neljapäev, 21. jaanuar 2021

Kuidas ma endale Muhu sukad sain

Kui eelmisel aastal kuulsin, et Kudujate koopiaklubil avanes imeline võimalus teha ERM-is näitus Muhu sukkadest, hakkas ikka veidi kade tunne. Aga kuna minu plaanipäratu eluga ei saa eriti kollektiivseid tegevusi harrastada, siis minu sukad valmisid alles novembris 2020.

Peale selle olen inimene, kes peab oma tegemistesse süvenema pikalt ja põhjalikult. Võib-olla tingib seda vajadus hiljem oma teadmisi jagada ja poolikuid teadmisi on päris keeruline jagada. Mõnikord on see isegi siis keeruline, kui enda arvates midagi oskad.


Päris kudumisele eelnes muidugi kõva eeltöö - igaks juhuks uue sukalõike tegemine juhuks, kui jalad jämmemaks on muutunud,  sobiva jämedusega lõngade varumine ja värvimine ning muidugi mustrite valimine. Kuna mina muuseumisse minna ei jõudnud, siis pidin oma mustrid leidma kõiksugu avaldatud raamatutest ja ega see kerge ei olnud, Muhu sukki on niiiii palju. Sellise otsuse ometigi tegin, et ei mingeid poolikuid mustreid sukkade siseküljele ja tegelikult otsisingi mustreid jooksvalt, töö käigus, vastavalt suka mõõtudele ja silmuste arvule.



Kuna ma olin ikka päris kannatamatu, siis alustasin sooniku osaga juba ennem, kui mul päris õige lõng suka kudumiseks üldse olemaski oli. Nimelt leidus mu kodustes varudes Läti 8/2 lõnga, mis millegipärast on märkimisväärselt peenem kui Raasiku 8/2 ning alustasin siis selle värvi katsetustega. Kui roosa, oranži ja rohelise õiged toonid olid leitud ja värvitud, läkski töö lahti. Just, nende 8/2 lõngadega.


Peale ülemise soonikuosa valmimist saabus ikkagi selgus - nende lõngadega edasi kududa ei ole võimalik. Eks nad veidi liiga jämedad olid ja ma ei soovinud endale mingeid puiseid jalavarje kududa. 
Tellisin peenemad lõngad ja muidugi värvisin ka need.
Aga ... seda kirsipunast lõnga ma ikkagi ei viitsinud värvida, siis seda sai paaris kohas sisse kootud. 


Värvimise jätkuks veel nii palju, et kuna see mässamine tundub mulle sobivat ja oskan värvida ka soovitud tooni, siis järgmise sukapaariga värvin kindlasti kõik vaja minevad toonid v.a must. Selle värvimisel ei näe ma mingit mõtet, ehk ainult siis, kui midagi eelnevalt täitsa metsa läheb. 


Ausalt öeldes ei olnudki see kudumine nii hirmuäratav kui alguses tundus. Pigem valmistas peavalu sobivate mustrite leidmine ja kombineerimine, sest kõik pidi sobima nii sääre laiuse kui ka pikkusega. Poolikuid mustreid ju kududa ei saanud. Ja muidugi värvid, peab ju ometigi püüdlema täiuslikkuse poole.


Minu sukad tulid traditsioonilistest vist veidi pikemad. Kogu aeg tundus, et ikka liiga vähe neid omamoodi erilisi mustreid mahub suka peale. Kindlasti tegi ka minu kasutatud läti lõng suka veidi pikemaks kui oleksin kogu suka ulatuses kasutanud 12/2 lõnga. 
Järgmine kord olen targem ja valin vist hoopis 10/2 lõnga, see tallevill 12/2 tundus ikka liiga habras minu jaoks. 


