Kolmapäev, 21. detsember 2016

Taas kord kampsunid kaksikutele ...

Kaks ühesugust kampsunit. Mõnes mõttes lihtne, sest teine ju samasugune, aga kui üks läheb viltu, siis ju teine ka. Olen muidugi ka suur kahtleja, sest eks nii mõnigi kord on juhtunud, et üles harutatud mõte on parem kui sellele järgnenud. Vahete vahel koongi mitu algust, siis hea võrrelda. Ja eks see kahtlemine painabki rohkem neid, kes püüavad ise kõik välja nuputada.
Kui lõngad  laste emmega välja valitud ja ostetud, siis tundus taas kord, et egas midagi, vardad kätte, proovilapp  - õigem oleks muidugi öelda tööproov, nagu ma koolis räägin- valmis, veidi mõõtmist ja kuduma.

























Algselt tahtsin kududa lihtsalt palmikud ja rombid, aga need rombid tundusid kuidagi tühjad olema ja nuppe, mis teadupärast palju lõnga võtavad sinna rombidesse ma ei riskeerinud teha. Kartsin, et materjal lõppeb ennem kui kampsunid valmis saavad.
Ette ruttavalt võin öelda, et tegelikult jäi lõnga isegi üle.  Poes müüja muidugi hirmutas, et kampsinit te 300gr küll kootud ei saa, kuigi eelmised kampsunid samadele lastele, küll mitu numbrit väiksemad, võtsid lõnga vaid 150gr. Poes peaksin ikka enesekindlam olema, sest kuidagi mõttetu tundub väga suure varuga materjali omale ladustamiseks osta.
Nii ma siis ise kogemata sellise mustri leiutasingi. Loodetavasti pole keegi juba patenti võtnud, siis tuleb muidugist suur jama.


Kuduma hakates selgus, et olin juba jõudnud eelmise palmikutega kampsuni projekti unustada. Et arvuta ja arvuta ja paiguta ja paiguta. 
Seekord valisin endale uue tee. Joonistasin lõike paberile ja sinna peale proovilapilt võetud mõõtude järgi palmikud ja need rombid. Ja isegi sooniku joonistasin, sest kõik peab vinks vonks jooksma, et ikka ilus oleks vaadata. Muidugi ei joonistanud ma tervet mustrit, aga põhiline mõtlemise koht on see, et alumisest servast algav muster ikka tervelt õlani jõuaks. 


Suurim mure minu jaoks palmikute kudumisel on kõik keerud õigele poole keerata. Seetõttu tuleb päris tihti kogu töö üle kontrollida, et pärast ei oleks nutmist. On ka minul juhtunud, et suures kudumise tuhinas eksin ja see harutamine võib siis väga valus olla.
Nööbid õunapuust, Mardilaadalt, taas kord hea leid. 

Teisipäev, 20. detsember 2016

Varraste kodu

Kaua kavandatud ehk kaua tehtud kaunikene...
Õige on, et oleks ma selle asjanduse 10 aastat tagasi teinud, siis oleks see kindlasti hulga väiksem ja peaksin juba uue ja suurema peale mõtlema. Aga samas oleks pool sellest 10-st aastast tunduvalt lihtsam, kui mitte kogu aeg oma vardaid taga otsida ja üle mõõta. Teadupärast enamustel sukavarrastel mõõte peal ei ole või kuluvad need suure kudumisega ikka ära. 


Mõte sellisest kotist on mu peas tärganud igal sügisel taas ja taas, sest õpilased koolis alustavad just sügisel endale enam-vähem sarnase mõttega käsitöötarvikute koti õmblemist. Ja mina olen kadedusest lõhkemas. 
Sellel sügisel otsustasin siis lõpuks oma soovi ise täide viia, sest kes see ikka kõige paremini teab, milline üks minule vajalik asi võiks välja näha. Mul on ikka midagi ideaalset või vähemalt sellele lähedast vaja.


