Jäägikampsun

Seekord ma ei mõelnudki asja ise välja – inspiratsioon saabus otse Pinterestist. Selle foto järgi sünteesisin terve kampsuni.

Allikas: https://www.pinterest.com/pin/561261172335453187

Tegelikult seisis mul kapis üks tütrele väikeseks jäänud kampsun. See oli super mõnusast siidi- ja meriinosegusest valgest lõngast ja täis igasuguseid palmikuid. Ettenägelikult mõistsin, et päris uut kampsunit sellest uuesti välja ei võlu ja ega mul alguses mingit erilist vaimuvälgatust tulnudki. Nii need harutatud lõngakerad kusagil kastipõhjas ja kirstus lihtsalt oma aega ootasid.

Aga kui seda Pinteresti „sigri-migri“ nägin, hakkas mõte kohe jooksma! Lõngajääkide hävitamist kudumise teel on vast iga käsitööline harrastanud. Eks minulgi tekib aeg-ajalt tunne, et no nüüd on küll viimane aeg midagi ette võtta, enne kui ise nendesse lõngakuhjadesse ära kaon.

Värvilisi, umbes samasuguse jämedusega lõngu mul oli, aga kokkuvõttes kujunes sellest projektist üks suur puzle. Pidevalt tuli nuputada, kas ühte või teist värvi ikka jagub terve mustrikorra jaoks või tuleb lõnganappuse korral juba valminud mustrikord üles harutada ja uus asendus otsida.

Et vältida lõputut külje- ja varrukaõmbluste kokku passitamist, kudusin need muidugi ringselt. 

Suurim pähkel seisis aga alles ees. 

Kui olin kõik detailid valmis kudunud, õlad kokku õmmelnud ja kaelusegi lõpetanud, saabus täielik seisak. Proovisin neid varrukaid küll niipidi ja naapidi otsa klapitada, aga tulemus mind ei rahuldanud. Kogu kupatus lendas käsitöökirstu peitu. Eks me vahetevahel ikka kohtusime, aga mingeid edusamme sellele ei järgnenud. Ainult frustratsioon järjekordse pooliku töö pärast.

Mõtetes olin juba valmis need varrukad õmblusmasinaga külge vuristama, aga masinat ei viitsinud ka sellise asja pärast kapist välja vinnata – teadsin sisimas niigi, et tulemus mulle ei meeldiks.

Ja siis... ühel päeval soovitasin õpilasele heegeldatud kampsiku kehaosa ja varruka ühendamiseks hoopis aassilmuseid. Sealt see idee minu enda kõvakettale salvestuski! Paari päeva möödudes olid varrukad nagu naksti kehaosa küljes ja tulemusega võis lõpuks ometi rahule jääda.

Lõngad: CERVINIA Super Tajmahal (kašmiir 8%, siid 22%, meriino superfine 70%), ALVITA Alpaka (100% alpaca superfine), DROPS Merino Extra Fine (100% meriino)

Vardad: 4 mm

              

Klassika

Varsti ongi juba liiga paras.
Mõnda asja koon ma ikka üle mõistuse kaua. Või mis ma koon, tegelikult kootud on ühe jutiga, aga nööpe võin ma alles aasta hiljem külge õmblema hakata, see tundub lihtsalt nii jube töö olevat.

No ja ega karjuvat vajadust sellise vesti järgi ei olegi kui su laps käib "koolivormi" koolis. Millal sa ikka tuled koju teist vesti selga panema? Nii jäävadki ainult sünnipäevad ja pühad. Õnneks on neid külas käimisi aasta lõpus omajagu ja eks ma siis paar nädalat tagasi viimased pisted tegin, et keegi jõuaks vähemalt pildile paraja vestiga.

Vahelepõikena olgu öeldud, et ega ma seda talle ilma isikliku järelvalveta selga annakski. Sest nii palju kadunud ja uuesti üles leitud esemeid ei ole ma kuulnud veel kellelgi olevat. Üks väga hea minu kootud müts ongi lõplikult läinud. Teised esemed tulevad ikka ka kuid hiljem välja.
Õnneks tõi Jõuluvana meile 5 andurit, mida norm. inimene paneb võtmete ja telefoni külge, aga millega meie saame varustada oma lapse riided ja koolikoti ja lapse enda.