Kui ma kogu sääre ulatuses pidin harutama vaid ühe korra, sest muster ei sobinud eelnevalt kootuga üldse kokku, siis üllatus-üllatus, suurem harutamine oli hoopis valge pöiaosa kudumisel. 
Kuna selgus, et tallevilla lõngast pöiaosa kudumisel mingit pointi pole, see oleks lihtsalt esimese kandmisega juba auklikuks kulunud, siis haarasin jälle oma "veidi peenema" 8/2 läti lõnga, vardad jätsin samaks ja asusin kuduma. Kannakiilusid ei teinud, need pole muhu sukkadele üldse omased, kahandasin vaid pöiaosal. 
Aga seda kahandamist oli ikka liiga vähe, sukad ei läinud teps mitte väjalikul määral kitsamaks, vaid olid ikka laiad, väga laiad. 

Jõudnud oma kudumisega peaaegu otsa kahanduseni, mõistsin, et nii laiade sukkadega ma käia ei saa, need ei mahu saapa sisse. Tegin siis suurema harutamise ja kudusin pöiaosad uuesti koos kannakiiludega. Tundub uskumatu, et pidin harutama tavalist, valget kudet. 

Kokkuvõtteks võib öelda, et see pöiaosa oligi kõige visamalt edenev. Võib-olla sellepärast, et ei saanud rõõmustada kui  oli valminud järjekordne mustrikord, vaid muudkui kudusid ja kudusid tundega, et see pole see pole see.

Silmamised tegin ma alles siis, kui sukad valmis. Ehk oleks olnud lihtsam neid teha, kui sukk veel mõlemast otsast lahti oli, kuid minu arvates oleks siis seganud veel kudumi sees olevad vardad ja tundub, et neid ma poleks välja viitsinud sikutada ja mingi lõngaga selleks ajaks asendada.

Minu sukad tulid täpselt parajad, ehk oli abiks ka see, et olin juba mitu paari põlvikuid eelnevalt kudunud ja taipasin kogetu põhjal, et  abivahendina saab kasutada ka isiklikku jalga. 

Oranž, roosa ja roheline lõng ise värvitud 12/2 tallevill, ülejäänud läti 8/2.

Uue aasta alguses jõudsin lõpuks ka ERM-i vägevale sukanäitusele.  Eriti hea meel oli näha muuseumivarudest eksponeeritud sukki, sest kes siit mandrilt ikka nii kergesti Muhusse või Saaremaale muuseumisse pääseb, et korraga nii palju ilu saaks kaeda.

Pildistada aitas Norman Karits

pühapäev, 10. jaanuar 2021

Roosa karantiiniaja kudumine

Tahtsin pealkirjaks panna, et mida vanem eit seda roosam kleit, aga tundus ikkagi liialt eneseirooniline.

Kuidas siis nii, et jälle roosa kampsik? Ma isegi ei tea, mitmes juba? Õnneks pole siiani kootud ükski minu oma, aga veel üks roosa lõng isiklikuks otstarbeks on ootel.

Sellised roosad kudumid on juba valminud:







                                                           Jänkud


Vahukommiroosa kampsun





Minu isikliku roosa kampsuni lugu sai alguse 300 grammist bukleelõngast, mõnusa koostisega alpakast, villast ja veidikesest polüamiidist. Sellest oleks igal juhul pidanud välja tulema üks korralik kampsun, sest juba lõngale soovituslik varda suurus oli 5,5 mm. Mul oli seda lõnga 1200 meetrit!

Järgnevat juttu lugedes ei pea kahtlema lõnga headuses vaid ikka kudujas. Kehva lõnga ma endale ostnud ei oleks.

Arvestamata enda parameetreid tuli esimene kampsun siiski nii napp, et andsin ta hoopis tütrele. Oli vähemalt kellele anda. Kuna bukleelõnga kudumine ja veel rohkem harutamine mingi meelakkumine pole, siis ei olnud ka seda nappi kehakatet mõtet harutama hakata, siis oleks juba mõttekam olnud teise ringi poodi viia.
Nagu pildilt näha, ei suutnud ma esimesel kampsunil soonikuid enam sellest samusest lõngast kududa, vaid läksin lihtsama vastupanu teed ja ostsin puuvilla- ja viskoosiseguse materjali.
Sellele esimesele kampsunile kulus lõnga 150 grammi, see tähendab ainult 600 meetrit.














