esmaspäev, 3. juuni 2024

Sukad

Seoses rahvarõivakooliga olen kudunud mitu paari erinevaid rahvuslikke sukki. Valdavalt on need sukad pärit Võrumaalt, kuhu kuuluvad ka minu meisterdatud Karula rahvarõivad.

Olen viimasel ajal nii palju kirjutanud ja sellepärast tulevad kõik jutud üsna konkreetsed ja napisõnalised.


Urvaste sukad


ERM-is olevad Urvaste sukad

Allikas: ERM A 573:107/ab

Minu kootud sukad.

Materjaliks Teksrena 100% villane pleegitamata valge lõng jämedusega 7/2, vardad 2,5 mm, kanna kudusin varrastega 2,25 mm.

Püüdsin teha võimalikult sarnased sukad vaatamata sellele, et juba originaalid ise olid erinevad. Tegelikult pusisin ikka mitu korda (arvan, et kokku kudusin vähemalt 3 sukka), et muuseumi eksemplaridele võimalikult sarnased tuleks ja alles peale mitmekordset arvutamist, kudumist ja harutamist avastasin suurendatud fotolt, et voilaa, see sukk, mida mulle muuseumis näha ei toodud, oli pikem kui see, mida ma hoolega mõõtsin ja dokumenteerisin. Peale seda avastust loksus kõik paika ja sukad said minu mõõtu. Olen nimelt keskmisest pikem inimene ja kui mulle mõni muuseumi ese peaks selga või jalga mahtuma, siis ilmselt on see kuulunud mõnele mehele. 


Hargla sukad I



Sukakatke
Allikas: ERM EAp 157 EA 39:1/11-451






































Lõng Saara Hea rahvarõivasuka lõng, koostis 60% puuvill ja 40% lina, pärit vanadest varudest. Vardad 1,25mm.

Kanna ja suka otsa kudusin nagu Lõuna-Eestis levinud oli - kiiluta saksa kand ja spiraalne otsakahandus.

Hargla sukad II



ERM-is olevad Hargla sukad
Allikas: ERM A 509:5612



Minu kootud sukad.

Materjaliks Saara Vanamoeline suka ja kinda lõng jämedusega 6,5/2. Sukavardad 2,0 mm.

Veidi atraktiivsemaks muutsin vaid sukajuti, mis ulatub kannapõhja kahanduseni. Lõuna-Eesti sukkadele omaselt kudusin neile saksakanna. Suka ots on kootud neljaharulise tiiviku põhimõttel.
Sukajutt
Saksa kand                                           Neljaharuline tiivik

Simuna sukad


ERM-is olevad simuna sukad
Allikas: ERM A 509:3263/ab



Minu kootud sukad. 

Materjaliks Saara kindalõng 10/2 ja vardad 1,5mm.

Neid muuseumisukki ma oma ihusilmaga näinud ei ole, kuid appi tuli raamat "Eesti Silmuskudumine. Sukad ja sokid". Ilma selle raamatuta ma neid valmis ei oleks ka kudunud. Et sukad täpselt parajad tuleks oli muidugi abiks kliendi personaalne sukalõige.

teisipäev, 9. jaanuar 2024

Kindad

Lõng 8/2 ja 7/2. 
Valgete kinnaste randmed kootud kahevärvilises soonikkoes ja sinakate kinnaste randmed valelapilises koes. Ornamendid tikitud.










reede, 21. aprill 2023

Räbalaprojekt


Link räbalaprojektile

Olen juba mõnda aega tahtnud valmis kududa ühed setu sukad. Prooviks endale ja  näidiseks  õpilastele. Räbalaprojekti raames võtsingi siis ennast kokku, aga  kui enamus valisid kudumiseks kindad, siis mina otsustasin hoopiski jalavarjude kasuks.

Esimeseks väljavalitud räbalaks ei osutunud üldsegi mitte see setu sukaräbal, vaid hoopistükkis üks teine. Kuid olemasolevaid lõngavarusid kriitiliselt üe vaadates ja olukorda hinnates, otsustasin kuduma hakata ikkagi just nimelt seda sukakatket.


ERM 6468

Setu sukakatke ERM 6468 andmed MUIS-is: päritolu Eesti, vald Pankovitsa, küla Radaja, kogutud 1912.a.

Esiteks tuli muidugi maha joonistada muster. Õnneks oli sellel katkel omaloomingut võimalik vältida, sest kõik mustriosad ja kordused sai ilusti välja lugeda.

Kuid kui sukaraamat soovitab setu sukkadele lõnga 8/3, siis tundus, et selliseid laiu säärevarje, kuhu ka püksisäär sisse mahub, ma vist siiski kududa ei taha. Iseenesest oleks muidugi tore, kui meeshinged vahetevahel kileviineri asemel ka veidi soliidsema outfitiga metsas suuskadel liuelda sooviksid. Aga see on muidugi minu nägemus asjast.