Alustasin ikka  kavandist, sest mulle see plaani pidamine ja kavandamine meeldib. Siis mõne päeva seedisin ja otsisin materjali kokku. 
Mingeid hulle tagavarasid ma juba ammu endale ei hangi, aga vanadest varudest leidsin paraja jupi sellist tugevamat, ilmselt eelmisest sajandist pärit kangast, mis oligi väga sobilik, et varraste teravad otsad kohe riidest läbi ei tikuks. Kanti ma ise ei teinud vaid ostsin, see tundus seekord lihtsam variant. Kartsin, et mu tuhin ja vaba aeg saavad ennem lihtsalt otsa, kui asi valmis saab.




Siis asusin õmblema. Kõik läks plaanipäraselt kuni ümber ringi kandi õmblemiseni.  Nimelt selgus, et masin sellist massi paksu kangast ja kanti ikka ilusasti ei õmble ja seetõttu tegin kandi pööramise õmbluse käsitsi. Seda ma muidugi ette näha ei osanud ja selle peale läks nii aega kui ka päris palju jõudu, sest kandi kangas oli millegiga töödeldud ja nõel läbis seda väga vaevaliselt. Eks ka õmblusmasin tundis selle ära ja sellepärast ei tahtnudki õmmelda.  
Kõiki sukavardaid seal taskutes ei olegi, osasid ma enam üldse ei kasuta ja mõned on muidugi ka mitmesuguste pooleli olevate kudumite sees.



Sidumiseks tegin kandipaelast paela, mille õmblesin serva vahele kinni. Algselt planeerisin krõpsude õmblemist, aga neile õige koha leidmine tundus päris  hullu ettevõtmisena, sest seda oleks ju tulnud teha enne poolte kokku õmblemist ja serva kantimist.


Isegi püsti püsib.
M.O.T.T. Kõik on kättevõtmise asi.

Esmaspäev, 21. november 2016

Kuldse kaameli karva müts

Algas lugu sellest, et väsisin suurte asjade kudumisest ära. Tekib muidugi õigustatud küsimus, et kus need asjad siis on. Pildi peal ja pildid on isegi arvutis, aga juttu veel pole ja sellega võib oodata. Aga tahtsin just selle jope juurde Normanile ühe uue mütsi kududa. 


Kuldse kaameli karva...sellise jutuga selle mütsi tegu algas. Et mis värvi see kaamel õieti on, pidavat kuldne olema. Väga tore, aga ega sellist moodsat värvi igas poes polegi. Seekord jõudsin otsaga Lianni ja leidsin sealt hoobilt õige värvi ja  jämedusega torkimisvaba meriinolõnga Fulli. Seda kulus meeter vähem kui 100gr. Nibin-nabin.


 Kavand ja muster ise kokku klopsitud ja lugedes siin Fb toimuvaid tralle ümber autoriõiguste tabasin ennast mõttelt, et polegi ammu sellistele asjadele üldse mõelnud. Suhteliselt lihtne on kui kõik ise leiutad. Ja loodetavasti ühelegi palmikule veel patenti pole võetud.


Pealaelt kahandasin üht oma nippi kasutades, sest kõiki silmuseid korraga kokku ei meeldi mulle mitte kroukida. Kahandan sujuvalt, et silmuseid ikka vähemaks jääks ja muster pooleks ei oleks lõigatud. See on minu meelest oluline,
Ja tutt oli keelatud. Tõenäoliselt on tegemist inimesega, kes oma mütsil tutte vihkab. Päritud vist kaasa sündinud omadusega emalt. Ühelegi tema mütsile ma neid panna ei tohi. Eks ma siis panen mõnuga kõikidele teistele.


 Vardaid kasutasin igasuguseid, peenemaid ja jämedamaid, vastavalt vajadusele.
Tänud kaasa elamast!

