Räbalaprojekt

Link räbalaprojektile

Olen juba mõnda aega tahtnud valmis kududa ühed setu sukad. Prooviks endale ja  näidiseks  õpilastele. Räbalaprojekti raames võtsingi siis ennast kokku, aga  kui enamus valisid kudumiseks kindad, siis mina otsustasin hoopiski jalavarjude kasuks.

Esimeseks väljavalitud räbalaks ei osutunud üldsegi mitte see setu sukaräbal, vaid hoopistükkis üks teine. Kuid olemasolevaid lõngavarusid kriitiliselt üe vaadates ja olukorda hinnates, otsustasin kuduma hakata ikkagi just nimelt seda sukakatket.

ERM 6468

Setu sukakatke ERM 6468 andmed MUIS-is: päritolu Eesti, vald Pankovitsa, küla Radaja, kogutud 1912.a.

Esiteks tuli muidugi maha joonistada muster. Õnneks oli sellel katkel omaloomingut võimalik vältida, sest kõik mustriosad ja kordused sai ilusti välja lugeda.

Kuid kui sukaraamat soovitab setu sukkadele lõnga 8/3, siis tundus, et selliseid laiu säärevarje, kuhu ka püksisäär sisse mahub, ma vist siiski kududa ei taha. Iseenesest oleks muidugi tore, kui meeshinged vahetevahel kileviineri asemel ka veidi soliidsema outfitiga metsas suuskadel liuelda sooviksid. Aga see on muidugi minu nägemus asjast.

Minu sukkadele mahtus täpselt sama arv silmuseid kui originaalil, kuid tänu peenemale lõngale tulid nad veidi kaasaegsemad.

Vanadel setu sukkadel ei olnud sisse kootud kandasid. Pidavat olema tolle aegne kasutusmugavus st. et sukk kanna pealt liiga läbi ei kuluks, siis saad teda vahete-vahel jalas ringi pöörata. Sellised sukad näevad välja nagu 80-ndate froteesokid, lihtsalt sellised kitsekeeled. Parema istuvuse huvides kudusin mina siiski ka kannad.

Soki ots kolmnurkne, kahetahiline.

Mina kudusin siis lõngast 8/2 ja vardad olid 1,75mm.

Kaua tehtud kaunikene. Kindad.

Nagu näha olen sellel aastal spetsialiseerunud väiksematele esemetele, mis tegelikult ei ole vähem töömahukad, vaid mõnikord isegi keerulisemad ja aeganõudvamad kui mingi tänapäevase kampsiku valmis kudumine.

Need kindad on kootud Paistu kirikinnaste ERM A 509:2859 järgi Anu Raua keskuse toetuseks.

No oli ikka pusimist ka. Kuna mul ERM-i originaalkindaid aega uurima minna ei olnud, siis siiani on mõistatuseks, kuidas vanasti pikki lõngajookse seoti, et neid pealtpoolt üldse aimatagi ei ole. Minul see 100% ikkagi ei õnnestunud. Alguses lootsin kogu aeg muudkui paremat tulemust saada ja seetõttu kudusin esimest kinnast kuni pöidlani oma kolm korda. Siis veendusin, et minul antud hetkel tehniliselt paremaks minna enam võimalik pole ja kudusin kindad külma kõhuga lõpuni.

Lõng 12/2 ja vardad 1,25mm.

ERM-i kindanäitus

Järgmised kaks kindapaari on kootud Lihula sõrmkinnaste ERM A 447:261 ja ERM A 566:556 järgi.

Esimese paari kirjeldus on Liivi Vainu raamatus "Läänemaa sõrmkindad", kust sain ka muid kasulikke näpunäiteid. Nagu alati, tegin väikesed muudatused: võtsin peenemad vardad ja alustasin rohkemate silmuste arvuga. Aga 5 linnu asemel tegin esimestele kinnastele neid kõigest 4. Tõenäoliselt pabistasin ette, et kas kõik linnukesed ikka ära mahuvad ja et ma ei peaks midagi hiljem harutama hakkama, kuna kindad liiga suured tulid. Lõng 8/2, vardad 1,25mm.