No nii, sellest kampsikust sain lahti, aga pool materjalist oli veel alles.

Mõtlesin siis sügise lõppedes see seisev lõng uuesti kätte võtta, hea hele talvel kududa. Ja kui jõuluks valmis saan, siis millalgi talve poole jõuab ehk veel selgagi panna. Hakkasin  siis uut visiooni looma. Eks mul see üldine nägemus oli ju olemas, esimene läks ainult aia taha.

Liialt väikest kampsunit ma enam teha ei tahtnud, sellepärast kudusin veel ühe tööproovi ja arvutasin. Täpselt nii nagu ma koolis ise räägin.

Kuna mina püüan enamus asju kududa ringselt, sest ei viitsi õmmelda, siis harutamist on muidugi kaks korda rohkem ja nagu mainitud, seda lõnga ei taha kohe üldse harutada.

Esimene variant tuli liiiiiga lai, kohe väga. Aga kududa jõudsin seda lõnga terve toki st. 200 meetrit. Teise variandi tegin muidugi veidi kitsama, jälle 200 meetrit kudumist, no see oli ka lai. Siis tuli muidugi kolmas, veel veidikese kitsam variant, 200 meetrit kudumist ja siis sain aru, et kui ma seda varianti jätkan, siis see kampsun mulle selga ikka ei mahu või parem oleks öelda, tuleb liiga kitsas.
Taastasin siis selle teise variandi, mille ma muidugi juba üles harutanud olin.
Ja ega see kuduminegi lihtsalt ei läinud, isegi ei tea miks, aga väga visalt kulges. Seda kehaosa sain ikka mõnuga kududa, praegu tundub, et kuid, kusjuures kude koosneb vaid parem- ja pahempidi ridadest.

Siis varrukad, need tulid alguses vastupidiselt kehaosale jälle liiga laiad ja ega ma ennem seda laiust täpselt adunud, kui mõlemad peaaegu valmis olid. Lõng hakkas ka otsa lõppema, aga minu kampsunil pidid veel servad ka samast lõngast tulema.

Vahepeal õnnestus üks viimastest tokkidest veel juurde hankida, sest ega isegi kitsamate varrukate jaoks poleks seda eelmist portsu jätkunud. Varrukate kudumine algas käeaugu poolt, sest see külge õmblemine ...uuhhh. Uued varrukad kootud, tuli umbes-täpselt ka soonikud otsa meisterdada ja siis veel see viimane rida, ei liiga lõtv ega liiga tugev ja kui õige pingega ei tule, siis peab jälle harutama. Võin öelda, et kui kusagil harutama pidin, siis kohe ma seda teha ei suutnud, lükkasin järgmisesse päeva.

Siis veel see kehaosa soonik. Sama jutt, kuid seda viimast rida ma ikkagi harutasin ühe korra. Aga arvutamisest või kogemusest oli nii palju kasu, et soonikud tulid täpselt õige laiusega.

Kokkuvõtteks võib üelda, et sellel kampsunil on tegelikult 4 kehaosa ja 4 varrukat.

Nagu kannatuste rada, aga valmis sai. Kui seda praegust kodusolemise sundi ei oleks, siis arvan, et see konkreetne kampsun oleks küll kusagil poolikuna puntras seismas, ikka nii visa värk tundus.
Lõng Lana Gatto Light, pärit Liannist. Minu enda kampsunile kulus siis 200gr lõnga,  kudumisvardad olid 5mm ja sooniku vardad 4mm.




Ja mida lõpetuseks öelda - üks tokk seda lõnga on mul õhku haihtunud. Täna veel kontrollisin oma lõngakasti üle, lihtsalt pole.

Nüüd võtan parem 1,5mm vardad ja 8/2 lõnga, tundub lihtsam ja mugavam kududa. 

Sokid ja poolsukad

Kõik sokid on kootud raamatus "Eesti silmuskudumine. Sukad ja sokid", Anu Pink kirja pandud näpunäidete ja soovituste järgi, kuid ikka vastavalt kandja jala mõõtudele.




