Jäägikampsun

Seekord ma ei mõelnudki asja ise välja – inspiratsioon saabus otse Pinterestist. Selle foto järgi sünteesisin terve kampsuni.

Allikas: https://www.pinterest.com/pin/561261172335453187

Tegelikult seisis mul kapis üks tütrele väikeseks jäänud kampsun. See oli super mõnusast siidi- ja meriinosegusest valgest lõngast ja täis igasuguseid palmikuid. Ettenägelikult mõistsin, et päris uut kampsunit sellest uuesti välja ei võlu ja ega mul alguses mingit erilist vaimuvälgatust tulnudki. Nii need harutatud lõngakerad kusagil kastipõhjas ja kirstus lihtsalt oma aega ootasid.

Aga kui seda Pinteresti „sigri-migri“ nägin, hakkas mõte kohe jooksma! Lõngajääkide hävitamist kudumise teel on vast iga käsitööline harrastanud. Eks minulgi tekib aeg-ajalt tunne, et no nüüd on küll viimane aeg midagi ette võtta, enne kui ise nendesse lõngakuhjadesse ära kaon.

Värvilisi, umbes samasuguse jämedusega lõngu mul oli, aga kokkuvõttes kujunes sellest projektist üks suur puzle. Pidevalt tuli nuputada, kas ühte või teist värvi ikka jagub terve mustrikorra jaoks või tuleb lõnganappuse korral juba valminud mustrikord üles harutada ja uus asendus otsida.

Et vältida lõputut külje- ja varrukaõmbluste kokku passitamist, kudusin need muidugi ringselt. 

Suurim pähkel seisis aga alles ees. 

Kui olin kõik detailid valmis kudunud, õlad kokku õmmelnud ja kaelusegi lõpetanud, saabus täielik seisak. Proovisin neid varrukaid küll niipidi ja naapidi otsa klapitada, aga tulemus mind ei rahuldanud. Kogu kupatus lendas käsitöökirstu peitu. Eks me vahetevahel ikka kohtusime, aga mingeid edusamme sellele ei järgnenud. Ainult frustratsioon järjekordse pooliku töö pärast.

Mõtetes olin juba valmis need varrukad õmblusmasinaga külge vuristama, aga masinat ei viitsinud ka sellise asja pärast kapist välja vinnata – teadsin sisimas niigi, et tulemus mulle ei meeldiks.

Ja siis... ühel päeval soovitasin õpilasele heegeldatud kampsiku kehaosa ja varruka ühendamiseks hoopis aassilmuseid. Sealt see idee minu enda kõvakettale salvestuski! Paari päeva möödudes olid varrukad nagu naksti kehaosa küljes ja tulemusega võis lõpuks ometi rahule jääda.

Lõngad: CERVINIA Super Tajmahal (kašmiir 8%, siid 22%, meriino superfine 70%), ALVITA Alpaka (100% alpaca superfine), DROPS Merino Extra Fine (100% meriino)

Vardad: 4 mm

              

Ruhnu stripuvamsa

Lõpuks sain ka paar pilti tehtud, kuigi kampsik ise valmis juba jõuludeks. See "ohvri" pildile meelitamine on muidugi omaette ooper – nõuab parajalt kavalust, meelitusi ja loomulikult väärilist tasu.

Kudumisprotsess hakkab vaikselt juba ununema, aga inspiratsiooni ja tehnilist nõu ammutasin muidugi Anu Pinki raamatust "Ruhnu. Kirjad kudujate saartelt". Omaniku mõõdud sai võetud ühes Tartu söögikohas ja ka seal ei saanud läbi ilma väikese kavaluseta.

Lõnga hankisin Pärnust - Midara Merino soft, lambahall, 100% Merino wool. Mõnus, pehme meriino, aga jätab täpselt eesti maavillase mulje. 500 grammi jäi seekord veidi napiks, kampsun oleks võinud grammivõrra pikemgi tulla.

