Teisipäev, 20. jaanuar 2015

Lambad on siin ja lambad on seal...


Kuna olen nüüd otsustanud kõik kudumid üles pildistada, siis nii neid järjest siis tulebki.

Ega ühel nädalavahetusel eriti üle ühe sessiooni korraldada ei jõuagi ja põhiline probleem on interjööriga. Kodus pilti teha ei taha, uksest väljas on pime ja selline pruunikashall värv igal pool, et tüüpilise eestlase tumedamapoolsed kehakatteid ei ole isegi näha mitte. Detailidest rääkimata.
Eks siis peab otsima kuskilt mingit sisu ja seekord lahendasin olukorra nii...




Sellist musta vesti oli mul ammu vaja. Üks selline universaalne mul oligi, aga paraku jäi see juba liiga trimmi. Ja seekord ei tahtnud ma mitte liiga peenikeste varrastega ja liiga keerulise mustriga midagi ette võtta, sest musta pealt teadupärast midagi suurt hiljem näha ei ole. Sellepärast on ka see mustade asjade talvine pildistamine ikka suht keeruline, kui ise just mingi hea fotograaf ei ole.

Lõng on ehtne Norra lambavill. Kogemata leidsin teise ringi poest. Hinda polnd muidugi ollagi. Takkajärele mõeldes oleks võinud kõik ära osta, lambavalget oli ka, sildid peal ja puha. Tõenäoliselt eelmise sajandi toodang, aga mine tea. Muud peale vesti ma sellest kududa ei oleks endale saanud, sest eks ta ikka tõeline lambavilla lõng ole, selline torkiv. Torkivat kampsunit ma kanda ei saaks, aga vest - see vastu ihu ei puutu.

Vardad sobisid 6mm-sed. Järjekordseid palmikuid ma teha ei tahtnud ja seekord langes valik nuppude kasuks. Tulidki sellised suured ja nähtavad. Sobiva mustri leiutasin ühe foto järgi ise ja vöökohal oleva palmiku idee viksisin maha. Seljaosal on ka selline palmikukeerd. Tundus hea mõte olevat, kui külgedele kahandusi teha ei taha. Ja oligi hea mõte, hoiab keskkohast paremini vormi.



Pildid tehtud Kamahouses enne etendust.



Nii saingi ühendatud nukuteatri lambaperest ja  lambavillase vesti pildistamise.


Pühapäev, 11. jaanuar 2015

Nalja peab saama, muidu mina ei mängi



Algus oligi väga lõbus ja ilus. Lumi sadas, vaba aega oli laialt ja pildistamine võis alata.



Selle koha pealt pildiseeria kahjuks lõpeb, siis kukkusin ma vette.  Suurest ehmatusest ei suutnud ka Peeter pildistamist jätkata, nii et ajalehele ei olegi midagi saata. Ja teistele midagi näidata. Vaid paar märgi pükse, 2 saabast ja läbiligunenud kampsun.

Aga nüüd parem kampsikust.
Ihaldasin midagi Noro lõngast kududa juba ammu. Lõpuks (eelmisel kevadel) leidsingi mulle sobivat värvi ja jämedust Kogarashi (vill ja siid) lõnga Käsitööjaamast. Väga jämedat lõnga  ma ei tahtnud, sest siis oleks selline suur jakk kaalunud üle kilo ja sellist koormat ma seljas kanda ei viitsi. Nüüd kaalub see kampsik - vist oli see 800gr.

Visioon oli mul ammu olemas. Tavaliselt mul ennem ikkagi on nägemus, mida ma kuduma hakkan. Niisama naljalt ma lõnga koju kokku ei osta.

Kehaosa kudusin ühes tükis, See on muidugi alguses paras pusimine, et kõik arvutused õiged ikka tuleks. Ja rahustuseks teistele võin öelda, et esimese versiooni harutan ma tavaliselt ikka üles. Koon küll proovilapi ja arvutan kõvasti, aga seljas hakkab kõik see pikk rivi silmuseid ikkagi omamoodi hoidma.
Kui ma teist varianti kraed kuduma hakkasin ja peeglist ennast kampsun seljas takseerisin, siis vaatasin, et oh kui ilusti mul kõik triibud kokku jooksevad. Eks sekundi murdosa hiljem muidugi meenus, et kudusin ju kõik ühes tükis.


Kudumise käigus oli ikka päris suur katsumus jälgida külje kahandusi ja kasvatusi, palmiku keerde, tasku, kaela ja varruka avasid. Sellepärast võtsin kohe alguses vastu otsuse, et kraed ma küll kohe külge ei koo. Siis pean ma võib-olla kogu aeg ainult harutama ja kudumise mõnu kaob päris ära.

Aga varrukad kudusin kohe külge. Pahempidisel pinnal jääb kehaosalt silmuste korjamine päris kena ja varrukaid külge õmmelda ma eriti ei viitsi. Kergem on minu meelest silmused vardale võtta ja siis kehaosa järgi veidi arvutada ja lihtsalt kududa. Sest tegelikult meeldib mulle kududes ikka aeg-ajalt autopiloot peale panna. See lõputu rida realt jälgimine pole päris minu stiil. Kudumine muutub igavaks ja väsitab mu lihtsalt ära. Siis pean vahele mingi mõttevaba mütsi kuduma.

No ja siis tuli krae. Teadsin täpselt milline see olema peab, aga esimesel korral ikka ei õnnestunud. Lootsin vist lõnga ka kokku hoida, kuigi 1 tokk oli veel varus. Igastahes veidi aega käisin selle kraega ja siis tegin uue, palju- palju laiema. Ja seda ma ka ikka töö käigus harutasin korduvalt. Põhimõtteliselt leiutasin jalgratast, sest mitte mingit sedapidi kootud sallkrae õpetust ma ei leidnud.

Kandnud olen ma seda kardigani juba pool aastat. Mõnuga. Jube soe on ja minu meelest peab isegi tuult. Meie möödunud  mõnusa sügise ajal sai see järgi proovitud.

Järgmine jutt juba järgmisest kardiganist...