Esimese paarina kudusin kihnu poolsukad. Kuidas kulges juhendatud ja lihtsama variandi kudumine, see on kirjas siin - Kihnu sukad. Teist paari on juba hulga lihtsam nii kavandada kui ka kududa. Tuligi veidi keerulisem, aga ei midagi ületamatut.


Kolmandana võtsin ette ruhnu naistesokid. 


Neljandaks lihtsamad muhu sukad, mida ma tõenäoliselt enam 8/3 lõngast ei kooks. Neid kudusin ühe paari halli karva veel, aga enne kinkimist ununes muidugi teha pilt.


Vormsi naistesukad. 

Enamus neist sukkadest on kootud Raasiku 8/2 lõngast, vaid need muhu sukad on mingitest vanadest tagavaradest leitud 8/3 lõngast. Vardad vastavalt lõnga jämedusele kas 1,75 või 2mm.



 

reede, 3. jaanuar 2020

Palju rätte

Mõnikord on nii, et näed midagi põnevat ja proovid siis omal moel seda nägemust vormida. Seekord oli väljakutseks venitatud (mul paremat terminit hetkel pähe ei tulnud) ridadega kudumine, mida ma oma eelnevates tegemistes varem vist kasutanud ei ole.

Sooviks oli kududa väiksemate mõõtudega ja mitte eriti kohmakas rätt, mida saaks kanda ilma, et selle sabad kusagile ette ja vahele kinni jääks ja mis ka väiksema kaelusega talveürbi alla ära mahuks. Ühe variandina meenus veel nimetus stressisall - selline pisem, et keegi ei teaks kui suur stress tegelikult on. Olen kuulnud, et stressis inimesed pidid kogu aeg salli ümber kaela hoidma. Palju selles tõtt on, eks igaüks ise teab.

Kool on mind õpetanud püstitama eesmärke, kavandama ja planeerima. Ka käsitöölisena armastan ma kavandamist ja visualiseerimist. Mulle pole kunagi meeldinud nurgast tegema hakata ja siis vaadata, et mis välja tuleb. Aga võib-olla ei tulegi midagi tarka välja ja kellel seda n.ö. mingisugust asja siis hiljem vaja läheb. 

Kindla peale minek oli esimene rätt kududa endale ja alles järgmised sõpradele. Vaenlastele mõeldud variandid jätsin seekord vahele. Eks neid untsuläinud asju aeg-ajalt ikka varrastelt pudeneb, õnneks haruharva. Ja ka aia taha läinud tööst on midagi õppida, vähemalt vigade vältimist.

Väljakutseks oli seekord ka erinevate värvide kombineerimine ja paigutamine, et mitu rida ja millise värviga just kududa tuleb, sest kõik uue rea ootel lõngad pidid töö ühte otsa saama, katkestada ja otsi peita minu plaanides ei olnud. 




Eelnevatele salli kudumise ja muidugi kandmise kogemustele toetudes teadsin, millise jämedusega peaks just seekord vaja minev lõng olema. Torkimisastme testimisest pole enam mõtet rääkidagi.


Imeliste üleminekutega käsitsi värvitud Malabrigo lõngad  leidsin Wool&Woollen poekesest.
Sock, nagu nimigi vihjab, mõeldud sokkide kudumiseks. Kuid võta näpust, ka Malabrigo enda koduleht soovitab seda imeliselt pehmet, luksuslikust meriinost kedratud ning käsitsi värvitud lõnga peale sokkide kudumise ka rättideks ja sallideks ning beebi ja laste kudumiteks. 
Peale selle on lõng töödeldud, misiganesseekatähendaks, masinpestavaks.
Ühes 100 grammises tokis on lõnga 402 meetrit ja minu ühe salli jaoks kulus varieeruvalt umbes 100 grammi. Vardad võtsin pitsilise mustri kudumiseks muidugi veidi jämedamad kui soovitati.
ja kudusin neid rätte ei rohkem ega vähem kui täpselt 10. Jagus kõikidele ja üks veel ootab omanikku.