Miks ma üldse sellise vesti siis kudusin? Esiteks, lõnga kogus oli piiratud - umbes 240 gr ja muuks seda poleks jagunud. Teiseks oli see just selline vesti lõng, peenike, soe, aga veidi torkiv, omast käest proovitud.

Tegelikult on see vest kootud teise ringi lõngast st. see oli varem minu enda hall vest, mis oli aja jooksul millegipärast kokku tõmmanud. Naerukoht.

Aga huvitav on tegelikult see, et sellest 250gr oli mul täitsa normaalse suurusega palmikutega vest ja nüüd sai peaaegu sama koguse lõngaga - 230gr -  hulga pisemale inimesele vest. Päris tihti imestan, et kuidas eelmise põlvkonna riided ei mahu enam uue põlvkonna sama vanade laste selga.

Lõng Titan Wool Winner, täitsa villane. Kui on ikka kvaliteetne lõng, annab seda mitmeid kordi üha uuesti kududa. Tegelikult, ega ma kolmandat korda millestki midagi uut vist ikka kudunud pole, aga teist korda kindlasti ja üsna palju. Muidugi peab see olema minu enda ostetud lõng, siis tean kindlalt ka 100 aastat hiljem selle koostist. Muidugi mitte peast, vaid paberilt.

Ühe asjaga panin muidugi puusse. Ei teinud enda vestist pilti ennem kui harutama hakkasin. Aga eks sellel hetkel kui lõpuks see uue vesti mõte tuli, asusin kiirelt harutama ja kordagi ei sähvatanud jäädvustamise mõte.

Selja tagant selline. Leidsin ühe mõnusa peene keeruga palmiku mustri.

Kaua sa pil-dis-tad???

Taas kord kampsunid kaksikutele ...

Kaks ühesugust kampsunit. Mõnes mõttes lihtne, sest teine ju samasugune, aga kui üks läheb viltu, siis ju teine ka. Olen muidugi ka suur kahtleja, sest eks nii mõnigi kord on juhtunud, et üles harutatud mõte on parem kui sellele järgnenud. Vahete vahel koongi mitu algust, siis hea võrrelda. Ja eks see kahtlemine painabki rohkem neid, kes püüavad ise kõik välja nuputada.

Kui lõngad  laste emmega välja valitud ja ostetud, siis tundus taas kord, et egas midagi, vardad kätte, proovilapp  - õigem oleks muidugi öelda tööproov, nagu ma koolis räägin- valmis, veidi mõõtmist ja kuduma.

Algselt tahtsin kududa lihtsalt palmikud ja rombid, aga need rombid tundusid kuidagi tühjad olema ja nuppe, mis teadupärast palju lõnga võtavad sinna rombidesse ma ei riskeerinud teha. Kartsin, et materjal lõppeb ennem kui kampsunid valmis saavad.
Ette ruttavalt võin öelda, et tegelikult jäi lõnga isegi üle.  Poes müüja muidugi hirmutas, et kampsinit te 300gr küll kootud ei saa, kuigi eelmised kampsunid samadele lastele, küll mitu numbrit väiksemad, võtsid lõnga vaid 150gr. Poes peaksin ikka enesekindlam olema, sest kuidagi mõttetu tundub väga suure varuga materjali omale ladustamiseks osta.
Nii ma siis ise kogemata sellise mustri leiutasingi. Loodetavasti pole keegi juba patenti võtnud, siis tuleb muidugist suur jama.

Kuduma hakates selgus, et olin juba jõudnud eelmise palmikutega kampsuni projekti unustada. Et arvuta ja arvuta ja paiguta ja paiguta. 