Nüüd, kus patentkoes kampsunid on jälle moepildis tagasi, jagaksin paar tähelepanekut. 

Kuigi ma eelistan tavaliselt ringselt kududa, siis patentkoe puhul soovitan kehaosad siiski eraldi tükkidena edasi-tagasi valmis teha. Patentkude on kangekaelne ja kokkuõmblemisel tavalise parempidise koe reeglitele ei allu. Kui kampsunil on küljeõmblused, on varrukaid palju lihtsam külge istutada, sest käeava pikkust saad vastavalt vajadusele reguleerida. 

Varrukad seevastu tasub kindlasti ringselt kududa – minu arvates  jääb õmblus patentkoe puhul lihtsalt liiga kohmakas ja robustne. 

Viimistluseks kantisin seekord ainult kaeluse.

Pitsilise koega jakk

Joonis1. Valmis jakk

Allikas: autori foto

Selle jaki kudusin eesmärgiga saada pehme, kerge ja klassikalise lõikega jakk. Kuna enamus minu kudumeid on võimalusel ilma küljeõmblusteta, siis suurim väljakutse on välja arvutada just õige silmuste arv. Ilma küljeõmblusteta kudumi puhul jääb ära poolikute mustrite klapitamine küljeõmblustes ja ese on esteetilisema väljanägemisega. 

Kokkuvõtteks võin kinnitada, et antud jakk tuli just selline nagu ette kujutasin ja kannan seda üpris sageli.

Pitsilise jaki kavand

Pitsilise jaki tööjuhend

Kuidas ma endale rosavamsa kudusin

Tegelikult olin selle rosavamsa kudumise peale korduvalt mõelnud, kuid kuna ühtegi füüsilist eksemplari näha ja katsuda põhimõtteliselt võimalik ei olnud, siis jäigi ainult oodata raamatut koos juhenditega.

Aga kuidas ikkagi tuleb ühel just Võrumaa rahvarõivad valmis saanud inimesel pähe endale Ruhnu rosavamsa kududa? 

Mõte tuli väga lihtsalt:

1. Ilmus Anu Pink`i "Ruhnu - kirjad kudujate saarelt"  raamat 

2. Käsin Rannarahva muuseumis kaemas Ruhnu kudumite näitust

3. Tekkis tahtmine midagi suuremat ja "rahulikumat" kududa

4. Oli juba olemas lõng, 6 tokki valget Saara tallevilla 12/2

5. Algas sügis, mingi kudumise projekt pidi ometi olema eelseisvateks pimedateks õhtuteks

6. Ostsin endale just selle kampsuni juurde sobiva seeliku:)

Kokkuvõttes tundub mõistlik põhjendus.

Avasin siis Ruhnu raamatu ja alguses lugesin eest taha ja tagant ette. Siis muidugi mõistsin, et nii lihtne see ülesanne ei saa olema kui ma ette kujutasin. Esialgu kudusin enda rahustamiseks tööproovi ja pesin selle ära.

Siis lugesin veel kord raamatu juhendeid ja igaks juhuks lugesin läbi ka sinise ja musta kampsuni juhendid ning töövõtted.

Kuidas töö kulges:

1. Mõõtsin ennast mitu korda! Numbritega on kerge eksida ja sama kerge on oma parameetreid kasvatada ja kahandada. Vahepeal mõõtsin ka kampsuneid, mis tundusid mulle proportsioonide poolest sarnased rosvamsale olevat.

2. Joonistasin lõike.

3. Arvutasin x korda silmuseid.

4. Asusin silmuste arvu järgi mustreid valima. Kuna ühtegi näidist kusagil Eestis vaadata võimalik ei ole, siis pidin piirduma raamatus olevate mustritega.

Esimesena kudusin tagumise tüki  alumise, vikeldatud osa. Esimesena sellepärast, et esimese poole soonikut oleks olnud lihtsam pärast silmuste arvu järgi kohandada. Kudusin selle ringselt! Rõhutan seda sellepärast, et kampsunisse see jupp ei jõudnud. Lebab praegugi korvis.