kolmapäev, 7. august 2019

Lõngade värvimine


Mida teha külmadel ja vihmastel päevadel, kus peab kandma mütsi ja võib-olla isegi kindaid? Midagi sooja, nagu näiteks pliidi ees seismine.
Õnneks oli mul kindel soov ja peaaegu kindel tahtmine need lõngad lõpuks ära värvida. Ja tänan õnne, et ma ikkagi võtsin ennast kokku ja ostsin Pärnust läbisõidul ära ühe portatiivse elektripliidi. Ma ei tea, mis mul peas toimus, kui ma ikkagi arvestasin võimalusega, et ma värvin need lõngad kodus. Pean õnne tänama, et see siiski nii ei läinud, sest 16 lõnga värvimiseks läks ikka omajagu vett ja maal on see jõe näol kohe olemas.
Värvid olid mul sorteeritud, kuid kahjuks ilma näidisteta. Mäletan, et vanasti turritas igast pakist välja väike jupike lõnga, kuid nüüd leidsin sellise jupi vaid paaril pakil peale otsa lahti rebimist, kusagilt serva vahelt.
Igastahes plaanisin ära katsetada kõik variandid v.a. sinised, neid on mul küll. Kuid lõpuks ikka võtsin ka selle elektrisinise värvi välja. Ainuke, mida ma enam ei suutnud värvida, oli must, lihtsalt tahtmine sai otsa ja must ei tundunud enam väga atraktiivne olevat.



Esimese õhtu töö.


Sidrunikollane tundus olevat õiget värvi.


 Kollased õige sarnased sellele, mis pakkidele kirjutatud oli.


Sambla karva oli ikkagi tavaline roheline värv. Võib-olla oli sammal eelmisel sajandil teist värvi. Ja see rohekas kollane, seda oli terve pinu täis, samuti kui kollakasrohelist. Seda viimast peaks ikka järgmine kord proovima, aga praegu erilist isu polnud, sest meenus, et enamus vanaema kootud tekstiilid meie lapsepõlvekodus olid sellist kollakasrohelist ja rohekaskollast tooni. 


Minu lapse "erepunased" püksid. Erepunane oli kaugel sellest, mida ma ette kujutasin, pigem selline lõheroosa. Tundub juba, et unustasin soola ja äädika panemata.


Erepunane ja silmi pimestav helepunane. Eks järgmine kord tuleb arvestada sellega.



Tomatipunane meenutab kõige enam eelmisel sajandil poest saada olevaid  ungari tomateid.





































See värv oli nüüd veel vanemast ajast, kui muud Orto värvid, aga kirjad kahel küljel olid nii eesti kui ka vene keeles. Rohkem ma seda pakki harutada ei saanud, sest paber oli nii pude. Aga väga ilus värv tuli ja nii tugev, et tegin ka teise värvimise. 


See violett on selline templililla ja annab ka peale 3 päevast leotamist värvi välja. Tea, kas ma seda kasutada julgengi.


Vanasti nimetatigi sellist türkiissinist elektrisiniseks.


Oranžid, ilusad apelsini karva.


Ja meeles pidamiseks, et kui poest uue rõivaeseme ostate, siis peske kindlasti ennem kandmist läbi, sest pesumasinas pestes me kahjuks ei näe, kaua ja kui palju need riided veel aastate jooksul värvi välja annavad.

Kooliaasta lõpp

Kooliaasta lõppes või parem oleks öelda tipnes kahe väljasõiduga. Organiseerijaks ei olnud õnneks mina ja seetõttu suutsin reisipaketti muidugi hulga mõnusamalt nautida.
See on muidugi omaette märkimist väärt, et olen kuidagi iseenesest mõistetavalt hakanud aasta lõppu arvestama jaanipäevast ja uut aastat 1.septembrist. Vahepealne aeg (st. suvi) on kui kaaluta olek ja uuesti iseenda leidmine.


No nii, esimene väljasõit piirnes Käsmu ja Võsuga.

