Mõnikord on nii, et näed midagi põnevat ja proovid siis omal moel seda nägemust vormida. Seekord oli väljakutseks venitatud (mul paremat terminit hetkel pähe ei tulnud) ridadega kudumine, mida ma oma eelnevates tegemistes varem vist kasutanud ei ole.
Sooviks oli kududa väiksemate mõõtudega ja mitte eriti kohmakas rätt, mida saaks kanda ilma, et selle sabad kusagile ette ja vahele kinni jääks ja mis ka väiksema kaelusega talveürbi alla ära mahuks. Ühe variandina meenus veel nimetus stressisall - selline pisem, et keegi ei teaks kui suur stress tegelikult on. Olen kuulnud, et stressis inimesed pidid kogu aeg salli ümber kaela hoidma. Palju selles tõtt on, eks igaüks ise teab.
Kool on mind õpetanud püstitama eesmärke, kavandama ja planeerima. Ka käsitöölisena armastan ma kavandamist ja visualiseerimist. Mulle pole kunagi meeldinud nurgast tegema hakata ja siis vaadata, et mis välja tuleb. Aga võib-olla ei tulegi midagi tarka välja ja kellel seda n.ö. mingisugust asja siis hiljem vaja läheb.
Kindla peale minek oli esimene rätt kududa endale ja alles järgmised sõpradele. Vaenlastele mõeldud variandid jätsin seekord vahele. Eks neid untsuläinud asju aeg-ajalt ikka varrastelt pudeneb, õnneks haruharva. Ja ka aia taha läinud tööst on midagi õppida, vähemalt vigade vältimist.
Väljakutseks oli seekord ka erinevate värvide kombineerimine ja paigutamine, et mitu rida ja millise värviga just kududa tuleb, sest kõik uue rea ootel lõngad pidid töö ühte otsa saama, katkestada ja otsi peita minu plaanides ei olnud.
Sooviks oli kududa väiksemate mõõtudega ja mitte eriti kohmakas rätt, mida saaks kanda ilma, et selle sabad kusagile ette ja vahele kinni jääks ja mis ka väiksema kaelusega talveürbi alla ära mahuks. Ühe variandina meenus veel nimetus stressisall - selline pisem, et keegi ei teaks kui suur stress tegelikult on. Olen kuulnud, et stressis inimesed pidid kogu aeg salli ümber kaela hoidma. Palju selles tõtt on, eks igaüks ise teab.
Kool on mind õpetanud püstitama eesmärke, kavandama ja planeerima. Ka käsitöölisena armastan ma kavandamist ja visualiseerimist. Mulle pole kunagi meeldinud nurgast tegema hakata ja siis vaadata, et mis välja tuleb. Aga võib-olla ei tulegi midagi tarka välja ja kellel seda n.ö. mingisugust asja siis hiljem vaja läheb.
Kindla peale minek oli esimene rätt kududa endale ja alles järgmised sõpradele. Vaenlastele mõeldud variandid jätsin seekord vahele. Eks neid untsuläinud asju aeg-ajalt ikka varrastelt pudeneb, õnneks haruharva. Ja ka aia taha läinud tööst on midagi õppida, vähemalt vigade vältimist.
Väljakutseks oli seekord ka erinevate värvide kombineerimine ja paigutamine, et mitu rida ja millise värviga just kududa tuleb, sest kõik uue rea ootel lõngad pidid töö ühte otsa saama, katkestada ja otsi peita minu plaanides ei olnud.
Eelnevatele salli kudumise ja muidugi kandmise kogemustele toetudes teadsin, millise jämedusega peaks just seekord vaja minev lõng olema. Torkimisastme testimisest pole enam mõtet rääkidagi.
Sock, nagu nimigi vihjab, mõeldud sokkide kudumiseks. Kuid võta näpust, ka Malabrigo enda koduleht soovitab seda imeliselt pehmet, luksuslikust meriinost kedratud ning käsitsi värvitud lõnga peale sokkide kudumise ka rättideks ja sallideks ning beebi ja laste kudumiteks.
Peale selle on lõng töödeldud, misiganesseekatähendaks, masinpestavaks.
Ühes 100 grammises tokis on lõnga 402 meetrit ja minu ühe salli jaoks kulus varieeruvalt umbes 100 grammi. Vardad võtsin pitsilise mustri kudumiseks muidugi veidi jämedamad kui soovitati.
ja kudusin neid rätte ei rohkem ega vähem kui täpselt 10. Jagus kõikidele ja üks veel ootab omanikku.