Viimasel ajal hakkas tunduma, et oleks ka endale vaja veidi kergemini kui üle pea selga aetavat kudumit. Iga kord ei ole õlasall kõige sobivam, eriti kui ikka väga külm on.
Kujundasin siis mõtetes oma kardigani valmis. Lõngu käisin piilumas mitmel pool ja lõpuks otsustasin Drops Alpaka kasuks, mille sain Käsitööjaamast. Värviks ilus, sügav kollane, mis ennevanasti meeldis ja sobis mulle väga. Aga viimasel ajal pole midagi nii kollast kudunud ja üldse ei kujutanud ette, et kellele selline värv võiks sobida. Aga peegli ees passitades tegin ikka otsuse ära.
Nüüd võin öelda, et väga hea valik.
No esimene tokk sai kootud läbi kaks korda, esimene kord proovilapiks ja teine kord siis kardigani sisse. Kuna ma ei leidnud oma mustripangast ideaalset mustrit, kus aukude ja sileda pinna osa just mulle sobiv oleks, siis asusin ise mustrit leiutama. Ma muidugi ei välista, et keegi kusagil on samasuguse musti sünteesinud, aga minu oma tuli minu pea ja käte ühisloominguna, just selline nagu mulle vaja. Eks seepärast see proovilapp saigi pikk ja põhjalik.
Äärepitsi võtsin raamatust.
Kehaosa on kootud ühes tükis ja eks ma seda algust ikka harutasin ka. Ühe korra kindlasti. Seekord meisterdasin ka hõlma kaarte ja varruka lõike, et harutamisele kuluvat aega vähendada. Varrukad kudusin eraldi ja õmblesin külge ning äärepitsid kudusin kohe külge, sai teine 570 silmuse pikkune. Aga alguses veidi rohkem pühendumist matemaatikale säästab hilisemast ümberkudumise vaevast.
Vöö kudusin muidugi ka, aga nagu näha, pildil seda pole.
Selline ta siis tuli. Mõnus, soe ja pehme.
Pildistamisel abistas töögrupp nr.II.
Tänud uudistajatele!