Seekord valisin endale uue tee. Joonistasin lõike paberile ja sinna peale proovilapilt võetud mõõtude järgi palmikud ja need rombid. Ja isegi sooniku joonistasin, sest kõik peab vinks vonks jooksma, et ikka ilus oleks vaadata. Muidugi ei joonistanud ma tervet mustrit, aga põhiline mõtlemise koht on see, et alumisest servast algav muster ikka tervelt õlani jõuaks. 

Suurim mure minu jaoks palmikute kudumisel on kõik keerud õigele poole keerata. Seetõttu tuleb päris tihti kogu töö üle kontrollida, et pärast ei oleks nutmist. On ka minul juhtunud, et suures kudumise tuhinas eksin ja see harutamine võib siis väga valus olla.

Nööbid õunapuust, Mardilaadalt, taas kord hea leid. 

Lambad on siin ja lambad on seal...

Kuna olen nüüd otsustanud kõik kudumid üles pildistada, siis nii neid järjest siis tulebki.

Ega ühel nädalavahetusel eriti üle ühe sessiooni korraldada ei jõuagi ja põhiline probleem on interjööriga. Kodus pilti teha ei taha, uksest väljas on pime ja selline pruunikashall värv igal pool, et tüüpilise eestlase tumedamapoolsed kehakatteid ei ole isegi näha mitte. Detailidest rääkimata.
Eks siis peab otsima kuskilt mingit sisu ja seekord lahendasin olukorra nii...

Sellist musta vesti oli mul ammu vaja. Üks selline universaalne mul oligi, aga paraku jäi see juba liiga trimmi. Ja seekord ei tahtnud ma mitte liiga peenikeste varrastega ja liiga keerulise mustriga midagi ette võtta, sest musta pealt teadupärast midagi suurt hiljem näha ei ole. Sellepärast on ka see mustade asjade talvine pildistamine ikka suht keeruline, kui ise just mingi hea fotograaf ei ole.

Lõng on ehtne Norra lambavill. Kogemata leidsin teise ringi poest. Hinda polnd muidugi ollagi. Takkajärele mõeldes oleks võinud kõik ära osta, lambavalget oli ka, sildid peal ja puha. Tõenäoliselt eelmise sajandi toodang, aga mine tea. Muud peale vesti ma sellest kududa ei oleks endale saanud, sest eks ta ikka tõeline lambavilla lõng ole, selline torkiv. Torkivat kampsunit ma kanda ei saaks, aga vest - see vastu ihu ei puutu.

Vardad sobisid 6mm-sed. Järjekordseid palmikuid ma teha ei tahtnud ja seekord langes valik nuppude kasuks. Tulidki sellised suured ja nähtavad. Sobiva mustri leiutasin ühe foto järgi ise ja vöökohal oleva palmiku idee viksisin maha. Seljaosal on ka selline palmikukeerd. Tundus hea mõte olevat, kui külgedele kahandusi teha ei taha. Ja oligi hea mõte, hoiab keskkohast paremini vormi.

Pildid tehtud Kamahouses enne etendust.

Nii saingi ühendatud nukuteatri lambaperest ja  lambavillase vesti pildistamise.

Nalja peab saama, muidu mina ei mängi

Algus oligi väga lõbus ja ilus. Lumi sadas, vaba aega oli laialt ja pildistamine võis alata.

Selle koha pealt pildiseeria kahjuks lõpeb, siis kukkusin ma vette.  Suurest ehmatusest ei suutnud ka Peeter pildistamist jätkata, nii et ajalehele ei olegi midagi saata. Ja teistele midagi näidata. Vaid paar märgi pükse, 2 saabast ja läbiligunenud kampsun.

Aga nüüd parem kampsikust.
Ihaldasin midagi Noro lõngast kududa juba ammu. Lõpuks (eelmisel kevadel) leidsingi mulle sobivat värvi ja jämedust Kogarashi (vill ja siid) lõnga Käsitööjaamast. Väga jämedat lõnga  ma ei tahtnud, sest siis oleks selline suur jakk kaalunud üle kilo ja sellist koormat ma seljas kanda ei viitsi. Nüüd kaalub see kampsik - vist oli see 800gr.

