Kuidas ma endale rosavamsa kudusin

Tegelikult olin selle rosavamsa kudumise peale korduvalt mõelnud, kuid kuna ühtegi füüsilist eksemplari näha ja katsuda põhimõtteliselt võimalik ei olnud, siis jäigi ainult oodata raamatut koos juhenditega.

Aga kuidas ikkagi tuleb ühel just Võrumaa rahvarõivad valmis saanud inimesel pähe endale Ruhnu rosavamsa kududa? 

Mõte tuli väga lihtsalt:

1. Ilmus Anu Pink`i "Ruhnu - kirjad kudujate saarelt"  raamat 

2. Käsin Rannarahva muuseumis kaemas Ruhnu kudumite näitust

3. Tekkis tahtmine midagi suuremat ja "rahulikumat" kududa

4. Oli juba olemas lõng, 6 tokki valget Saara tallevilla 12/2

5. Algas sügis, mingi kudumise projekt pidi ometi olema eelseisvateks pimedateks õhtuteks

6. Ostsin endale just selle kampsuni juurde sobiva seeliku:)

Kokkuvõttes tundub mõistlik põhjendus.

Avasin siis Ruhnu raamatu ja alguses lugesin eest taha ja tagant ette. Siis muidugi mõistsin, et nii lihtne see ülesanne ei saa olema kui ma ette kujutasin. Esialgu kudusin enda rahustamiseks tööproovi ja pesin selle ära.

Siis lugesin veel kord raamatu juhendeid ja igaks juhuks lugesin läbi ka sinise ja musta kampsuni juhendid ning töövõtted.

Kuidas töö kulges:

1. Mõõtsin ennast mitu korda! Numbritega on kerge eksida ja sama kerge on oma parameetreid kasvatada ja kahandada. Vahepeal mõõtsin ka kampsuneid, mis tundusid mulle proportsioonide poolest sarnased rosvamsale olevat.

2. Joonistasin lõike.

3. Arvutasin x korda silmuseid.

4. Asusin silmuste arvu järgi mustreid valima. Kuna ühtegi näidist kusagil Eestis vaadata võimalik ei ole, siis pidin piirduma raamatus olevate mustritega.

Esimesena kudusin tagumise tüki  alumise, vikeldatud osa. Esimesena sellepärast, et esimese poole soonikut oleks olnud lihtsam pärast silmuste arvu järgi kohandada. Kudusin selle ringselt! Rõhutan seda sellepärast, et kampsunisse see jupp ei jõudnud. Lebab praegugi korvis.

Järgmisena sammuna pidin selle ringi lahti lõikama, kahe silmuse ulatuses mõlemad otsad ära keerama ja sämppistes üle tikkima. Vot siis see värk mulle enam ei meeldinud. Nikerdasin selle sämppiste valmis, aga need turritavad lõngaotsad riivasid silma. No ei olnud ilus! Võib-olla kui oleksin selle jupi ennem ära pesnud ja veidi vanutanud oleks tulemus parem olnud, aga siis oleks pidanud vardad välja sikutama, sest nendega koos ju pesta ei saa.

Arvan, et siis tuli mu töösse paus nr.1. Kuna silmuste arvu sain klappima, siis kudusin rahustuseks selle esiosa soonikuriba valmis.

Katse 2. Otsustasin, et koon selle vikeldatud serva uuesti, aga edasi-tagasi ja serva teen 2 silmust ripsi. Võtab vähe kauem aega see tagasiridadel vikeldamine, aga tulemus on kindlasti parem. Oligi. 

Seljaosa alumine serv

Mina kudusin nii esi- kui ka seljatüki eraldi. Ma ei ole väga vilets arvutaja, aga terve kampsuni silmused ühele vardale ajada (umbes täpselt 450 silmust) ja seda siis kududa tundus ka kätele paras koorem. Ja õige otsuse võtsin vastu.

Siis kasutasin raamatu abi, arvutasin ja kudusin, kahandasin ja kasvatasin. Oli saabunud mõnus kudumise aeg, muster kulus ruttu pähe ja kõik kulges mõnusas tempos. Ei mingeid pöidlaid ja muud seesugust nikerdamist:)

Esimesena kudusin valmis millegipärast esiosa. Tõenäoliselt selle kaelaava pärast. Täpselt ju ei teadnud kui avar see siis lõpuks tuleb. Kahandasin 1 silmuse igal real ja kudusin ühtlasi valmis ka õlgadel olevad viklid. Jällegi paras ports arvutamist, sest kaelaava sügavus pidi andma õlakirja täpse silmuste arvu. Ja klappima pidi see ka kampsuni pikkusega. Lõpptulemus tundus paraku minu pea jaoks väike olevat. Saabus paus nr 2.