Minu sukkadele mahtus täpselt sama arv silmuseid kui originaalil, kuid tänu peenemale lõngale tulid nad veidi kaasaegsemad.




Vanadel setu sukkadel ei olnud sisse kootud kandasid. Pidavat olema tolle aegne kasutusmugavus st. et sukk kanna pealt liiga läbi ei kuluks, siis saad teda vahete-vahel jalas ringi pöörata. Sellised sukad näevad välja nagu 80-ndate froteesokid, lihtsalt sellised kitsekeeled. Parema istuvuse huvides kudusin mina siiski ka kannad.

Soki ots kolmnurkne, kahetahiline.

Mina kudusin siis lõngast 8/2 ja vardad olid 1,75mm.


esmaspäev, 21. veebruar 2022

Kaua tehtud kaunikene. Kindad.

Nagu näha olen sellel aastal spetsialiseerunud väiksematele esemetele, mis tegelikult ei ole vähem töömahukad, vaid mõnikord isegi keerulisemad ja aeganõudvamad kui mingi tänapäevase kampsiku valmis kudumine.


Need kindad on kootud Paistu kirikinnaste ERM A 509:2859 järgi Anu Raua keskuse toetuseks.

No oli ikka pusimist ka. Kuna mul ERM-i originaalkindaid aega uurima minna ei olnud, siis siiani on mõistatuseks, kuidas vanasti pikki lõngajookse seoti, et neid pealtpoolt üldse aimatagi ei ole. Minul see 100% ikkagi ei õnnestunud. Alguses lootsin kogu aeg muudkui paremat tulemust saada ja seetõttu kudusin esimest kinnast kuni pöidlani oma kolm korda. Siis veendusin, et minul antud hetkel tehniliselt paremaks minna enam võimalik pole ja kudusin kindad külma kõhuga lõpuni.

Lõng 12/2 ja vardad 1,25mm.





ERM-i kindanäitus


Järgmised kaks kindapaari on kootud Lihula sõrmkinnaste ERM A 447:261 ja ERM A 566:556 järgi.

Esimese paari kirjeldus on Liivi Vainu raamatus "Läänemaa sõrmkindad", kust sain ka muid kasulikke näpunäiteid. Nagu alati, tegin väikesed muudatused: võtsin peenemad vardad ja alustasin rohkemate silmuste arvuga. Aga 5 linnu asemel tegin esimestele kinnastele neid kõigest 4. Tõenäoliselt pabistasin ette, et kas kõik linnukesed ikka ära mahuvad ja et ma ei peaks midagi hiljem harutama hakkama, kuna kindad liiga suured tulid. Lõng 8/2, vardad 1,25mm.

Teisi kududes olin juba julgem ja mahutasin 5 lindu kinda peale ära. Nendele kinnastele tuli joonistada ka muster. Vardad võtsin seekord 1,5mm.

Parajalt arvutamist jätkus mõlema kindapaari kudumisel.






Üleüldse tundub mulle sokkide kudumine koos mustri kavandamisega tunduvalt lihtsam kui isegi tavaliste kinnaste n.ö. järgi kudumine. Et kas ikka paraja laiusega ja kas pöial on õiges kohas ja kas sõrmed on nii pikad kui vaja jne., jne.

Ühed poolikud "luukered" seisavad juba aasta aega, puudu ainult kaks pöialt. Midagi peaks ennem vist manustama, et need ikka lõpetatud saaksid.


kolmapäev, 9. veebruar 2022

Kaua tehtud kaunikene. Sokid ja sukad.

Sellel talvel olen püüdnud süüvida vöökirja ainetel kootud sokkide kavandamisse ja kudumisse. Nimelt on seda teadmist vaja ka õpilastele jagada ja selleks pead kõik ilu ja valu omal nahal läbi kogema.

Vöökirjad valisin mind kõnetanud kihelkondade järgi ja ka sealt pidin omad valikud tegema, sest mida suurem muster, seda tõenäolisemalt on tervet mustrikorda keeruline sokile paigutada. Mina mingeid poolikuid mustreid, olgugi soki siseküljel, näha ei tahtnud.

Essana kudusin paari sokke Kirbla vöökirja ainetel, aga need tulid paraku sellised, mis sobivad vaid näidiseks või siis päris väikese lapse jalga. Millegipärast tulid suht kitsad. Aga loll, kes oma vigadest ka ei õpi.

