Reede, 30. detsember 2011

Klapiga sõrmikud


Siit tuleb selle aasta viimane postitus.

Selliste kinnastega olen olnud pidevas tegeluses novembrist alates. Praegu ajab juba naerma, aga enne esimese paari valmimist tekkis mitmel korral ikka küsimus, et kas ma saan sellise tööga üldse hakkama.

Asi sai alguse palvest kududa mõned sokid ja kindad, milledel pidid ka näidised olemas olema. Hea küll, sokke ja kindaid olen ma kudunud küll, aga ega ma neid originaale näinud ei olnud, sest kogu suhtlemine käis kirja teel. Siis sain pildid - sokkidest ja kinnastest olid saanud sõrmikud ja veel klapiga.
Ikka arvasin, et noh mis siis ikka, teeme ära, sõrmikuid ju ennegi kootud. Vahepeal pean märkima, et ilma näidiseta ma neid kudumiseks ei oleks võtnud, sest nimelt minu enda sõrmed on liiga pikad ja nende järgi kudumisest ei oleks midagi välja tulnud.


Ja kui ma siis neid kindaid käes hoidsin ... valdas mind esialgu nõutus. Randmed olid topelt koes ja kootud masinaga - kuna olen põgusalt käinud masinkudumise kursustel, siis õnneks taipasin seda kohe. Ja kinnastele olid õmmeldud krõpsud. Appi!!!
See tähendas seda, et neid kindaid nii nagu tavaliselt kududa ei saa.


Eks ma siis paar nädalat vahelduva eduga teiste tegemiste vahele katsetasin ja katsetasin. Ikka tuleb juba olemasolev asi ikka paremaks tuunida.
Need randmed on juba minu poolt täiustatud, sest edasi- tagasi kududa ma neid ei tahtnud. Minu nõrkuseks ongi see kokku õmblemine. Mitte et ma seda ei oskaks, aga mulle lihtsalt ei meeldi lõpuks silmus silmuse haaval kudumeid kokku korjata.
Vahepeal panin originaali järgi terve legendi kokku, et parandusi teha ja neid muidugi tuligi. Ka pöidla ava oli kõvasti lõngu katkestades kootud ja see mulle muidugi ei sobinud.
No ja see krõpsude õmblemine. Te ei oleks tahtnud sellel momendil minuga kokku saada. Aga siis sain ka need nõksud selgeks ja õmmeldud need ruudukesed said.


Tellimusse sain pooled, see on 5 paari, kootud ja mida rohkem ma neid kindaid nii endale kui teistele kätte sikutasin, seda rohkem need mulle meeldima hakkasid.
Viimasel hetkel võtsin vastu otsuse meie meesperele Jõuludeks ka sellised sõrmikud meisterdada. Hea turul käia ... ja asusin lõnga otsima, sellist kodust ja maavillast ja lamba värvi.
Lõnga otsingutel sattusin ka meie "käsitöö" tänavale ja avanes võimalus proovida sealset kaupa, sest vahepeal tekkis juba tunne, et pean valmis kindad ostma. Aga kui ma sarnased kindad leidsin, siis ei-ei-ei, need ei olnud ikka need. 
Jätkasin siis kangekaelselt materjali otsinguid. Kõik kohad on ju suhteliselt sarnast lõnga täis, aga see tundus mulle ikka liiga peenike ja vabriku vurhvi. Lõppude lõpuks kroonis minu otsinguid edu ja leidsin mida otsisin. 
Kuna neid sõrmikuid tuli kududa ühest lõngast erinevates suurustes, otsustasin eristamiseks põimida neile värvilised tutid külge. Kõik, seekordne lugu lõppenud.

Tänud kõikidele külastajatele ja kaasaelajatele!
Tänud abistajatele!
Tänud kiidusõnade eest nii siin kui sealpool veebi!
Loodetavasti olen teile pakkunud midagi uut ja põnevat ning loodan seda teha järgmiselgi aastal.

Esmaspäev, 12. detsember 2011

Bodyd


Olen siin vahepeal igasugu asju meisterdanud ja paljusid esmakordselt.
Ka need kaks body kuuluvad sinna kategooriasse ja on kootud näidisteks.
Jällegi uus ja omamoodi kudumine ikka vastavalt juhendile, tehes sealjuures omapoolseid muudatusi, mis kudumist kergendasid.
Mustri sünteesisin etteantud parameetrite järgi eestipärasemaks.


Lõngaks eriliselt pehme ja mõnus Dropsi Baby Merino, mis pärineb Lõngamaaniast. Just sobiv kõikides vanuses lastele ja ka torkimist pelgavatele suurtele. Vardaid kasutasin põhiliselt 2,5mm ja nendega kootult tulevad esemed parajalt pehmed.
See beež bodi ripub Käsitööjaamas.

Reede, 9. detsember 2011

Laura söekarva kampsun


 Raske tunnistada, aga see kampsun osutuks parajaks väljakutseks. Olen alati arvanud, et inimesed, kes õpetuste järgi üks-ühele koovad on kuidagi erilised, sest see rida realt töö jälgimine on ikka parajalt tähelepanu nõudev. Tunduvalt kergem on omaenda peas laagerdunud ideed teostada, seda saab kududa autopiloodiga.
Aga valmis ta sai - soe, pehme ja mõnus.



 Pluss sellisse töö juures on kindlasti see, et ikka on midagi uut õppida. Nagu ka seekord. Ikka sai paar uut nippi kõrva taha pandud, et edaspidistes töödes kasutada.
Kuigi kuskil töö keskel, kui mul olid käigus kõik olemasolevad ridade märkijad (mida mul on ikka mitu karpi) ja samal ajal pooleli veel mitu muud projekti, tundus küll, et peas olev kõvaketas jookseb kinni. Aga inimvõimetel pole piire.



Lõngaks seekord soovituslik Dropsi Nepal, hangitud Lõngamaaniast. Minu kootud kampsunile kulus  700 gr, kuid tuleb mainida, et tegin seda omaniku palvel veidi lühemaks. Samast kohast pärinevad ka nööbid.



Pildistamine praegusel aastaajal on päris problemaatiline, hea et modell polnud mustanahaline. Vastasel juhul polekski midagi näidata.
Loodetavasti on õnnelik ka omanik.
Tänud abilistele ja kõigile kaasaelajatele.