neljapäev, 31. mai 2012

Kollaseleheline kardigan




Viimasel ajal hakkas tunduma, et oleks ka endale vaja veidi kergemini kui üle pea selga aetavat kudumit. Iga kord ei ole õlasall kõige sobivam, eriti kui ikka väga külm on.


Kujundasin siis mõtetes oma kardigani valmis. Lõngu käisin piilumas mitmel pool ja lõpuks otsustasin Drops Alpaka kasuks, mille sain Käsitööjaamast. Värviks ilus, sügav kollane, mis ennevanasti meeldis ja sobis mulle väga. Aga viimasel ajal pole midagi nii kollast kudunud ja üldse ei kujutanud ette, et kellele selline värv võiks sobida. Aga peegli ees passitades tegin ikka otsuse ära.
Nüüd võin öelda, et väga hea valik.


No esimene tokk sai kootud läbi kaks korda, esimene kord proovilapiks ja teine kord siis kardigani sisse. Kuna ma ei leidnud oma mustripangast ideaalset mustrit, kus aukude ja sileda pinna osa just mulle sobiv oleks, siis asusin ise mustrit leiutama. Ma muidugi ei välista, et keegi kusagil on samasuguse musti sünteesinud, aga minu oma tuli minu pea ja käte ühisloominguna, just selline nagu mulle vaja. Eks seepärast see proovilapp saigi pikk ja põhjalik.
Äärepitsi võtsin raamatust.
Kehaosa on kootud ühes tükis ja eks ma seda algust ikka harutasin ka. Ühe korra kindlasti. Seekord meisterdasin ka hõlma kaarte ja varruka lõike, et harutamisele kuluvat aega vähendada. Varrukad kudusin eraldi ja õmblesin külge ning äärepitsid kudusin kohe külge, sai teine 570 silmuse pikkune. Aga alguses veidi rohkem pühendumist matemaatikale säästab hilisemast ümberkudumise vaevast.
Vöö kudusin muidugi ka, aga nagu näha, pildil seda pole.


Selline ta siis tuli. Mõnus, soe ja pehme.
Pildistamisel abistas töögrupp nr.II.
Tänud uudistajatele!

neljapäev, 24. mai 2012

Must kardigan





Sellest kudumist on mul keeruline kirjutada.
Nimelt juhtus selle valmimise ajal igasugu sekeldusi ja asi venis ning venis. Ma enamus aega lihtsalt mediteerisin selle kardiganiga ja püüdsin endas selgusele jõuda.

Lugu algab muidugi kudumisega. Ja nagu ma maininud olen, meeldib mulle kududa kõik ühes tükis. No varrukad õmblen vajadusel külge. Samal ajal tähendab see ka seda, et kui midagi viltu läheb, on nii harutamist kui ka uuesti kudumist topelt. Ja muidugi oli pime aeg, ikka väga pime. See oli veidi enne aastavahetust. Siis ma kudusin rahulikult kaenlaaluste kahandusteni ja ühel valgemal ajal otsustasin asja päevavalguses kaeda.
Ja mida ma näen! Keset valmiskootud musta kudumit jookseb hall triip... Muidugi tõusis vererõhk ja süüdistasin ennast, miks ma valvsuse kaotasin. Aga samal ajal olin kõiges nii kindel, sest alati kontrollin juba poes ära nii värvi kui ka partii numbrid, nii et iseennast süüdistada polnud mul tegelikult mingit põhjust. Tundub ju tobe poes, sealsetes kummalise valgusega ruumides, hakata võrdlema paberite järgi identseid asju. Seadsin siis sammud koos pooliku töö, järele jäänud lõngade ja lõngavöödega tagasi kauplusesse.
Imestamist oli muidugi palju, kudum saadeti ekspertiisi, mulle telliti uus lõng ja sain ka "valuraha". Muster tekitas huvi poes olevatele  klientidele ja sain jagada ka selgitusi.
Rohkem ei tahaks peensustesse langeda, sest loodetavasti oli see erand. Mul on asjast muidugi oma versioon ja mõnikord tundub kummaline, et igasugu arusaamatusi ikka jätkub või olen see tõesti ainult mina, kes kõiksuguste sekelduste otsa komistab.