Teisipäev, 29. märts 2016

Heegeldatud tubakakott

Tundub, nagu oleksin kõva heegeldaja, aga tegelikult on need väikesed näpuharjutused vahelduseks pidevale kudumisele. Et heegeldamine ära ei ununeks.

Selle koti tegin olude sunnil ja tore on, et elu nõuab raamist välja minemist. Nimelt oli koolis vaja heegeldatud eseme tööjuhendit ja eks seda ongi kõige lihtsam ise läbi tehes üles kirjutada. Õnneks on see üles märkimine mul veres, püüan jõudumööda kõik tehtud asjad ikka üles kirjutada, et teisel korral lihtsam oleks.


Lehed ja linnud leidsin eesti rahvuslikest kinda- ja sukakirjadest, värvid võtsin esimesed ettejuhtuvad.
Veidi harutamist oli ka, sest mõned väljavalitud mustrid ei jäänud heegeldades teps mitte ilusad.

Tegelikult oleksin selle koti võinud veidi lühema teha, aga siis oleksin linnukeste asemel midagi pisemat pidanud võtma.

Lõng ehtne eesti maavillane 8/2 ja heegelnõel 2,5mm.

Esmaspäev, 28. märts 2016

Et mõnus oleks...


Lõppude lõpuks sain valmis ka oma toolipadjad.

Miks see kõik küll nii kaua aega võtab? Hakkasin ju neid ruute heegeldama juba peale Adele voodikatet. Aasta oli siis 2013 ja mul olid hoopis teistsugused toolid.

Aga kui midagi tegema hakkad, siis tavaliselt on ju materjal olemas, aga igasugu jääkide kasutamisel jääb harilikult ikka midagi puudu. Nii ka minul. 
Kuna olen kõva taaskasutaja, vähemalt enda arvates, siis selle valkjas-beežika lõnga sain oma liiga tihkelt ümber olevast särgist, aga sellest jäi muidugi puudu. See oli mingi Novita puuvilla-viskoosi segune lõng, mida enam ei toodeta ja mille sarnast ma terve aasta otsisin ning õnneks lõpuks enam-vähem sarnase ka leidsin.



Kõik teised lõngad on puuvillased ja nendest vaid beeži ostsin juurde, oranž oli olemas ning ülejäänud on Adele voodikatte ülejäägid. Eks need tuli ju ka ära kasutada, sest neid ju muudkui tekib juurde.























Siis kui kõik valmis oli heegeldatud, hakkasin porolooni otsima. Sellel hetkel seda õhemat, 2cm, ei müüdud kusagil. Ja ega ma iga päev ka ei viitsinud selle peale mõelda. Nii see teine aasta möödus.

Nüüd, kui olen poolikute tööde lõpetamise erilise tähelepanu alla võtnud, siis läksin uuesti porolooni otsingutele ja sellel aastal ma need ka leidsin. Ja siis... lõikasin ühel neist liiga suure jupi küljest ja pidin uuesti poodi minema.

Õnneks olid vähemalt mingid valged padjakatted kunagi pooleldi valmis õmmeldud, ei tea küll milleks. Neist sai kerge vaevaga poroloonide ümbrised ja siis oli vaja vaid poolt üksinda olemise päeva ja küljed kokku heegeldada.

Ruutude skeemid raamatust "200 heegeldatud ruutu...". Ruudud heegeldasin pealtpoolt kokku ja padja servad väljapoolt kokku. Ühele padjakattele kulus lõnga umbes 200gr.

Nii lihtne see ongi.



Jaanipäevale vastu

Olen hakanud valmistuma Jaanipäevaks.

Minu esimesed pitsilised põlvikud. Lapsele olen mõned aastad tagasi küll paar paari põlvikuid kudunud, aga siis oli mul mingi omapärane juhend, mille järgi ma toimetasin ja kindlasti ei olnud nendel mingit mustrit.