Teisi kududes olin juba julgem ja mahutasin 5 lindu kinda peale ära. Nendele kinnastele tuli joonistada ka muster. Vardad võtsin seekord 1,5mm.

Parajalt arvutamist jätkus mõlema kindapaari kudumisel.

Üleüldse tundub mulle sokkide kudumine koos mustri kavandamisega tunduvalt lihtsam kui isegi tavaliste kinnaste n.ö. järgi kudumine. Et kas ikka paraja laiusega ja kas pöial on õiges kohas ja kas sõrmed on nii pikad kui vaja jne., jne.

Ühed poolikud "luukered" seisavad juba aasta aega, puudu ainult kaks pöialt. Midagi peaks ennem vist manustama, et need ikka lõpetatud saaksid.

Kaua tehtud kaunikene. Sokid ja sukad.

Sellel talvel olen püüdnud süüvida vöökirja ainetel kootud sokkide kavandamisse ja kudumisse. Nimelt on seda teadmist vaja ka õpilastele jagada ja selleks pead kõik ilu ja valu omal nahal läbi kogema.

Vöökirjad valisin mind kõnetanud kihelkondade järgi ja ka sealt pidin omad valikud tegema, sest mida suurem muster, seda tõenäolisemalt on tervet mustrikorda keeruline sokile paigutada. Mina mingeid poolikuid mustreid, olgugi soki siseküljel, näha ei tahtnud.

Essana kudusin paari sokke Kirbla vöökirja ainetel, aga need tulid paraku sellised, mis sobivad vaid näidiseks või siis päris väikese lapse jalga. Millegipärast tulid suht kitsad. Aga loll, kes oma vigadest ka ei õpi.

Järgmine paar mida alustasin, olid Kuusalu vöökirjaga (ERM 12722) sokid.

Ja mis juhtus? Ma ei teinud värvikindluse katset, sest minu meelest ei ole minu maavillased lõngad veel ükski värvi andnud, aga voilaa, seekord see juhtus. Süüdistada ei ole kedagi, vaatamata sellele, et koolis kordan nagu mantrat - kui ei taha, et midagi nässu keerad, tee värvikindluse katse.

Aga ilusad sellegi poolest. Lõng 8/2, vardad 1,75mm. Sokid koon suhteliselt tugevalt, et pärast ei peaks nõeluma.

Juba möödunud sajandi alul Rabivere rabaleiu tekstiilikatkeid uurides jõuti tõdemuseni, et ...Undruk oli mitmest kohast paigatud. Riidetükid lasevad oletada, et tolle aja eestlanna oli hea tikandustöö tundja, kuid nõelumise kunst oli talle peaaegu võõras.

Mina olen selle viletsa nõelumise geeni kandja.

Kolmas sokipaar. Kootud Karula vöökirja (ERM 1184:2) ainetel. Kuna mul leidus suurem kogus sobivat endisaegset Jõgeva beežikas-hallikat lõnga, siis seekord valisin valge asemel põhitooniks just selle. Veidi hirmutas ka see karjuv roheline, aga kokkuvõtteks jäin rahule.

Lõng 8/2, vardad 1,75mm.

Neljas paar. Jõelähtme vöökirjaga (ERM 4716). Tundub, et väike vilumus hakkab tekkima. Julgesin juba veidi teistsugust äärekirja vöökirjale juurde klapitada. Eks see ole puhas matemaatika.

Lõng jällegi 8/2, vardad seekord 1,5mm.

Kõik minu sokid on enam-vähem vöökirja päritoluga samale kihelkonnale vastava kannatüübiga, aga sokkide otsad enamalt jaolt nn viltuse otsaga. Mulle isiklikult tundub selline variant paremini sobituma saapasse.