Muster on tõesti iseenesest väga lihtne, aga samas atraktiivne. Kerge kombineerida just pahempidiste vahesilmuste tõttu. Plaanin seda ikka veel kasutada.


Seekord lõngaks meriino ja siidi segu, mida kulus 450gr. Väga mõnus lõng, eks seepärast see välja valitud saigi. Vardad nii 4 kui 3,5mm. Kootud niisiis ühes tükis koos kantidega. Varrukad alustatud ringselt, peale mustrit kudusin edasi-tagasi. Ja õmblesin külge.


Pildid pole seekord midagi erilist. Üheks ja tegelikult peamiseks põhjuseks oli tohutu parv sääski, kes meid ründasid halastamatu järjekindlusega. Ka läbi riiete. Ja enamuse piltide peal olen valust kõvera näoga või vehklen elu eest.
Loodetavasti järgmine kord paremini...
Tänan, et käite siin aeg-ajalt minu toimetusi piilumas. Oleksin väga õnnelik, kui keegi avaldaks ka oma arvamust.

neljapäev, 17. mai 2012

Käpakirja hall rätt


Väikeseks vahelduseks otsustasin ühe räti kasuks. Selle kudumine iseenesest on mõnus - alustad vähehaaval ja vaatad mis tuleb, kui midagi väga proportsioonist väljas, siis on kerge üles harutada ja uus asi varrastele luua.
Minu suhe kolmnurksete rättidega on ikka sealmaal, et sellised n.ö. õmblusega variandid mulle veel eriti ei meeldi. Need on sellised rätid, milledel keskel jooksevad kahandamise või kasvatamise read ja seetõttu on muster mõnikord kuidagi poolik ja kipakas. Muidugi on ka ilusamaid variante. Aga kuna ma mingi mahakuduja ei ole, siis need mind ka ei ahvatle. 
Enda väljamõeldud rättide puhul on aga see oht, et muster ei pruugi olla just kõige sobivam, et pärast ikkagi kandjasõbralik st. õigete proportsioonidega ese tuleks.


Lõngaks seekord Austermann Royal. Olen sellest kudunud endale mütsi ja nii mõnususe kui ka meetrite järgi tundub see mulle päris hea valik. Ei torgi kohe üldse kaela ümber! ja ka paksust on parasjagu. Lõnga koostises on meriinot, polüamiidi, siidi ja kašmiiri.


Mustri kombineerisin ise, sest raamatutest maha oskavad ju kõik kudujad kududa.
Serva panin jooksma Teekirja ja keskele Käpakirja. Seekord kõik mustrid ilma nuppudeta, sest minu meelest ei tulnud sellest lõngast nupud eriti atraktiivsed, aga võib-olla oli probleem hoopis minus.

Teise samast materjalist salli kudusin endale, aga sellest edaspidi.
Pildistamisel oli abiks seekord isiklik mees. Tänu sellele loodan lähiajal näidata veel paljut muud, mida ma meisterdanud olen, aga mis pildistamisprobleemide tõttu on pidanud oma aega ootama.

Tänud, et käite siin vahete-vahel uudistamas!

kolmapäev, 16. mai 2012

Vingulised randmesoojendajad



Vingulised ehk sakilised randmesoojendajad on saanud otsest inspiratsiooni muidugi Muhu saarelt. Kuigi sellised vallatud triibud ja mõnusad sakid on minu peas laagerdunud kümneid aastaid, tekkis alles nüüd tunne, et võiks nendest midagi ka realiseerida.

Teiseks inspiratsiooniallikaks sai muidugi kuduja ehk minu lõngakott. Mul leidub seal muidugi alati musta lõnga jääke ja seekord ka kõiksugustest triibumustritest järele jäänud erksaid värve. Oleksin tahtnud sinna lisada ka muhu roosat, aga tundus, et uue ostuga oleksin oma lõngajääkide seisu kahandamise asemel hoopis suurendanud.

Randmesoojendajad on kootud merinovillasest lõngast ja kaal seekord 70gr. Kudumisel kulutasin vardaid nr.3. Parema istuvuse nimel tegin veidi ka kahandusi ning mustri venitasin muidu suhteliselt lahjaks jäänud käeseljale. Pildil pole näha pöidlaid, aga ka need on ilusti olemas.

Kellel soovi, saab endale need või sootuks teiste värvidega randmesoojendajad.