Reede, 6. veebruar 2015

Flower bed shaggy ehk jälle Noro


Ometigi järjekordsed pildid valmis. Kudumine läheb ikka tunduvalt libedamalt.
Kuna olen nüüd ju võtnud suuna  ühendada kasulik meeldivaga, siis...veebruarikuu viimase laupäeva hommikul arutasime, et mida sellise ilmaga küll ette võtta, kui mingit suurejoonelist plaani pole ennem tehtud.
Tuli siis mõte minna Tervishoiu muuseumisse, sest seal pole me peale remonti käinud ja viimane aeg on oma järeltulijat valgustada nendes küsimustes, mida läbi naha ei näe ja mis pole iseenesest mõistetavad.
No Norman ütles siis, et kui muuseumisse minna, siis tema tuleb ainult õuduste muuseumisse. Mul meenus muidugi kohe kunagine visiit kooliga sinna samasse. Minu mäletamist mööda oligi see õuduste muuseum. Ja ühtlasi meenus ka minu esimene ja viimane käik Tartu Ülikooli anatoomikumi koos esimese kursuse tudengitega. Need mõlemad on jätnud mulle kustumatu  mulje. Oligi selge.
Aga seekord õnneks eksisin. Nii toredas kohas pole ammu käinud. Ainult üks balsameeritud tüüp oligi.


Ise ma arvasin muidugi, et kes see ikka Tervishoiu muuseumis käib, seal on hea pilti teha. Aga võta näpust, maja oli rahvast TÄIS ja vabu nurgakesi leidsime ainult treppidel.


Nüüd kampsunist ka.
Ei saa just öelda, et ma Noro lõngadest sõltuvusse oleksin sattunud, kuigi selline mulje võib jääda küll. Sellist paraja paksusega kampsunit vajasin juba ammu ja asjaolude kokku sattumisel ostsin hea usu peale poolitäie Noro Flower Bed Shaggy`t Wool&Woollen`ist ära. Ega ma kõiki värve pooli peal muidugi ei näinud ja kudumise käigus tundus mõni neist peenrasse mitte sobivat (eriti must), aga kokku võtteks on ju must ka lillepeenra värv ja valminuna meeldib see värvide mäng mulle väga.


Visioon oli mul muidugi olemas: Ma ikka selline ei ole, kes otsast hakkab kuduma ja siis vaatab, mis välja tuleb. Kui üldse tuleb. Kavand ja mõnikord ka lõige on vajalikud.

Kudusin kogu kampsuni ühes tükis, kaasa arvatud varrukate otsad.  Sellisel kimono kampsunil minu meelest õlgadel õmblusi olla ei tohiks. Alustasin kudumist alumise serva küljelt ja kudusin pool  n.ö. soonikust ära. Ühelt küljelt teise küljeni. Sinna külge kasvatasin kehaosa silmused ja kudusin kehaosa tagant ette, muidugi koos kasvatamiste, kahandamiste, kaelaaugu ja seekord ka varruka mansettidega. Need viimased oleks võinud muidugi ka hiljem külge nikerdada, aga kuna ma sellise plaani olin teinud, siis püüdsin sellest ka kinni pidada. Siis kudusin teise poole alumisest servast edasi-tagasi ja samal ajal ka kehaosa külge.
Veel kaelaaugu kant, kaks õmblust ja oligi valmis. Seljas soe ja mõnus.


Lõige just selline ongi, õmblused vaid külgedel. Lõnga kulus 325gr. Koostis - siid, kid mohair, lambavill ja veidi nailonit.
Praegu tundub, et mulle ikkagi meeldib selliseid suuremaid asju kududa. Neid on pildistamise ootel veel.


Tõsised põhjused naeratamiseks! Kordaläinud päev.