Lõngajäägid ehk miks ma oma vigadest ei õpi

Lõngajäägid - käsitöölise peavalu. Kui need kusagilt välja vupsavad, siis iga kord mõtled, et mi-da-gi-gi peaks neist tegema, muidu kasvavad hunnikud üle pea. Aga enamasti pakid nad uuesti kokku ja topid jälle silma alt ära.

Seekord otsustasin oma Malabrigo lõngast sallikudumise jäägid ühe korraga hävitada ja kududa neist üks varrukateta top. Algselt oli otse loomulikult suurejooneline plaan hakkama saada olemasolevate jääkidega.  

Midagi ma juurde osta otse loomulikult ei plaaninud ja et elu huvitavamaks teha, hakkasin hoopis nurgast kuduma. Mul oli erinevat värvi jääke ja nii tundus asi ikka hulga põnevam. 

Muidugi ma eksisin, nii lihtsalt ikka ei läinud.

Siis vaatasin, et kui kõik jäägid ära kasutada, läheb ikka liiga kirjuks. Ja et kui kõiki eri värve jääke kasutada ei taha, siis 100 gr juurde ostmisest peaks piisama. Jälle eksisin.

Esimese lisa 100 grammi sain kohalikust, Tallinna poest. Teise 100 grammi pidin juba väljamaalt tellima ja veel ootama, aga selle aja peale rahunesin õnneks ka maha. Tegelikult mul veel vedas, et sama värvi lõnga üldse oli, sest Malabrigo lõngad on käsitsi värvitud ning värvid vahetatakse aeg-ajalt välja. Kõik see plaan ei oleks pruukinud üldse õnnestudagi. 

Selline jääkidest kudumine võtab aeg ajalt selja märjaks, et kas ikka jätkub või peab juba selle pärast harutama, kui mingi värv lõplikult otsa saab. Eks ma siis kudusin, kaalusin ja arvutasin. Seekord oli harutamist ikka väga minimaalselt, vaatamata sellele, et ei ole juba ammu midagi nö diagonaalis kudunud. Kudusin 2,5mm varrastega ja peab mainima, et mida peenemad vardad, seda kergem on tegelikult mõõta ja planeerida. 

Kudusin esialgu kaks nurgast alustatud osa, siis ühendasin need ja edasi kudusin juba ühe tükina. Pärast mõtlesin, et võib-olla oleksin ka seda toppi saanud kududa ringselt, terve kehaosa korraga, aga see oleks eeldanud siis ikka korralikku lõngavaru, aga mina pidin veel arvestama sellega, et kas õiget värvi materjali ikka jätkub iga triibu vajalikuks pikkuseks.

Küljed seekord siis õmblesin.

See väga ilusate värvidega top jäi pildi peal suhteliselt lahja ja mitte midagi ütlev. Proovisin igasugu tehnikat ja objektiive, tulemus oli suht sama.

Lõpuks ometi - ühe korraliku talve kampsun

Lõpuks ometi oli võimalik leida aega aastaid plaanis olnud kampsunile ja ka nautida selle kudumist. Sellist aran tüüpi lõnga otsisin mitu aastat - päriselt. Kord polnud värv sobiv, siis jälle oli koostis liiga karm või sünteetiline või hoopis oli hind üle mõistuse kallis.

      

 Tegelikult unistasin hoopis heledama poolsest lõngast, aga need on tavaliselt esmajärjekorras ära ostetud ja nii ma nendega kokku ei trehvanud, sest ülemäära tihti ma lõngapoodides tuulamas ei käi. Eks iga käsitööline teab miks!

Selle konkreetse lõnga hankisin ka kahest erinevast kauplusest, sest kummaski seda  minule piisavat kogust ei olnud ja juurde tellida ka ei saanud, sest tootmisest on see lõng maha võetud. Siit muidugi see igivana probleem, et miks üks värv lõnga on otsakorral, kui teisi värve on riiulid paksult täis. Eks ikka sellepärast, et inimesed kipuvad ostma just seda värvi lõnga, millest on kootud ka kaupluses olev näidis. Ha-haa, mina ka! Kohe varsti räägin...