Vahepeal kudusin valmis varrukad. Ringselt. Mitte küll päris valmis, ühe varruka viimasel real olev varras ootas vist terve kuu, millal ta pääseb nende silmuste hoidmisest. Varrukad allusid arvutamisele lihtsamini, ainuke tagasilöök oli teise varruka poole pealt murdunud ringvarras, nii et pidin maanduma 19.sajandisse ja lõpetama töö sukavarrastega.

Varrukad

Varrukasuukiri

Vahelepõige varrastest. Ostsin 5 erineva pikkusega 1,5mm ADDI metallotstega ringvarrast, millest 2 maandusid lõpuks prügikastis, sest lihtsalt murdusid ära. Aga muidu väga heade otstega vardad sellisele kudumile.

Poole kudumise peal vaatasin, et ka valget lõnga võib puudu jääda. Kuna olin selle kunagi ostnud ühe kooli projekti ülejääkidest, siis meenus, et sama partii lõnga võib veel ühes Ida-Virumaa käsitöönurgakeses leiduda. Ja nii oligi, sain sealt 2 tokki täpselt samast partiist lõnga juurde.

Haarasin jälle kätte selle liiga väikese kaelaavaga esitüki ja harutasin vikeldatud õlad üles. Pean ütlema, et see ei olnudki nii lihtne. Lõng ei allunud harutamisele üldsegi hästi, samas kui ma seda sämppistet tikkisin, siis oli mul küll vastupidine arvamus.

Vikeldatud õlad

Tegin kaeluse veidi sügavama ja laiema ja samas läks kogu rosavamsa veidi pikemaks. Aga ainult paar sentimeetrit. 

Esiosa

Tagumine osa oli juba lihtsam. Kaelaauk kandiline, õlalapi silmuste arv teada, ainult koo.

Seljaosa

No nii. Kõik tükid valmis, pestud, vormitud ja kuivatatud.

Nüüd oli vaja tahtejõudu, et käärid oma kudumisse sisse lüüa, ringid tasapinnaliseks lõigata ja õmblema asuda. Kuna ma õudselt seda harunemist kartsin, siis otsustasin esmalt kampsuni õlad kokku õmmelda ja alles siis tükid lahti lõigata. Jälle õige otsus. Peale lõikamist hoidsin kampsunit väga hellalt ja õmblesin küljed käsitsi tikkpistes kokku.  Masinaga ma seda õmmelda ei oleks julgenud.

Kas lõigata kohe?

Arvan, et need kõik nee mõttepausid ja seisakud olid väga head seedimiseks ja planeerimiseks.

Rosavamsa

Seljaosa alumine muster: Kristian ja Agatha Hollmanni järeltulijate valduses USA-s oleva vamsa muster

Põhimuster: Ruhnu Muuseum RrM RuM 910 E 410

Õlamuster: Nordiska muuseum NM.0145001

Varrukasuukiri: Eduard Sellekese ERM Fk 839:9

Lõng: Saara tallevill valge ja tumesinine.

Lõnga kulu umbes 400 gr (unustasin kaaluda, kampsun läks külmutamisse), vardad 1,5mm.

Sukad

Seoses rahvarõivakooliga olen kudunud mitu paari erinevaid rahvuslikke sukki. Valdavalt on need sukad pärit Võrumaalt, kuhu kuuluvad ka minu meisterdatud Karula rahvarõivad.

Olen viimasel ajal nii palju kirjutanud ja sellepärast tulevad kõik jutud üsna konkreetsed ja napisõnalised.

Urvaste sukad

ERM-is olevad Urvaste sukad

Allikas: ERM A 573:107/ab

Minu kootud sukad.

Materjaliks Teksrena 100% villane pleegitamata valge lõng jämedusega 7/2, vardad 2,5 mm, kanna kudusin varrastega 2,25 mm.