Järgmisena sammuna pidin selle ringi lahti lõikama, kahe silmuse ulatuses mõlemad otsad ära keerama ja sämppistes üle tikkima. Vot siis see värk mulle enam ei meeldinud. Nikerdasin selle sämppiste valmis, aga need turritavad lõngaotsad riivasid silma. No ei olnud ilus! Võib-olla kui oleksin selle jupi ennem ära pesnud ja veidi vanutanud oleks tulemus parem olnud, aga siis oleks pidanud vardad välja sikutama, sest nendega koos ju pesta ei saa.

Arvan, et siis tuli mu töösse paus nr.1. Kuna silmuste arvu sain klappima, siis kudusin rahustuseks selle esiosa soonikuriba valmis.

Katse 2. Otsustasin, et koon selle vikeldatud serva uuesti, aga edasi-tagasi ja serva teen 2 silmust ripsi. Võtab vähe kauem aega see tagasiridadel vikeldamine, aga tulemus on kindlasti parem. Oligi. 

Seljaosa alumine serv

Mina kudusin nii esi- kui ka seljatüki eraldi. Ma ei ole väga vilets arvutaja, aga terve kampsuni silmused ühele vardale ajada (umbes täpselt 450 silmust) ja seda siis kududa tundus ka kätele paras koorem. Ja õige otsuse võtsin vastu.

Siis kasutasin raamatu abi, arvutasin ja kudusin, kahandasin ja kasvatasin. Oli saabunud mõnus kudumise aeg, muster kulus ruttu pähe ja kõik kulges mõnusas tempos. Ei mingeid pöidlaid ja muud seesugust nikerdamist:)

Esimesena kudusin valmis millegipärast esiosa. Tõenäoliselt selle kaelaava pärast. Täpselt ju ei teadnud kui avar see siis lõpuks tuleb. Kahandasin 1 silmuse igal real ja kudusin ühtlasi valmis ka õlgadel olevad viklid. Jällegi paras ports arvutamist, sest kaelaava sügavus pidi andma õlakirja täpse silmuste arvu. Ja klappima pidi see ka kampsuni pikkusega. Lõpptulemus tundus paraku minu pea jaoks väike olevat. Saabus paus nr 2.

Vahepeal kudusin valmis varrukad. Ringselt. Mitte küll päris valmis, ühe varruka viimasel real olev varras ootas vist terve kuu, millal ta pääseb nende silmuste hoidmisest. Varrukad allusid arvutamisele lihtsamini, ainuke tagasilöök oli teise varruka poole pealt murdunud ringvarras, nii et pidin maanduma 19.sajandisse ja lõpetama töö sukavarrastega.

Varrukad

Varrukasuukiri

Vahelepõige varrastest. Ostsin 5 erineva pikkusega 1,5mm ADDI metallotstega ringvarrast, millest 2 maandusid lõpuks prügikastis, sest lihtsalt murdusid ära. Aga muidu väga heade otstega vardad sellisele kudumile.

Poole kudumise peal vaatasin, et ka valget lõnga võib puudu jääda. Kuna olin selle kunagi ostnud ühe kooli projekti ülejääkidest, siis meenus, et sama partii lõnga võib veel ühes Ida-Virumaa käsitöönurgakeses leiduda. Ja nii oligi, sain sealt 2 tokki täpselt samast partiist lõnga juurde.

Haarasin jälle kätte selle liiga väikese kaelaavaga esitüki ja harutasin vikeldatud õlad üles. Pean ütlema, et see ei olnudki nii lihtne. Lõng ei allunud harutamisele üldsegi hästi, samas kui ma seda sämppistet tikkisin, siis oli mul küll vastupidine arvamus.

Vikeldatud õlad

Tegin kaeluse veidi sügavama ja laiema ja samas läks kogu rosavamsa veidi pikemaks. Aga ainult paar sentimeetrit. 