Selle erinevatest kohtades hankimise puhul natuke ikka pabistasin, et erinevad partiid ja võib olla toonivahe, aga seekord ei olnud see eriti aimatav ja ma ikka nii tahtsin seda lõnga, et lootsin mingi hea lahenduse leida töö käigus. Lõppude lõpuks oli mul  mõlemast partiist piisav kogus, et seda kuidagi edasi kombineerida.

Olen nende erinevate lõngapartiide suhtes üpris tundlik ja koolis õpetades rõhutan ka enamasti seda, et kui lähed lõnga juurde ostma, siis värvi võid ka silma järgi meeles pidada, aga partiinumber peab kindlasti kusagil fikseeritud olema. See on väga oluline, eriti kui tegemist on  ühevärvilise kudumiga.

Kõige sellega seoses meenus sündmus minu kudumistee algusest. Tegin ühte tellimustööd, ühevärvilist, mille lõng saabus minuni paberkotiga. Muidugi võtsin kõige pealmise, 100 grammise vihi ja töö läks lahti. Teise vihiga alustades ja toonivahet nähes selgus, et just see kõige pealmine viht oli AINUKESENA teisest partiist. Otse loomulikult polnud selle valmis kootud tükiga enam midagi peale hakata.

Nüüd see nali... Soovisin oma kampsunile väga kõrget kaelust, mida saaks tõmmata lausa üle lõua. Aga tundus, et selleks ikkagi napib seda materjali, just täpselt pool tokki. Lõnga ostes olin fikseerinud, et kaupuses oli just selle lõnga näidis! kootud minu beežist lõngast. Asusin läbirääkimistele, mille tulemusena sain endale selle näidise.  Maksin muidugi täie rauaga ja kudusin kauplusele veel suure vastutuleku eest uue proovitüki ka. 

Selle normeeritud lõnga koguse tõttu ei julenud ma ka palmikuid rohkem kududa, kui ainult ette. 

Aga et varrukad ilma palmikuta oleks lihtsalt liiga igavad olnud nii kududa kui ka hiljem vaadata, siis said ka need ühe palmiku triibu keskele.

Ega sellegi kampsuni kudumine ilma minu traditsiooniliste tagasilöökideta läinud. 

Esimene pidur tuli muidugi sellest materjali nappusest. Aga hoopis pikem seisak tuli sellest, et otsustasin seekord kaeluse kampsuni külge silmata, mitte kududa. Aga kui juba sellise plaani oled võtnud, siis ühel hetkel ongi kaelus ja kampsun eraldi ning ootavad ühendamist. Kujutasin juba ette, et kiirustades ma selleks võimeline ei ole ja pean varuma terve päeva vaba aega, et ei oleks mingeid kohustusi ja keegi seljas ei ratsutaks. No seda päeva ootasin ma ka mitu nädalat. Lõppude lõpuks sain selle silmamisega siiski hakkama, aga millal ma järgmise taolise ettevõtmise  planeerin, on küll teadmata.

Seisak number 2 saabus varrukatega. Viimasel ajal olen õmblemise vältimiseks varrukad kohe kehaosa külge kudunud, aga seekord otsustasin jääda traditsioonide st külge õmblemise juurde. No nende varrukate passitamise peale kulus ka mitu päeva. Õmblemine, harutamine, käest panemine ja jälle õmblemine, harutamine, käest panemine. Püüan alati leida õmblemisele mingi rütmi, aga seekord õnnestus see alles teab mitmendal korral.

Vaatamata sellele, et tänu ilmataadile saab seda iga päev  kanda, siis kampsun seljas pilti veel polegi. Ülipika kaelusega saab katta pool nägu tuule ja tuisu eest. 

