Esmaspäev, 27. detsember 2010

Eriku kampsik


Siin kampsik koolipoisile. Modelli polnud käepärast võtta, nii et lavastatud pildid tulevad ehk hiljem.
Mida lisada? Ei midagi uut.
Lõng ja vardad samad, kudumise põhimõte sama, vaid värvid uued.
Seekord lõnga kulu 400gr.

Jürgeni kampsik II

Nagu näha, talve jätkub ja soojad kampsikud tulevad ikka ja uuesti. Sõber Jürgenile sai kootud uus triibukampsun, ikka pikem ja laiem kui eelmine.

Lõng taas kord Schachenmayr`i Extra Merino ja ka värvid juba nähtud, kuid mis teha, valikut eriti ei ole. Vardad nr.4. Lõnga kulu 300 grammi.

Seekord leidsin sobiva modelli lähedusest ja nagu piltidelt näha, hakkab ta oma rolliga pikkamööda harjuma. Pildid tehtud aasta kõige lühemal päeval koos imelise Scarletiga, keda õnneks näha ei ole.

Kui oled leidnud midagi vajalikku, ära pelga, võta ühendust.


Pärlitega randmesoojendajad


Randmesoojendajad on nii kroonilisele kudujale kui ka teistele, kelle randmed kõva koormust saavad, meie parasvöötmes vägagi vajalikud kaunistused.
Sellisele järeldusele tulin paar aastat tagasi ning need pärlitega randmesoojendajad ongi kootud juba ammu-ammu. Ja kuna otsustasin oma nii öelda poolikute asjade kuhja vaadates, et sellel aastal küll midagi uut ette enam ei võta, vaid katsun olla eriti tubli ja proovin vähendada poolikute tööde virna, siis tuli oodata ära vähegi valgem päev, otsida välja nõel ja valmis ta oligi.
Eks kõik olegi kättevõtmise asi.
Lõngaks mitmekordne peenvillane nn. Haapsalu salli lõng, pärlid leitud vanadest tagavaradest.

Kolmapäev, 15. detsember 2010

Must tuunika ehk vääääga pikk vest


Ühel eneseületamise päeval, tuulates ja tuulutades oma käsitöökirstu sisu, leidsin eriliselt palju enam-vähem ühesuguseid musta lõnga jääke. Ja kuna talv oli tulekul, otsustasin need seekord pikemaks vestiks kududa.



Et lõngad olid ENAM-VÄHEM ühesugused, valisin sellise mustri, kus üleminekud eriti silma ei paista. Muster on tegelikult Haapsalu salli äärepitsi kiri, mis moodustab kududes laineid ja see mu soov oligi. Eraldusribad kudusin Gedfira angoora- ja meriinosegusest lõngast.

Nagu ette oli arvata, siis ainult nendest jääkidest oleksin saanud ühe pisikese rinda katva vestikese, nii et lõnga tuli juurde osta ja täitsa mehiselt. Kuna kõik jäägid olid meriinovillast, siis lisa tuli sama - Cervinia Merino. Kogu kaal peaaegu 300grammi, vardad nr.4.

Peale märjakskastmist sai pikast vestist väga pikk vest, mis oli üllatus isegi mulle. Õnneks meeldiv üllatus.

Neljapäev, 9. detsember 2010

Haapsalu salli kursus


Läbisin Aime Edasi juhendamisel Haapsalu salli kursuse, mis kestis kahel järjestikkusel õhtul. Eelduseks oli muidugi kudumisoskus, sest ega muidu see nii libedalt poleks läinud.
Sain kõvasti targemaks ja just sellel alal, mida raamatus kirjas pole. Mul oli nimelt probleem, kuidas seda lõnga üleüldse kududa. Ja võin öelda, et I proovilapi kudusin kodus uuesti. Jah, selles see nipp seisneski, et ma ei osanud seda lõnga lihtsalt kududa.
Õppisin juurde ka ühe uue viisi viimase rea mahakudumisel. Oma sallide kudumisel olen ikka püüdnud kasutada just neid võtteid, mida olen Haapsalu sallide kohta leidnud. Enne "Haapsalu salli" raamatu ilmumist otsisin neid muudest vanadest eestikeelsetest kudumisraamatutest ja võin öelda, et mööda ma ei pannud. Keskosa ja äärepitsi alustamine ja keskosa lõpetamine olid mul ennem selged, uus oli äärepitsi lõpurida. Igastahes sain kinnitust oma seniõpitule.
Ja nüüd selle juurde, et milline on ikkagi Haapsalu sall. See peab olema kootud õigest lõngast ja äärepits peab olema külge õmmeldud. Äärepits peab olema kootud väljastpoolt sissepoole. Olen sellega täitsa nõus. Ja just nimelt õigest lõngast kootuna saabki selle äärepitsi ilusti külge õmmelda.
Õnneks ei ole mina oma salle Haapsalu sallideks nimetanud ja äärepitsi ma neile külge õmmelda ei olekski saanud, sest selliste karvaste ja pehmete lõngade puhul oleks see pea võimatu.
Selgeks sai ka see, et kõige tähtsam on õige lõng ja õiged vardad. Ilma nendeta ei õnnestu see üritus kohe kindlasti. Kudumisoskust ei hakka mainimagi.
See proovilapp ei pretendeeri üldsuse heakskiidule. Minu lõng ei olnud ikkagi kõige parem, sellest ka sellised viletsad nupud. Ning viimistlus jätab muidugi soovida, lihtsalt ei raatsinud rohkem aega kulutada. Aga tehniliselt on kõik selge ning salli kududes tuleb ju ka hing sisse panna. Ja eriti palju peab olema vaba aega ja tahtmist, sest kui Haapsalu salli meister koob ja viimistleb ühte eksemplari 2 nädalat, mis siis veel minust rääkida.