Peaksin mainima, et alustasin ikka oma kolm korda uuesti. Kui on mingi uus lõng ja kindel tahtmine kindlat suurust ese kududa (näiteks endale), siis selline üha uuesti alustamine on täitsa tavaline, vähemalt minul.
Mustri võtsin haapsalu salli raamatust ja just nimelt sellise, mis on ühes viirus ja täiesti sümmeetriline. Esimest korda proovides ja mingitki süsteemi luues on nii lihtsam.
Pitsilise lehemustri paigutasin ette ja taha, praegu tundus nii kõige ilusam. Ilusam...


Kuna põlvik teatavasti kahaneb allapoole, siis säärel olevad kahandused tegin kahele poole tagumist leherida. Kahandasin seni, kuni tundus eelneva kogemuse põhjal just paras arv sokkidele, sest sellest kohast alates on kudumine nagu sokil.


Aga seekord kudusin kanna ja varbaotsa teisiti kui harilikult.
Igapäeva sokkidel olen suurema vastupidamise huvides kudunud tavalise nn. saksa kanna ja tavalise varbaotsa. Seekord kudusin Hiiu kanna, mis on hulga lihtsam ja ei ole väga paks ning varba otsad kudusin muhu moodi ebasümmeetriliselt muhu vanema kahandusvõttega. Lahti seletatult tähendab see seda, et parema jala põlvik on parema jala oma ja vasaku jala põlvik vasaku oma.

























Lõng maavillane 7/2 ja vardad 2,5mm. Lõnga kulus umbes 120gr, aga mul on ka hirmus pikad jalad. Põlviku sääreosa pikkus kannani on 48cm.

Laupäev, 12. märts 2016

Näituse "Kuldse peaga nõel" mõju...


Käisin näitusel...Vilde muuseumis, kus perekond Kilvet eksponeeris oma suguvõsa naispere näputööd eelmise sajandi algusest. Tekkis selline äratundmisrõõm.

Eks minugi suguvõsal on üht-teist alles, aga lausa enda valdusesse olen ma saanud muidugi vaid mõned esemed. Needki peamiselt koduse majapidamise tekstiilid, sest vanaemade kleidid olen jõudnud juba aastakümneid tagasi ümber lõikuda ja õmmelda. Ja kahjuks muidugi mingisugusele eriliselt luuavarrele, sest nende hilpude selga proovimine ei andnud enam positiivset tulemust juba 15 aastat tagasi. Nii, et kui need veel alles oleks, siis saaks neist vaid lapitehnikas töid teostada.
Aga nüüd olulisema juurde.

Minu kaks vanaema, maa- ja linnavanaema tegelesid mõlemad käsitööga. Maavanaema oli sina peal kangastelgede ja varrastega, linnavanaema jällegi heegelnõela ja nõelaga. Kuid kuna vaipu säilitada on tunduvalt tülikam ja need leidsid enam ka praktilist kasutamist, siis kahjuks ongi alles jäänud esemed peamiselt peenem näputöö.
Esimesena eksponeerin neid imelisi monogrammiga köögirätikuid. 



Nagu näha on need monogrammid ikka tõeliselt peen töö. Kogu tikandi kõrgus on vaid 3cm. Esialgu tundus mulle, et ilmvõimatu on sellist tikandit üldse teha, kõik on nii ühtlane ja ilus, siis pikapeale ma mõne jõnksu ikka leidsin. Ja vaadates seda punast täpirida valge S tähe peal, tundub mulle, et ma ei saaks isegi luubi abiga sellise tööga hakkama.




Pean ühtlasi ka tunnistama, et nii mõnigi ese on mul aeg-ajalt kasutuses, sest ilusaid asju lihtsalt kapis hoida on ka patt. Kes seda ilu siis üldse näeb, muuseumisse ma neid ju veel ei vii, aga võib-olla tuleb kunagi ka see aeg.
Pildid tegin seekord lihtsad, sest fookuses on ikkagi tikand.
Nautige!