Järgmine paar mida alustasin, olid Kuusalu vöökirjaga (ERM 12722) sokid.
Ja mis juhtus? Ma ei teinud värvikindluse katset, sest minu meelest ei ole minu maavillased lõngad veel ükski värvi andnud, aga voilaa, seekord see juhtus. Süüdistada ei ole kedagi, vaatamata sellele, et koolis kordan nagu mantrat - kui ei taha, et midagi nässu keerad, tee värvikindluse katse.
Aga ilusad sellegi poolest. Lõng 8/2, vardad 1,75mm. Sokid koon suhteliselt tugevalt, et pärast ei peaks nõeluma.
Juba möödunud sajandi alul Rabivere rabaleiu tekstiilikatkeid uurides jõuti tõdemuseni, et ...Undruk oli mitmest kohast paigatud. Riidetükid lasevad oletada, et tolle aja eestlanna oli hea tikandustöö tundja, kuid nõelumise kunst oli talle peaaegu võõras.
Mina olen selle viletsa nõelumise geeni kandja.




Kolmas sokipaar. Kootud Karula vöökirja (ERM 1184:2) ainetel. Kuna mul leidus suurem kogus sobivat endisaegset Jõgeva beežikas-hallikat lõnga, siis seekord valisin valge asemel põhitooniks just selle. Veidi hirmutas ka see karjuv roheline, aga kokkuvõtteks jäin rahule.

Lõng 8/2, vardad 1,75mm.






Neljas paar. Jõelähtme vöökirjaga (ERM 4716). Tundub, et väike vilumus hakkab tekkima. Julgesin juba veidi teistsugust äärekirja vöökirjale juurde klapitada. Eks see ole puhas matemaatika.
Lõng jällegi 8/2, vardad seekord 1,5mm.



Kõik minu sokid on enam-vähem vöökirja päritoluga samale kihelkonnale vastava kannatüübiga, aga sokkide otsad enamalt jaolt nn viltuse otsaga. Mulle isiklikult tundub selline variant paremini sobituma saapasse.

esmaspäev, 27. detsember 2021

Lõngajäägid ehk miks ma oma vigadest ei õpi


Lõngajäägid - käsitöölise peavalu. Kui need kusagilt välja vupsavad, siis iga kord mõtled, et mi-da-gi-gi peaks neist tegema, muidu kasvavad hunnikud üle pea. Aga enamasti pakid nad uuesti kokku ja topid jälle silma alt ära.

Seekord otsustasin oma Malabrigo lõngast sallikudumise jäägid ühe korraga hävitada ja kududa neist üks varrukateta top. Algselt oli otse loomulikult suurejooneline plaan hakkama saada olemasolevate jääkidega.  

Midagi ma juurde osta otse loomulikult ei plaaninud ja et elu huvitavamaks teha, hakkasin hoopis nurgast kuduma. Mul oli erinevat värvi jääke ja nii tundus asi ikka hulga põnevam. 

Muidugi ma eksisin, nii lihtsalt ikka ei läinud.

Siis vaatasin, et kui kõik jäägid ära kasutada, läheb ikka liiga kirjuks. Ja et kui kõiki eri värve jääke kasutada ei taha, siis 100 gr juurde ostmisest peaks piisama. Jälle eksisin.

Esimese lisa 100 grammi sain kohalikust, Tallinna poest. Teise 100 grammi pidin juba väljamaalt tellima ja veel ootama, aga selle aja peale rahunesin õnneks ka maha. Tegelikult mul veel vedas, et sama värvi lõnga üldse oli, sest Malabrigo lõngad on käsitsi värvitud ning värvid vahetatakse aeg-ajalt välja. Kõik see plaan ei oleks pruukinud üldse õnnestudagi. 

Selline jääkidest kudumine võtab aeg ajalt selja märjaks, et kas ikka jätkub või peab juba selle pärast harutama, kui mingi värv lõplikult otsa saab. Eks ma siis kudusin, kaalusin ja arvutasin. Seekord oli harutamist ikka väga minimaalselt, vaatamata sellele, et ei ole juba ammu midagi nö diagonaalis kudunud. Kudusin 2,5mm varrastega ja peab mainima, et mida peenemad vardad, seda kergem on tegelikult mõõta ja planeerida. 

Kudusin esialgu kaks nurgast alustatud osa, siis ühendasin need ja edasi kudusin juba ühe tükina. Pärast mõtlesin, et võib-olla oleksin ka seda toppi saanud kududa ringselt, terve kehaosa korraga, aga see oleks eeldanud siis ikka korralikku lõngavaru, aga mina pidin veel arvestama sellega, et kas õiget värvi materjali ikka jätkub iga triibu vajalikuks pikkuseks.

Küljed seekord siis õmblesin.