Püüdsin teha võimalikult sarnased sukad vaatamata sellele, et juba originaalid ise olid erinevad. Tegelikult pusisin ikka mitu korda (arvan, et kokku kudusin vähemalt 3 sukka), et muuseumi eksemplaridele võimalikult sarnased tuleks ja alles peale mitmekordset arvutamist, kudumist ja harutamist avastasin suurendatud fotolt, et voilaa, see sukk, mida mulle muuseumis näha ei toodud, oli pikem kui see, mida ma hoolega mõõtsin ja dokumenteerisin. Peale seda avastust loksus kõik paika ja sukad said minu mõõtu. Olen nimelt keskmisest pikem inimene ja kui mulle mõni muuseumi ese peaks selga või jalga mahtuma, siis ilmselt on see kuulunud mõnele mehele. 

Hargla sukad I

Sukakatke

Allikas: ERM EAp 157 EA 39:1/11-451

Lõng Saara Hea rahvarõivasuka lõng, koostis 60% puuvill ja 40% lina, pärit vanadest varudest. Vardad 1,25mm.

Kanna ja suka otsa kudusin nagu Lõuna-Eestis levinud oli - kiiluta saksa kand ja spiraalne otsakahandus.

Hargla sukad II

ERM-is olevad Hargla sukad

Allikas: ERM A 509:5612

Minu kootud sukad.

Materjaliks Saara Vanamoeline suka ja kinda lõng jämedusega 6,5/2. Sukavardad 2,0 mm.

Veidi atraktiivsemaks muutsin vaid sukajuti, mis ulatub kannapõhja kahanduseni. Lõuna-Eesti sukkadele omaselt kudusin neile saksakanna. Suka ots on kootud neljaharulise tiiviku põhimõttel.

Sukajutt

   Neljaharuline tiivik                                     Saksa kand                                           

Simuna sukad

ERM-is olevad simuna sukad

Allikas: ERM A 509:3263/ab

Minu kootud sukad. 

Materjaliks Saara kindalõng 10/2 ja vardad 1,5mm.

Neid muuseumisukki ma oma ihusilmaga näinud ei ole, kuid appi tuli raamat "Eesti Silmuskudumine. Sukad ja sokid". Ilma selle raamatuta ma neid valmis ei oleks ka kudunud. Et sukad täpselt parajad tuleks oli muidugi abiks kliendi personaalne sukalõige.

Kindad

Lõng 8/2 ja 7/2. 

Valgete kinnaste randmed kootud kahevärvilises soonikkoes ja sinakate kinnaste randmed valelapilises koes. Ornamendid tikitud.

Räbalaprojekt

Link räbalaprojektile

Olen juba mõnda aega tahtnud valmis kududa ühed setu sukad. Prooviks endale ja  näidiseks  õpilastele. Räbalaprojekti raames võtsingi siis ennast kokku, aga  kui enamus valisid kudumiseks kindad, siis mina otsustasin hoopiski jalavarjude kasuks.

Esimeseks väljavalitud räbalaks ei osutunud üldsegi mitte see setu sukaräbal, vaid hoopistükkis üks teine. Kuid olemasolevaid lõngavarusid kriitiliselt üe vaadates ja olukorda hinnates, otsustasin kuduma hakata ikkagi just nimelt seda sukakatket.

ERM 6468

Setu sukakatke ERM 6468 andmed MUIS-is: päritolu Eesti, vald Pankovitsa, küla Radaja, kogutud 1912.a.

Esiteks tuli muidugi maha joonistada muster. Õnneks oli sellel katkel omaloomingut võimalik vältida, sest kõik mustriosad ja kordused sai ilusti välja lugeda.

Kuid kui sukaraamat soovitab setu sukkadele lõnga 8/3, siis tundus, et selliseid laiu säärevarje, kuhu ka püksisäär sisse mahub, ma vist siiski kududa ei taha. Iseenesest oleks muidugi tore, kui meeshinged vahetevahel kileviineri asemel ka veidi soliidsema outfitiga metsas suuskadel liuelda sooviksid. Aga see on muidugi minu nägemus asjast.

Minu sukkadele mahtus täpselt sama arv silmuseid kui originaalil, kuid tänu peenemale lõngale tulid nad veidi kaasaegsemad.

Vanadel setu sukkadel ei olnud sisse kootud kandasid. Pidavat olema tolle aegne kasutusmugavus st. et sukk kanna pealt liiga läbi ei kuluks, siis saad teda vahete-vahel jalas ringi pöörata. Sellised sukad näevad välja nagu 80-ndate froteesokid, lihtsalt sellised kitsekeeled. Parema istuvuse huvides kudusin mina siiski ka kannad.