Esiosa

Tagumine osa oli juba lihtsam. Kaelaauk kandiline, õlalapi silmuste arv teada, ainult koo.

Seljaosa

No nii. Kõik tükid valmis, pestud, vormitud ja kuivatatud.

Nüüd oli vaja tahtejõudu, et käärid oma kudumisse sisse lüüa, ringid tasapinnaliseks lõigata ja õmblema asuda. Kuna ma õudselt seda harunemist kartsin, siis otsustasin esmalt kampsuni õlad kokku õmmelda ja alles siis tükid lahti lõigata. Jälle õige otsus. Peale lõikamist hoidsin kampsunit väga hellalt ja õmblesin küljed käsitsi tikkpistes kokku.  Masinaga ma seda õmmelda ei oleks julgenud.

Kas lõigata kohe?

Arvan, et need kõik nee mõttepausid ja seisakud olid väga head seedimiseks ja planeerimiseks.

Rosavamsa

Seljaosa alumine muster: Kristian ja Agatha Hollmanni järeltulijate valduses USA-s oleva vamsa muster

Põhimuster: Ruhnu Muuseum RrM RuM 910 E 410

Õlamuster: Nordiska muuseum NM.0145001

Varrukasuukiri: Eduard Sellekese ERM Fk 839:9

Lõng: Saara tallevill valge ja tumesinine.

Lõnga kulu umbes 400 gr (unustasin kaaluda, kampsun läks külmutamisse), vardad 1,5mm.

Lõpuks ometi - ühe korraliku talve kampsun

Lõpuks ometi oli võimalik leida aega aastaid plaanis olnud kampsunile ja ka nautida selle kudumist. Sellist aran tüüpi lõnga otsisin mitu aastat - päriselt. Kord polnud värv sobiv, siis jälle oli koostis liiga karm või sünteetiline või hoopis oli hind üle mõistuse kallis.

      

 Tegelikult unistasin hoopis heledama poolsest lõngast, aga need on tavaliselt esmajärjekorras ära ostetud ja nii ma nendega kokku ei trehvanud, sest ülemäära tihti ma lõngapoodides tuulamas ei käi. Eks iga käsitööline teab miks!

Selle konkreetse lõnga hankisin ka kahest erinevast kauplusest, sest kummaski seda  minule piisavat kogust ei olnud ja juurde tellida ka ei saanud, sest tootmisest on see lõng maha võetud. Siit muidugi see igivana probleem, et miks üks värv lõnga on otsakorral, kui teisi värve on riiulid paksult täis. Eks ikka sellepärast, et inimesed kipuvad ostma just seda värvi lõnga, millest on kootud ka kaupluses olev näidis. Ha-haa, mina ka! Kohe varsti räägin...

Selle erinevatest kohtades hankimise puhul natuke ikka pabistasin, et erinevad partiid ja võib olla toonivahe, aga seekord ei olnud see eriti aimatav ja ma ikka nii tahtsin seda lõnga, et lootsin mingi hea lahenduse leida töö käigus. Lõppude lõpuks oli mul  mõlemast partiist piisav kogus, et seda kuidagi edasi kombineerida.

Olen nende erinevate lõngapartiide suhtes üpris tundlik ja koolis õpetades rõhutan ka enamasti seda, et kui lähed lõnga juurde ostma, siis värvi võid ka silma järgi meeles pidada, aga partiinumber peab kindlasti kusagil fikseeritud olema. See on väga oluline, eriti kui tegemist on  ühevärvilise kudumiga.

Kõige sellega seoses meenus sündmus minu kudumistee algusest. Tegin ühte tellimustööd, ühevärvilist, mille lõng saabus minuni paberkotiga. Muidugi võtsin kõige pealmise, 100 grammise vihi ja töö läks lahti. Teise vihiga alustades ja toonivahet nähes selgus, et just see kõige pealmine viht oli AINUKESENA teisest partiist. Otse loomulikult polnud selle valmis kootud tükiga enam midagi peale hakata.