See väga ilusate värvidega top jäi pildi peal suhteliselt lahja ja mitte midagi ütlev. Proovisin igasugu tehnikat ja objektiive, tulemus oli suht sama.


neljapäev, 18. märts 2021

Lõpuks ometi - ühe korraliku talve kampsun

Lõpuks ometi oli võimalik leida aega aastaid plaanis olnud kampsunile ja ka nautida selle kudumist. Sellist aran tüüpi lõnga otsisin mitu aastat - päriselt. Kord polnud värv sobiv, siis jälle oli koostis liiga karm või sünteetiline või hoopis oli hind üle mõistuse kallis.
      

Selle konkreetse lõnga hankisin ka kahest erinevast kauplusest, sest kummaski seda  minule piisavat kogust ei olnud ja juurde tellida ka ei saanud, sest tootmisest on see lõng maha võetud. Siit muidugi see igivana probleem, et miks üks värv lõnga on otsakorral, kui teisi värve on riiulid paksult täis. Eks ikka sellepärast, et inimesed kipuvad ostma just seda värvi lõnga, millest on kootud ka kaupluses olev näidis. Ha-haa, mina ka! Kohe varsti räägin...


Selle erinevatest kohtades hankimise puhul natuke ikka pabistasin, et erinevad partiid ja võib olla toonivahe, aga seekord ei olnud see eriti aimatav ja ma ikka nii tahtsin seda lõnga, et lootsin mingi hea lahenduse leida töö käigus. Lõppude lõpuks oli mul  mõlemast partiist piisav kogus, et seda kuidagi edasi kombineerida.
Olen nende erinevate lõngapartiide suhtes üpris tundlik ja koolis õpetades rõhutan ka enamasti seda, et kui lähed lõnga juurde ostma, siis värvi võid ka silma järgi meeles pidada, aga partiinumber peab kindlasti kusagil fikseeritud olema. See on väga oluline, eriti kui tegemist on  ühevärvilise kudumiga.
Kõige sellega seoses meenus sündmus minu kudumistee algusest. Tegin ühte tellimustööd, ühevärvilist, mille lõng saabus minuni paberkotiga. Muidugi võtsin kõige pealmise, 100 grammise vihi ja töö läks lahti. Teise vihiga alustades ja toonivahet nähes selgus, et just see kõige pealmine viht oli AINUKESENA teisest partiist. Otse loomulikult polnud selle valmis kootud tükiga enam midagi peale hakata.


Nüüd see nali... Soovisin oma kampsunile väga kõrget kaelust, mida saaks tõmmata lausa üle lõua. Aga tundus, et selleks ikkagi napib seda materjali, just täpselt pool tokki. Lõnga ostes olin fikseerinud, et kaupuses oli just selle lõnga näidis! kootud minu beežist lõngast. Asusin läbirääkimistele, mille tulemusena sain endale selle näidise.  Maksin muidugi täie rauaga ja kudusin kauplusele veel suure vastutuleku eest uue proovitüki ka. 


Selle normeeritud lõnga koguse tõttu ei julenud ma ka palmikuid rohkem kududa, kui ainult ette. 
Aga et varrukad ilma palmikuta oleks lihtsalt liiga igavad olnud nii kududa kui ka hiljem vaadata, siis said ka need ühe palmiku triibu keskele.


Ega sellegi kampsuni kudumine ilma minu traditsiooniliste tagasilöökideta läinud. 

Esimene pidur tuli muidugi sellest materjali nappusest. Aga hoopis pikem seisak tuli sellest, et otsustasin seekord kaeluse kampsuni külge silmata, mitte kududa. Aga kui juba sellise plaani oled võtnud, siis ühel hetkel ongi kaelus ja kampsun eraldi ning ootavad ühendamist. Kujutasin juba ette, et kiirustades ma selleks võimeline ei ole ja pean varuma terve päeva vaba aega, et ei oleks mingeid kohustusi ja keegi seljas ei ratsutaks. No seda päeva ootasin ma ka mitu nädalat. Lõppude lõpuks sain selle silmamisega siiski hakkama, aga millal ma järgmise taolise ettevõtmise  planeerin, on küll teadmata.


Seisak number 2 saabus varrukatega. Viimasel ajal olen õmblemise vältimiseks varrukad kohe kehaosa külge kudunud, aga seekord otsustasin jääda traditsioonide st külge õmblemise juurde. No nende varrukate passitamise peale kulus ka mitu päeva. Õmblemine, harutamine, käest panemine ja jälle õmblemine, harutamine, käest panemine. Püüan alati leida õmblemisele mingi rütmi, aga seekord õnnestus see alles teab mitmendal korral.

Vaatamata sellele, et tänu ilmataadile saab seda iga päev  kanda, siis kampsun seljas pilti veel polegi. Ülipika kaelusega saab katta pool nägu tuule ja tuisu eest. 
Lõng Rowan Hemp Tweed, lõnga kulu 13x50 gr, vardad 4mm