Visioon oli mul ammu olemas. Tavaliselt mul ennem ikkagi on nägemus, mida ma kuduma hakkan. Niisama naljalt ma lõnga koju kokku ei osta.

Kehaosa kudusin ühes tükis, See on muidugi alguses paras pusimine, et kõik arvutused õiged ikka tuleks. Ja rahustuseks teistele võin öelda, et esimese versiooni harutan ma tavaliselt ikka üles. Koon küll proovilapi ja arvutan kõvasti, aga seljas hakkab kõik see pikk rivi silmuseid ikkagi omamoodi hoidma.
Kui ma teist varianti kraed kuduma hakkasin ja peeglist ennast kampsun seljas takseerisin, siis vaatasin, et oh kui ilusti mul kõik triibud kokku jooksevad. Eks sekundi murdosa hiljem muidugi meenus, et kudusin ju kõik ühes tükis.

Kudumise käigus oli ikka päris suur katsumus jälgida külje kahandusi ja kasvatusi, palmiku keerde, tasku, kaela ja varruka avasid. Sellepärast võtsin kohe alguses vastu otsuse, et kraed ma küll kohe külge ei koo. Siis pean ma võib-olla kogu aeg ainult harutama ja kudumise mõnu kaob päris ära.

Aga varrukad kudusin kohe külge. Pahempidisel pinnal jääb kehaosalt silmuste korjamine päris kena ja varrukaid külge õmmelda ma eriti ei viitsi. Kergem on minu meelest silmused vardale võtta ja siis kehaosa järgi veidi arvutada ja lihtsalt kududa. Sest tegelikult meeldib mulle kududes ikka aeg-ajalt autopiloot peale panna. See lõputu rida realt jälgimine pole päris minu stiil. Kudumine muutub igavaks ja väsitab mu lihtsalt ära. Siis pean vahele mingi mõttevaba mütsi kuduma.

No ja siis tuli krae. Teadsin täpselt milline see olema peab, aga esimesel korral ikka ei õnnestunud. Lootsin vist lõnga ka kokku hoida, kuigi 1 tokk oli veel varus. Igastahes veidi aega käisin selle kraega ja siis tegin uue, palju- palju laiema. Ja seda ma ka ikka töö käigus harutasin korduvalt. Põhimõtteliselt leiutasin jalgratast, sest mitte mingit sedapidi kootud sallkrae õpetust ma ei leidnud.

Kandnud olen ma seda kardigani juba pool aastat. Mõnuga. Jube soe on ja minu meelest peab isegi tuult. Meie möödunud  mõnusa sügise ajal sai see järgi proovitud.

Järgmine jutt juba järgmisest kardiganist...

Talve lõpetamise lugu

Sain selle kampsuni siiski sellel hooajal veel valmis ja eks teda ole juba kandagi saadud. Ilm ju selline.

Õigem oleks küll öelda, et sain selle tegelikult üllatavalt ruttu valmis, kui mitte arvestada proovikudumisele kulunud aega. Kui muster oli paika loksunud, siis kudumine käis nii kähku, et vahepeal pidingi selle käest viskama, et mitte liialt hoogu sattuda ja midagi olulist kahe silma vahele jätta. Kudusin ju silma järgi ja omast peast.

Nii see kampsun mul lõpuks seisiski vist terve kuu, kere ja varrukad eraldi ning  õladki olid kokku õmblemata. Pean mainima, et ühe toki lõnga pidin kaeluse jaoks ikka juurde hankima ja selle toimetamine käest kätte võttis muidugi oma aja. Parajasti oli ka veidi kiirem moment ja ma ei tahtnud ennast meeleheitele viia, et kui õlad kokku õmmelda ja selga proovida, siis äkki midagi ikka pole nii nagu peab ...

Kui ma selle viimase lõngatoki lõpuks  kätte sain, siis muidugi õmblesin õlad kokku ja kudusin kaeluse ka valmis. Kudumise käigus proovisin modelli puudumise tõttu kampsunit endale selga ja see oli uskumatult mõnus ja pehme.