Lõng Rowan Hemp Tweed, lõnga kulu 13x50 gr, vardad 4mm

Kuidas ma endale Muhu sukad sain

Kui eelmisel aastal kuulsin, et Kudujate koopiaklubil avanes imeline võimalus teha ERM-is näitus Muhu sukkadest, hakkas ikka veidi kade tunne. Aga kuna minu plaanipäratu eluga ei saa eriti kollektiivseid tegevusi harrastada, siis minu sukad valmisid alles novembris 2020.

Peale selle olen inimene, kes peab oma tegemistesse süvenema pikalt ja põhjalikult. Võib-olla tingib seda vajadus hiljem oma teadmisi jagada ja poolikuid teadmisi on päris keeruline jagada. Mõnikord on see isegi siis keeruline, kui enda arvates midagi oskad.

Päris kudumisele eelnes muidugi kõva eeltöö - igaks juhuks uue sukalõike tegemine juhuks, kui jalad jämmemaks on muutunud,  sobiva jämedusega lõngade varumine ja värvimine ning muidugi mustrite valimine. Kuna mina muuseumisse minna ei jõudnud, siis pidin oma mustrid leidma kõiksugu avaldatud raamatutest ja ega see kerge ei olnud, Muhu sukki on niiiii palju. Sellise otsuse ometigi tegin, et ei mingeid poolikuid mustreid sukkade siseküljele ja tegelikult otsisingi mustreid jooksvalt, töö käigus, vastavalt suka mõõtudele ja silmuste arvule.

Kuna ma olin ikka päris kannatamatu, siis alustasin sooniku osaga juba ennem, kui mul päris õige lõng suka kudumiseks üldse olemaski oli. Nimelt leidus mu kodustes varudes Läti 8/2 lõnga, mis millegipärast on märkimisväärselt peenem kui Raasiku 8/2 ning alustasin siis selle värvi katsetustega. Kui roosa, oranži ja rohelise õiged toonid olid leitud ja värvitud, läkski töö lahti. Just, nende 8/2 lõngadega.

Peale ülemise soonikuosa valmimist saabus ikkagi selgus - nende lõngadega edasi kududa ei ole võimalik. Eks nad veidi liiga jämedad olid ja ma ei soovinud endale mingeid puiseid jalavarje kududa. 

Tellisin peenemad lõngad ja muidugi värvisin ka need.

Aga ... seda kirsipunast lõnga ma ikkagi ei viitsinud värvida, siis seda sai paaris kohas sisse kootud. 

Värvimise jätkuks veel nii palju, et kuna see mässamine tundub mulle sobivat ja oskan värvida ka soovitud tooni, siis järgmise sukapaariga värvin kindlasti kõik vaja minevad toonid v.a must. Selle värvimisel ei näe ma mingit mõtet, ehk ainult siis, kui midagi eelnevalt täitsa metsa läheb. 

Ausalt öeldes ei olnudki see kudumine nii hirmuäratav kui alguses tundus. Pigem valmistas peavalu sobivate mustrite leidmine ja kombineerimine, sest kõik pidi sobima nii sääre laiuse kui ka pikkusega. Poolikuid mustreid ju kududa ei saanud. Ja muidugi värvid, peab ju ometigi püüdlema täiuslikkuse poole.

Minu sukad tulid traditsioonilistest vist veidi pikemad. Kogu aeg tundus, et ikka liiga vähe neid omamoodi erilisi mustreid mahub suka peale. Kindlasti tegi ka minu kasutatud läti lõng suka veidi pikemaks kui oleksin kogu suka ulatuses kasutanud 12/2 lõnga. 

Järgmine kord olen targem ja valin vist hoopis 10/2 lõnga, see tallevill 12/2 tundus ikka liiga habras minu jaoks. 

Kui ma kogu sääre ulatuses pidin harutama vaid ühe korra, sest muster ei sobinud eelnevalt kootuga üldse kokku, siis üllatus-üllatus, suurem harutamine oli hoopis valge pöiaosa kudumisel. 