Nüüd see nali... Soovisin oma kampsunile väga kõrget kaelust, mida saaks tõmmata lausa üle lõua. Aga tundus, et selleks ikkagi napib seda materjali, just täpselt pool tokki. Lõnga ostes olin fikseerinud, et kaupuses oli just selle lõnga näidis! kootud minu beežist lõngast. Asusin läbirääkimistele, mille tulemusena sain endale selle näidise.  Maksin muidugi täie rauaga ja kudusin kauplusele veel suure vastutuleku eest uue proovitüki ka. 

Selle normeeritud lõnga koguse tõttu ei julenud ma ka palmikuid rohkem kududa, kui ainult ette. 

Aga et varrukad ilma palmikuta oleks lihtsalt liiga igavad olnud nii kududa kui ka hiljem vaadata, siis said ka need ühe palmiku triibu keskele.

Ega sellegi kampsuni kudumine ilma minu traditsiooniliste tagasilöökideta läinud. 

Esimene pidur tuli muidugi sellest materjali nappusest. Aga hoopis pikem seisak tuli sellest, et otsustasin seekord kaeluse kampsuni külge silmata, mitte kududa. Aga kui juba sellise plaani oled võtnud, siis ühel hetkel ongi kaelus ja kampsun eraldi ning ootavad ühendamist. Kujutasin juba ette, et kiirustades ma selleks võimeline ei ole ja pean varuma terve päeva vaba aega, et ei oleks mingeid kohustusi ja keegi seljas ei ratsutaks. No seda päeva ootasin ma ka mitu nädalat. Lõppude lõpuks sain selle silmamisega siiski hakkama, aga millal ma järgmise taolise ettevõtmise  planeerin, on küll teadmata.

Seisak number 2 saabus varrukatega. Viimasel ajal olen õmblemise vältimiseks varrukad kohe kehaosa külge kudunud, aga seekord otsustasin jääda traditsioonide st külge õmblemise juurde. No nende varrukate passitamise peale kulus ka mitu päeva. Õmblemine, harutamine, käest panemine ja jälle õmblemine, harutamine, käest panemine. Püüan alati leida õmblemisele mingi rütmi, aga seekord õnnestus see alles teab mitmendal korral.

Vaatamata sellele, et tänu ilmataadile saab seda iga päev  kanda, siis kampsun seljas pilti veel polegi. Ülipika kaelusega saab katta pool nägu tuule ja tuisu eest. 

Lõng Rowan Hemp Tweed, lõnga kulu 13x50 gr, vardad 4mm

Roosa karantiiniaja kudumine

Tahtsin pealkirjaks panna, et mida vanem eit seda roosam kleit, aga tundus ikkagi liialt eneseirooniline.

Kuidas siis nii, et jälle roosa kampsik? Ma isegi ei tea, mitmes juba? Õnneks pole siiani kootud ükski minu oma, aga veel üks roosa lõng isiklikuks otstarbeks on ootel.

Sellised roosad kudumid on juba valminud:

                                                           Jänkud

Vahukommiroosa kampsun

Heleroosa unistus

Minu isikliku roosa kampsuni lugu sai alguse 300 grammist bukleelõngast, mõnusa koostisega alpakast, villast ja veidikesest polüamiidist. Sellest oleks igal juhul pidanud välja tulema üks korralik kampsun, sest juba lõngale soovituslik varda suurus oli 5,5 mm. Mul oli seda lõnga 1200 meetrit!

Järgnevat juttu lugedes ei pea kahtlema lõnga headuses vaid ikka kudujas. Kehva lõnga ma endale ostnud ei oleks.