Aga kõige suurem probleem tekkis mul seekord hoopis varrukate külge õmblemisel. Olen viimasel ajal kõik varrukad kohe külge kudunud, aga seekord ei saanud seda mustri tõttu teha ja tegin nad siis eraldi valmis. Aga see viis, kuidas ma tavaliselt varrukaid külge õmblen, seekord ei toiminud. Pusisin ja pusisin, ikka ei jooksnud muster nii nagu ma tahtsin ning olin juba päris nõutu.  Ja ei tea kust, tuli mõte hoopis heegeldada varrukad külge. Mitte silmus silmusega kohakuti vaid nagu aassilmustega heegeldades. Pärast avastasin kuskilt raamatust ka selle võtte ja on muidugi täitsa kahju, et mitte varem, sest kindlasti olen ennegi sellise probleemiga kimpus olnud. Aga...see juhtub muidugi selle tõttu, et olen arvanud -  kõige lihtsam viis midagi omandada on diagonaalis lugeda. 

 Üks üllatus tabas mind veel.

Tavaliselt kastan oma meisterdused peale valmimist märjaks ja laotan ilusti kuuma kivi põrandale (see on minu poja sõnavarast) rätiku peale kuivama. Mingit auru ega triikrauda pole ma oma kudumitele juba paarkümmend aastat näidanud. Panin siis kampsuni vette, aga kuna ta oli ikka parajalt raske, siis kuhugi nõrguma ma teda tõsta ei saanud. Lootsin, et enamus veest niriseb kraanikausis välja. Nii muidugi ei juhtunud ja kui ma kampsuni sealt välja sikutasin ja põrandale laotasin, tundus see mulle ikka  3 numbrit suurem olevat. Sättisin siis seda kampsunit ikka kokkupoole ja eelmiste kampsunite mõõtudesse. Ega ikka väga hea tunne ei olnud. Kuna see kõik toimus vahetult enne magama minemist, kartsin et seekord mul und ei tulegi. Ennem märjaks kastmist oli ju näha, et veidi venitamist oleks vaid kasuks tulnud.
Ja nii see kampsun kuivas paar päeva seni, kui uuesti selga sai tõmmata ja oh imet, kuivanuna oli ta täpselt õiget mõõtu.
Olgu mainitud, et selle lõnga puhul on lubatud ka masinpesu, kuid see on muidugi veel proovimata. Terve kampsuniga ma masinale igastahes ei lähene. Selleks puhuks kudusin väikese proovilapi, mille esialgu siis läbi masindan ja  vaatan mis tast siis saab.

Pärast selle kampsuni proovimist tekkis mul vastupandamatu tahtmine ka endale midagi sellist valget ja pehmet kududa. Muidugi mitte nii paksu, sest tahaks kampsuni peale ikka veel midagi külma kaitseks tõmmata. Aga see on juba uus lugu...

Vahepala

 Nüüd väike vahepala kudumisele.

Olen nimelt päris pikalt otsinud valget lõnga sellise palmikutega aran kampsiku kudumiseks mehele. Vaimusilmas olin juba mustriosa paika pannud, üle jäi veel hankida lõng. Otsustasin asjale läheneda oma vaatenurgast ja plaanisin selle kampsuni kududa hoopiski tviidlõngast. Paraku on meie lõngapoodides pakutavad heledamapoolsed tviidlõngad kõik sellise kummalise roosakas-beeži varjundiga ja see mulle ei meeldinud. Siis piilusin igasuga villa-, alpaka-, siidi- ja kašiiriseguseid lõngu. Need on aga muidugi kõik veidi karvased ja üks õige meeste kampsun ei tohiks minu arvates küll mingit karvast looma meenutada. Siis jäi üle veel lihtsalt kõige tavalisem sile lõng, muidugi naturaalne ja mitte torkiv, sest kampsun pidi tulema  kõrge kaelusega. No ja sellised "tavalised" lõngad olid enamasti kas kriitvalged või eesti lamba värvi kollakad. Jälle mulle ei sobinud. Ja nii ma siis olen rännanud juba 1,5 aastat ja vahelduva eduga lootnud midagi leida. Suvesoojuses vahete-vahel muidugi unustanud, aga eks see õige lõng oleks mulle ka ise riiulist kaela kukkunud.