Soki ots kolmnurkne, kahetahiline.

Mina kudusin siis lõngast 8/2 ja vardad olid 1,75mm.

Kaua tehtud kaunikene. Kindad.

Nagu näha olen sellel aastal spetsialiseerunud väiksematele esemetele, mis tegelikult ei ole vähem töömahukad, vaid mõnikord isegi keerulisemad ja aeganõudvamad kui mingi tänapäevase kampsiku valmis kudumine.

Need kindad on kootud Paistu kirikinnaste ERM A 509:2859 järgi Anu Raua keskuse toetuseks.

No oli ikka pusimist ka. Kuna mul ERM-i originaalkindaid aega uurima minna ei olnud, siis siiani on mõistatuseks, kuidas vanasti pikki lõngajookse seoti, et neid pealtpoolt üldse aimatagi ei ole. Minul see 100% ikkagi ei õnnestunud. Alguses lootsin kogu aeg muudkui paremat tulemust saada ja seetõttu kudusin esimest kinnast kuni pöidlani oma kolm korda. Siis veendusin, et minul antud hetkel tehniliselt paremaks minna enam võimalik pole ja kudusin kindad külma kõhuga lõpuni.

Lõng 12/2 ja vardad 1,25mm.

ERM-i kindanäitus

Järgmised kaks kindapaari on kootud Lihula sõrmkinnaste ERM A 447:261 ja ERM A 566:556 järgi.

Esimese paari kirjeldus on Liivi Vainu raamatus "Läänemaa sõrmkindad", kust sain ka muid kasulikke näpunäiteid. Nagu alati, tegin väikesed muudatused: võtsin peenemad vardad ja alustasin rohkemate silmuste arvuga. Aga 5 linnu asemel tegin esimestele kinnastele neid kõigest 4. Tõenäoliselt pabistasin ette, et kas kõik linnukesed ikka ära mahuvad ja et ma ei peaks midagi hiljem harutama hakkama, kuna kindad liiga suured tulid. Lõng 8/2, vardad 1,25mm.

Teisi kududes olin juba julgem ja mahutasin 5 lindu kinda peale ära. Nendele kinnastele tuli joonistada ka muster. Vardad võtsin seekord 1,5mm.

Parajalt arvutamist jätkus mõlema kindapaari kudumisel.

Üleüldse tundub mulle sokkide kudumine koos mustri kavandamisega tunduvalt lihtsam kui isegi tavaliste kinnaste n.ö. järgi kudumine. Et kas ikka paraja laiusega ja kas pöial on õiges kohas ja kas sõrmed on nii pikad kui vaja jne., jne.

Ühed poolikud "luukered" seisavad juba aasta aega, puudu ainult kaks pöialt. Midagi peaks ennem vist manustama, et need ikka lõpetatud saaksid.

Kaua tehtud kaunikene. Sokid ja sukad.

Sellel talvel olen püüdnud süüvida vöökirja ainetel kootud sokkide kavandamisse ja kudumisse. Nimelt on seda teadmist vaja ka õpilastele jagada ja selleks pead kõik ilu ja valu omal nahal läbi kogema.

Vöökirjad valisin mind kõnetanud kihelkondade järgi ja ka sealt pidin omad valikud tegema, sest mida suurem muster, seda tõenäolisemalt on tervet mustrikorda keeruline sokile paigutada. Mina mingeid poolikuid mustreid, olgugi soki siseküljel, näha ei tahtnud.

Essana kudusin paari sokke Kirbla vöökirja ainetel, aga need tulid paraku sellised, mis sobivad vaid näidiseks või siis päris väikese lapse jalga. Millegipärast tulid suht kitsad. Aga loll, kes oma vigadest ka ei õpi.

Järgmine paar mida alustasin, olid Kuusalu vöökirjaga (ERM 12722) sokid.

Ja mis juhtus? Ma ei teinud värvikindluse katset, sest minu meelest ei ole minu maavillased lõngad veel ükski värvi andnud, aga voilaa, seekord see juhtus. Süüdistada ei ole kedagi, vaatamata sellele, et koolis kordan nagu mantrat - kui ei taha, et midagi nässu keerad, tee värvikindluse katse.