Arvestamata enda parameetreid tuli esimene kampsun siiski nii napp, et andsin ta hoopis tütrele. Oli vähemalt kellele anda. Kuna bukleelõnga kudumine ja veel rohkem harutamine mingi meelakkumine pole, siis ei olnud ka seda nappi kehakatet mõtet harutama hakata, siis oleks juba mõttekam olnud teise ringi poodi viia.
Nagu pildilt näha, ei suutnud ma esimesel kampsunil soonikuid enam sellest samusest lõngast kududa, vaid läksin lihtsama vastupanu teed ja ostsin puuvilla- ja viskoosiseguse materjali.
Sellele esimesele kampsunile kulus lõnga 150 grammi, see tähendab ainult 600 meetrit.

No nii, sellest kampsikust sain lahti, aga pool materjalist oli veel alles.

Mõtlesin siis sügise lõppedes see seisev lõng uuesti kätte võtta, hea hele talvel kududa. Ja kui jõuluks valmis saan, siis millalgi talve poole jõuab ehk veel selgagi panna. Hakkasin  siis uut visiooni looma. Eks mul see üldine nägemus oli ju olemas, esimene läks ainult aia taha.

Liialt väikest kampsunit ma enam teha ei tahtnud, sellepärast kudusin veel ühe tööproovi ja arvutasin. Täpselt nii nagu ma koolis ise räägin.

Kuna mina püüan enamus asju kududa ringselt, sest ei viitsi õmmelda, siis harutamist on muidugi kaks korda rohkem ja nagu mainitud, seda lõnga ei taha kohe üldse harutada.

Esimene variant tuli liiiiiga lai, kohe väga. Aga kududa jõudsin seda lõnga terve toki st. 200 meetrit. Teise variandi tegin muidugi veidi kitsama, jälle 200 meetrit kudumist, no see oli ka lai. Siis tuli muidugi kolmas, veel veidikese kitsam variant, 200 meetrit kudumist ja siis sain aru, et kui ma seda varianti jätkan, siis see kampsun mulle selga ikka ei mahu või parem oleks öelda, tuleb liiga kitsas.
Taastasin siis selle teise variandi, mille ma muidugi juba üles harutanud olin.

Ja ega see kuduminegi lihtsalt ei läinud, isegi ei tea miks, aga väga visalt kulges. Seda kehaosa sain ikka mõnuga kududa, praegu tundub, et kuid, kusjuures kude koosneb vaid parem- ja pahempidi ridadest.

Siis varrukad, need tulid alguses vastupidiselt kehaosale jälle liiga laiad ja ega ma ennem seda laiust täpselt adunud, kui mõlemad peaaegu valmis olid. Lõng hakkas ka otsa lõppema, aga minu kampsunil pidid veel servad ka samast lõngast tulema.

Vahepeal õnnestus üks viimastest tokkidest veel juurde hankida, sest ega isegi kitsamate varrukate jaoks poleks seda eelmist portsu jätkunud. Varrukate kudumine algas käeaugu poolt, sest see külge õmblemine ...uuhhh. Uued varrukad kootud, tuli umbes-täpselt ka soonikud otsa meisterdada ja siis veel see viimane rida, ei liiga lõtv ega liiga tugev ja kui õige pingega ei tule, siis peab jälle harutama. Võin öelda, et kui kusagil harutama pidin, siis kohe ma seda teha ei suutnud, lükkasin järgmisesse päeva.

Siis veel see kehaosa soonik. Sama jutt, kuid seda viimast rida ma ikkagi harutasin ühe korra. Aga arvutamisest või kogemusest oli nii palju kasu, et soonikud tulid täpselt õige laiusega.

Kokkuvõtteks võib üelda, et sellel kampsunil on tegelikult 4 kehaosa ja 4 varrukat.

Nagu kannatuste rada, aga valmis sai. Kui seda praegust kodusolemise sundi ei oleks, siis arvan, et see konkreetne kampsun oleks küll kusagil poolikuna puntras seismas, ikka nii visa värk tundus.

Lõng Lana Gatto Light, pärit Liannist. Minu enda kampsunile kulus siis 200gr lõnga,  kudumisvardad olid 5mm ja sooniku vardad 4mm.