Nostalgia Käsmus. Sinna tõmbab mind alati, midagi pole teha, lapsepõlve mälestused. Ometigi sain jälle samasse majja, kus kunagi ammu veetsin ühe kuu suvest ETKVL-i lasteaia!!! laagris. See oli muidugi mingi omaette nähtus. Arvestades asjaolusid, oleks me pidanud osa suvest nii ehk naa lasteaias käima ja eks sellepärast vist komandeeritigi lasteaed "maale". Kasvatajad pidid ju ka osa suvest tööl käima. Kas selline laager toimis rohkem kui ühe aasta, ma ei tea, sest tõenäoliselt viibisin ma seal kusagil vanema rühma suvel ja mälestused on vaid ühest suvest. Ja eks tee läks sellest majast edasi ETKVL-i pioneerilaagrisse paar krunti edasi, seal on praegu nüüd Lainela.

Meie esimese päeva sisustasid kooliga seotud hindamised ja sellest teistele midagi eriti huvitavat kirjutada pole, aga järgmisel päeval külastasime Jaanioja käsitöötalu ja Lillemantlite meisterdajat Janika Saart. Saime harjutada tikkimist, heegeldamist ja kuivviltimist ning kaasa muidugi kuhjaga teadmisi.





Vot, mis minu alustatud näputööst valmis tehti.
Nädal vahet ja uus väljasõit viis Jaani talusse Pärnumaal, kus esimesel päeval tutvustas Julika Roos meid mitmesuguste villatööde - sorteerimise, pesemise, noppimise, kraasimise ja kammimisega ning õhtul ka kedervarrega ketramisega.

Väga must vill pesuvannis 
Kraasimine. Minu vanaema kraasid.

Kammimine

Peale kraasimist ja kammimist hakkasime õppima ja harjutama kedervarrega ketramist ja korrutamist. Seda tööd peaks iga päev miinimum 10 minutit tegema, siis saaks lõpuks lihasmällu salvestatud ka. Ise võite arvata mitu korda ma seda teinud olen. 0. Ketramise ajal sai ise tunda, kuidas on erinevate villadega töötada. Mina sain hakkama paari meetrise efektlõngaga jupiga. 
Tublimad pääsesid ka voki ligi. Kuna mul kodus vokki! veel pole, siis piirdusin esialgu selle kedervarrega. Ja ega mul selle vokiga "vokkimiseks" oskusi polegi.

Kedervars ja minu efektlõng

Mõnel oli ikka väga mõnus

Teine päev: Indigoga värvimine.

Indigo lahus
See päev möödus Liis Luhamaa juhendamisel nii tempokalt, et pilte polnud mahti tehagi. Olen eelnevalt käinud Liisi taimedega värvimise koolitusel ja tema põhjalikkus tõmbab mind - midagi ei saa jätta juhuse hooleks, vähemalt koolitusel mitte. Kodus võib pärast ise erinevaid katseid korraldada.
Eelmisel aastal taimedega värvitud näidised

Sellel aastal minu indigoga värvitud lõngad
Võtsin seekord kaasa ühekordsed lõngad, sest nendega tekkis mul üks idee. Aga millal ma ülejäänud hunniku sellest mitmest kilost teist värvi värvin, see on küll esialgu teadmata. Ainult sinistest lõngadest midagi teha tundub ikka väga igav.

Orto värvid
Et jätkata unustatud värvimisega, sorteerisin ära emalt saadud keemiakombinaat Orto värvid. Õnneks olid peaaegu kõik värvid vähemalt ühe pakiga esindatud, kuid eriti suurearvuliselt oli  rohekaskollase pakikesi. Aga samas leidus ka kollakasrohelist. Värvinäidised olid kahjuks vaid paaril pakil ja seetõttu tuleb katse-eksituse meetodil saada teada kui palju erineb rohekaskollane kollakasrohelisest.

Kokkuvõtteks võib öelda, et isu katsetada on olemas, kas ka tahtmist jätkub, see on iseasi, aga kõik on kättevõtmise asi.