Aga ilusad sellegi poolest. Lõng 8/2, vardad 1,75mm. Sokid koon suhteliselt tugevalt, et pärast ei peaks nõeluma.

Juba möödunud sajandi alul Rabivere rabaleiu tekstiilikatkeid uurides jõuti tõdemuseni, et ...Undruk oli mitmest kohast paigatud. Riidetükid lasevad oletada, et tolle aja eestlanna oli hea tikandustöö tundja, kuid nõelumise kunst oli talle peaaegu võõras.

Mina olen selle viletsa nõelumise geeni kandja.

Kolmas sokipaar. Kootud Karula vöökirja (ERM 1184:2) ainetel. Kuna mul leidus suurem kogus sobivat endisaegset Jõgeva beežikas-hallikat lõnga, siis seekord valisin valge asemel põhitooniks just selle. Veidi hirmutas ka see karjuv roheline, aga kokkuvõtteks jäin rahule.

Lõng 8/2, vardad 1,75mm.

Neljas paar. Jõelähtme vöökirjaga (ERM 4716). Tundub, et väike vilumus hakkab tekkima. Julgesin juba veidi teistsugust äärekirja vöökirjale juurde klapitada. Eks see ole puhas matemaatika.

Lõng jällegi 8/2, vardad seekord 1,5mm.

Kõik minu sokid on enam-vähem vöökirja päritoluga samale kihelkonnale vastava kannatüübiga, aga sokkide otsad enamalt jaolt nn viltuse otsaga. Mulle isiklikult tundub selline variant paremini sobituma saapasse.

Lõngajäägid ehk miks ma oma vigadest ei õpi

Lõngajäägid - käsitöölise peavalu. Kui need kusagilt välja vupsavad, siis iga kord mõtled, et mi-da-gi-gi peaks neist tegema, muidu kasvavad hunnikud üle pea. Aga enamasti pakid nad uuesti kokku ja topid jälle silma alt ära.

Seekord otsustasin oma Malabrigo lõngast sallikudumise jäägid ühe korraga hävitada ja kududa neist üks varrukateta top. Algselt oli otse loomulikult suurejooneline plaan hakkama saada olemasolevate jääkidega.  

Midagi ma juurde osta otse loomulikult ei plaaninud ja et elu huvitavamaks teha, hakkasin hoopis nurgast kuduma. Mul oli erinevat värvi jääke ja nii tundus asi ikka hulga põnevam. 

Muidugi ma eksisin, nii lihtsalt ikka ei läinud.

Siis vaatasin, et kui kõik jäägid ära kasutada, läheb ikka liiga kirjuks. Ja et kui kõiki eri värve jääke kasutada ei taha, siis 100 gr juurde ostmisest peaks piisama. Jälle eksisin.

Esimese lisa 100 grammi sain kohalikust, Tallinna poest. Teise 100 grammi pidin juba väljamaalt tellima ja veel ootama, aga selle aja peale rahunesin õnneks ka maha. Tegelikult mul veel vedas, et sama värvi lõnga üldse oli, sest Malabrigo lõngad on käsitsi värvitud ning värvid vahetatakse aeg-ajalt välja. Kõik see plaan ei oleks pruukinud üldse õnnestudagi. 

Selline jääkidest kudumine võtab aeg ajalt selja märjaks, et kas ikka jätkub või peab juba selle pärast harutama, kui mingi värv lõplikult otsa saab. Eks ma siis kudusin, kaalusin ja arvutasin. Seekord oli harutamist ikka väga minimaalselt, vaatamata sellele, et ei ole juba ammu midagi nö diagonaalis kudunud. Kudusin 2,5mm varrastega ja peab mainima, et mida peenemad vardad, seda kergem on tegelikult mõõta ja planeerida. 

Kudusin esialgu kaks nurgast alustatud osa, siis ühendasin need ja edasi kudusin juba ühe tükina. Pärast mõtlesin, et võib-olla oleksin ka seda toppi saanud kududa ringselt, terve kehaosa korraga, aga see oleks eeldanud siis ikka korralikku lõngavaru, aga mina pidin veel arvestama sellega, et kas õiget värvi materjali ikka jätkub iga triibu vajalikuks pikkuseks.

Küljed seekord siis õmblesin.

See väga ilusate värvidega top jäi pildi peal suhteliselt lahja ja mitte midagi ütlev. Proovisin igasugu tehnikat ja objektiive, tulemus oli suht sama.