Kuna selgus, et tallevilla lõngast pöiaosa kudumisel mingit pointi pole, see oleks lihtsalt esimese kandmisega juba auklikuks kulunud, siis haarasin jälle oma "veidi peenema" 8/2 läti lõnga, vardad jätsin samaks ja asusin kuduma. Kannakiilusid ei teinud, need pole muhu sukkadele üldse omased, kahandasin vaid pöiaosal. 

Aga seda kahandamist oli ikka liiga vähe, sukad ei läinud teps mitte väjalikul määral kitsamaks, vaid olid ikka laiad, väga laiad. 

Jõudnud oma kudumisega peaaegu otsa kahanduseni, mõistsin, et nii laiade sukkadega ma käia ei saa, need ei mahu saapa sisse. Tegin siis suurema harutamise ja kudusin pöiaosad uuesti koos kannakiiludega. Tundub uskumatu, et pidin harutama tavalist, valget kudet. 

Kokkuvõtteks võib öelda, et see pöiaosa oligi kõige visamalt edenev. Võib-olla sellepärast, et ei saanud rõõmustada kui  oli valminud järjekordne mustrikord, vaid muudkui kudusid ja kudusid tundega, et see pole see pole see.

Silmamised tegin ma alles siis, kui sukad valmis. Ehk oleks olnud lihtsam neid teha, kui sukk veel mõlemast otsast lahti oli, kuid minu arvates oleks siis seganud veel kudumi sees olevad vardad ja tundub, et neid ma poleks välja viitsinud sikutada ja mingi lõngaga selleks ajaks asendada.

Minu sukad tulid täpselt parajad, ehk oli abiks ka see, et olin juba mitu paari põlvikuid eelnevalt kudunud ja taipasin kogetu põhjal, et  abivahendina saab kasutada ka isiklikku jalga. 

Oranž, roosa ja roheline lõng ise värvitud 12/2 tallevill, ülejäänud läti 8/2.

Uue aasta alguses jõudsin lõpuks ka ERM-i vägevale sukanäitusele.  Eriti hea meel oli näha muuseumivarudest eksponeeritud sukki, sest kes siit mandrilt ikka nii kergesti Muhusse või Saaremaale muuseumisse pääseb, et korraga nii palju ilu saaks kaeda.

Pildistada aitas Norman Karits

Roosa karantiiniaja kudumine

Tahtsin pealkirjaks panna, et mida vanem eit seda roosam kleit, aga tundus ikkagi liialt eneseirooniline.

Kuidas siis nii, et jälle roosa kampsik? Ma isegi ei tea, mitmes juba? Õnneks pole siiani kootud ükski minu oma, aga veel üks roosa lõng isiklikuks otstarbeks on ootel.

Sellised roosad kudumid on juba valminud:

                                                           Jänkud

Vahukommiroosa kampsun

Heleroosa unistus

Minu isikliku roosa kampsuni lugu sai alguse 300 grammist bukleelõngast, mõnusa koostisega alpakast, villast ja veidikesest polüamiidist. Sellest oleks igal juhul pidanud välja tulema üks korralik kampsun, sest juba lõngale soovituslik varda suurus oli 5,5 mm. Mul oli seda lõnga 1200 meetrit!

Järgnevat juttu lugedes ei pea kahtlema lõnga headuses vaid ikka kudujas. Kehva lõnga ma endale ostnud ei oleks.

Arvestamata enda parameetreid tuli esimene kampsun siiski nii napp, et andsin ta hoopis tütrele. Oli vähemalt kellele anda. Kuna bukleelõnga kudumine ja veel rohkem harutamine mingi meelakkumine pole, siis ei olnud ka seda nappi kehakatet mõtet harutama hakata, siis oleks juba mõttekam olnud teise ringi poodi viia.
Nagu pildilt näha, ei suutnud ma esimesel kampsunil soonikuid enam sellest samusest lõngast kududa, vaid läksin lihtsama vastupanu teed ja ostsin puuvilla- ja viskoosiseguse materjali.
Sellele esimesele kampsunile kulus lõnga 150 grammi, see tähendab ainult 600 meetrit.