Lõpuks sattusin läbisõidul Tartu Lõunakeskuse lõngapoodi Vikkel.



Minu lõng hakkaski kohe silma ja värv oli täpselt selline nagu ette kujutasin - luuvalge. Nimi Morbidone. Jämedus ja siledus tundusid sobivat. Sooritasin õnnelikuna on ostu ja uudistasin riiulite vahel edasi. Seal oli igasugu huvitavat ja eksootilist kudumismaterjali, mis kohe kutsus katsuma. Lugesin ka riiulite küljes olevaid sildikesi lõngade parameetritega ja mis ma näen. Jaki lõng. No soki lõnga ja salli lõnga olen ma küll näinud, aga jaki lõng? Olin vist pikast autosõidust veidi uimane, aga õnneks sain ikka  mõne sekundiga aru, et jaki lõng - ahaa, et selle loomaaia jaki villast tehtud lõng.

Igastahes tasub igal kudujal sealt läbi astuda.

  

Kuna oma ostu tegin aasta viimastel päevadel, siis koju jõudes pidin kiirelt kuduma hakkama, et aru saada, kas minu varutud kogusest ikka piisab. Ette ruttavalt võin öelda, et 2 tokki (2x100 gr) hankisin ikkagi juurde ja nüüd on mul lõnga 1kg, millest lihtsalt peab üks kampsun välja tulema. 

Kuduma hakates tänasin õnne, et ei olnud ostnud ühte paljukiidetud ja n.ö. isekuduvat lõnga. Hoidsin seda korra ka käes, oli väga mõnus ja pehme ning isegi õiget tooni, kuid vajas vardaid nr.9. Kui ma oleks selle kampsuni pidanud kuduma nr.9 varrastega, siis oleksin oma randmed küll haigeks kudunud ja ega see kampsun ühegi mantli alla poleks vist mahtunudki.

Asusin siis kärmelt proovilappi kuduma, sest palmikud ja muud vigurid olid mul juba kavandatud.  Alustuseks otsustasin läbi kududa ühe Saalomoni sõlme. Võtsin riiulist raamatu, lõin õige koha pealt lahti ja hakkasin peale. Pool mustrist sujus kenasti ja siis... jälle oli raamatus viga! Osa pahempidiseid taustasilmuseid kadus lihtsalt ära. Mõnikord ei saa ma mitte aru, kas ma olen ise nii loll või peabki igas asjas mingi viga olema. Igastahes ei olnud mul aega rohkem selle üle mõtiskleda, lõin raamatu kinni ja avasin mulle siiamaani veatu Drops`i, printisin mustri välja ja kudusin. Tuli välja küll.

Üks üllatus on mind selle tööga veel tabanud. Kuna minu plaanitud mustrid ei kulgenud ühesuguse rütmiga, siis olin kimpus soonikuga (kas kududa 2par/2pah või 2par/1pah või 1par/1pah või...) ja sellelt üleminekuga mustrile. Tahtsin, et kõik jookseks ikka nagu nööri mööda. Otsustasin siis jälle kasutada abi ja leidsin ühe eheda iirlaste aran kampsuni koduka. Seal oli palju kõikvõimalikke kampsuneid, ikka 100% iiri lõng ja 100% autentsust ja kaasas sertifikaat, mis seda kõike tõendab. Ja korraga avanes ühele pildile klikates kiri- made in Estonia! Ha ha haa. Varsti on autentsed austraalia bumerangid ja aafrika trummid ka made in Estonia.

Muidugi seda abi, mida ma vajasin, ma ei saanud. Panin siis oma pea tööle ja leidsin lõpuks rahuldava tulemuse. Sain sooniku ja mustri omavahel klappima.

Nüüd ma siis vaheldumisi teiste projektidega koon ka seda kampsunit. Muster hakkas jooksma ja kiiret ju pole, loodetavast on ka kevad varsti käes. Valmis kampsunit näeb siis tõenäoliselt järgmisel hooajal.