Ja mida lõpetuseks öelda - üks tokk seda lõnga on mul õhku haihtunud. Täna veel kontrollisin oma lõngakasti üle, lihtsalt pole.

Nüüd võtan parem 1,5mm vardad ja 8/2 lõnga, tundub lihtsam ja mugavam kududa. 

Tagasihoidlik panus aastal 2017

Heleroosa unistus

Taas kord roosa. Ja mitte kampsuni omaniku soovil, vaid kuduja tahtel. 
Tundus, et just selline kampsun peaks olema roosa ja ainult roosa. Iseküsimus on, et milline roosa, aga kevadel kui selle lõnga ostsin, siis igasugust roosat enam polnudki. Oli ja on vist moevärv ja tegelikult sobib paljudele.

Otsisin seda roosat siis maa alt ja maa pealt, kammisin läbi kõiksugu poed ja poekesed. Kuna ma kindlalt tahtsin mingit puuvilla ja bambuse segu, mis on just täpselt paraja jämedusega st. umbes 50g = 100m, siis ega see otsimine nii lihtne polnudki. Lõpuks leidsin sobiliku Novita poest - Cotton bamboo ja sealtki sellel hetkel viimased 6 tokki, mille muidugi telefoni teel kohe kinni panin. Kuduma hakates muidugi pabistasin, et kas jätkub, aga puuvillaga lõng on teatavasti suht raske nii, et kudum venib parajalt. Ja kogu 300 gr ära ei kulunudki. Ainuke häda kudumisel on lõnga lauge keerd, kuid tänu sellele on ta ka imeliselt pehme.

Nagu eelmisest lõigust selgub, tegin asjaga algust juba kevadel, kuid nüüd on sügis peaaegu käes. Õudselt kaua läks. Eks ta enamuse ajast seisiski peaaegu valminult mul kusagil kotis, sest mida ma ei saanud ilusti istuma, see oli kaelus. Ja kuna ohvrit ka iga kell käepärast võtta polnud, siis nii oligi, et meisterdasin mingeid minu jaoks lihtsamaid asju kui see kaelus.

Asi muidugi selles, et ega ma neid raglaane eriti kudunud ei ole. Kokkuvõtete süsteemi suutsin ise mingi valemi abil leiutada (nagu me teame, siis kudujad peavad olema ka head arvutajad), aga kaelus lihtsalt ei tulnud ilus ja kõik. No ja sellist omaette olemise päeva ka ei olnud. Eks kudujad teavad, et kui midagi ümber on vaja teha, siis peab olema ikka aega, et uuesti samu vigu mitte korrata. Lihtsamalt öeldes peab vigasest asjast pilt silme ees olema kui viga parandama hakata, nii on vähemalt minul.

Siis koitiski see päev, kus ma kõik muud mõnusamad kudumised pidin silme eest ära peitma ja asuma roosa kampsuni kallale, sest muidu oleks võinud tekkida oht, et varsti omanikule see selga enam ei mahugi.
No ja täna, kui klient külas oli, siis proovisin selga ja voilaa!!! täitsa tip-top, isegi poleks uskunud, et nii lihtsalt läks. 

Siis nööbid, ainult 2 tükki, aga õmblesin neid 3 korda - mõlemat 3 korda! Kampsun venis ja nööbid olid suured ja lõng keerdus lahti jne. See nööbi õmblemine ei tule mul peaaegu kunagi esimesel korral nii nagu ma sooviksin. On veel arenguruumi ja peaks vist kursustele minema.
Kampsuni kehaosa kudusin ühes tükis koos liistudega, kokkuvõtted külgedel. Varrukad ringselt, kasvatused olematu õmbluse kohal. Siis kõik ühele vardale, edasi-tagasi kududes ja kahandades nagu raglaan ikka ja lõpuks kaelus.
Pildistamine läks ludinal, õnnelik omanik ise võttis poose.