No nii, sellest kampsikust sain lahti, aga pool materjalist oli veel alles.

Mõtlesin siis sügise lõppedes see seisev lõng uuesti kätte võtta, hea hele talvel kududa. Ja kui jõuluks valmis saan, siis millalgi talve poole jõuab ehk veel selgagi panna. Hakkasin  siis uut visiooni looma. Eks mul see üldine nägemus oli ju olemas, esimene läks ainult aia taha.

Liialt väikest kampsunit ma enam teha ei tahtnud, sellepärast kudusin veel ühe tööproovi ja arvutasin. Täpselt nii nagu ma koolis ise räägin.

Kuna mina püüan enamus asju kududa ringselt, sest ei viitsi õmmelda, siis harutamist on muidugi kaks korda rohkem ja nagu mainitud, seda lõnga ei taha kohe üldse harutada.

Esimene variant tuli liiiiiga lai, kohe väga. Aga kududa jõudsin seda lõnga terve toki st. 200 meetrit. Teise variandi tegin muidugi veidi kitsama, jälle 200 meetrit kudumist, no see oli ka lai. Siis tuli muidugi kolmas, veel veidikese kitsam variant, 200 meetrit kudumist ja siis sain aru, et kui ma seda varianti jätkan, siis see kampsun mulle selga ikka ei mahu või parem oleks öelda, tuleb liiga kitsas.
Taastasin siis selle teise variandi, mille ma muidugi juba üles harutanud olin.

Ja ega see kuduminegi lihtsalt ei läinud, isegi ei tea miks, aga väga visalt kulges. Seda kehaosa sain ikka mõnuga kududa, praegu tundub, et kuid, kusjuures kude koosneb vaid parem- ja pahempidi ridadest.

Siis varrukad, need tulid alguses vastupidiselt kehaosale jälle liiga laiad ja ega ma ennem seda laiust täpselt adunud, kui mõlemad peaaegu valmis olid. Lõng hakkas ka otsa lõppema, aga minu kampsunil pidid veel servad ka samast lõngast tulema.

Vahepeal õnnestus üks viimastest tokkidest veel juurde hankida, sest ega isegi kitsamate varrukate jaoks poleks seda eelmist portsu jätkunud. Varrukate kudumine algas käeaugu poolt, sest see külge õmblemine ...uuhhh. Uued varrukad kootud, tuli umbes-täpselt ka soonikud otsa meisterdada ja siis veel see viimane rida, ei liiga lõtv ega liiga tugev ja kui õige pingega ei tule, siis peab jälle harutama. Võin öelda, et kui kusagil harutama pidin, siis kohe ma seda teha ei suutnud, lükkasin järgmisesse päeva.

Siis veel see kehaosa soonik. Sama jutt, kuid seda viimast rida ma ikkagi harutasin ühe korra. Aga arvutamisest või kogemusest oli nii palju kasu, et soonikud tulid täpselt õige laiusega.

Kokkuvõtteks võib üelda, et sellel kampsunil on tegelikult 4 kehaosa ja 4 varrukat.

Nagu kannatuste rada, aga valmis sai. Kui seda praegust kodusolemise sundi ei oleks, siis arvan, et see konkreetne kampsun oleks küll kusagil poolikuna puntras seismas, ikka nii visa värk tundus.

Lõng Lana Gatto Light, pärit Liannist. Minu enda kampsunile kulus siis 200gr lõnga,  kudumisvardad olid 5mm ja sooniku vardad 4mm.

Ja mida lõpetuseks öelda - üks tokk seda lõnga on mul õhku haihtunud. Täna veel kontrollisin oma lõngakasti üle, lihtsalt pole.

Nüüd võtan parem 1,5mm vardad ja 8/2 lõnga, tundub lihtsam ja mugavam kududa.