Pühapäev, 24. märts 2013

Talve lõpetamise lugu



Sain selle kampsuni siiski sellel hooajal veel valmis ja eks teda ole juba kandagi saadud. Ilm ju selline.
Õigem oleks küll öelda, et sain selle tegelikult üllatavalt ruttu valmis, kui mitte arvestada proovikudumisele kulunud aega. Kui muster oli paika loksunud, siis kudumine käis nii kähku, et vahepeal pidingi selle käest viskama, et mitte liialt hoogu sattuda ja midagi olulist kahe silma vahele jätta. Kudusin ju silma järgi ja omast peast.
Nii see kampsun mul lõpuks seisiski vist terve kuu, kere ja varrukad eraldi ning  õladki olid kokku õmblemata. Pean mainima, et ühe toki lõnga pidin kaeluse jaoks ikka juurde hankima ja selle toimetamine käest kätte võttis muidugi oma aja. Parajasti oli ka veidi kiirem moment ja ma ei tahtnud ennast meeleheitele viia, et kui õlad kokku õmmelda ja selga proovida, siis äkki midagi ikka pole nii nagu peab ...

Kui ma selle viimase lõngatoki lõpuks  kätte sain, siis muidugi õmblesin õlad kokku ja kudusin kaeluse ka valmis. Kudumise käigus proovisin modelli puudumise tõttu kampsunit endale selga ja see oli uskumatult mõnus ja pehme.
Aga kõige suurem probleem tekkis mul seekord hoopis varrukate külge õmblemisel. Olen viimasel ajal kõik varrukad kohe külge kudunud, aga seekord ei saanud seda mustri tõttu teha ja tegin nad siis eraldi valmis. Aga see viis, kuidas ma tavaliselt varrukaid külge õmblen, seekord ei toiminud. Pusisin ja pusisin, ikka ei jooksnud muster nii nagu ma tahtsin ning olin juba päris nõutu.  Ja ei tea kust, tuli mõte hoopis heegeldada varrukad külge. Mitte silmus silmusega kohakuti vaid nagu aassilmustega heegeldades. Pärast avastasin kuskilt raamatust ka selle võtte ja on muidugi täitsa kahju, et mitte varem, sest kindlasti olen ennegi sellise probleemiga kimpus olnud. Aga...see juhtub muidugi selle tõttu, et olen arvanud -  kõige lihtsam viis midagi omandada on diagonaalis lugeda. 


 Üks üllatus tabas mind veel.
Tavaliselt kastan oma meisterdused peale valmimist märjaks ja laotan ilusti kuuma kivi põrandale (see on minu poja sõnavarast) rätiku peale kuivama. Mingit auru ega triikrauda pole ma oma kudumitele juba paarkümmend aastat näidanud. Panin siis kampsuni vette, aga kuna ta oli ikka parajalt raske, siis kuhugi nõrguma ma teda tõsta ei saanud. Lootsin, et enamus veest niriseb kraanikausis välja. Nii muidugi ei juhtunud ja kui ma kampsuni sealt välja sikutasin ja põrandale laotasin, tundus see mulle ikka  3 numbrit suurem olevat. Sättisin siis seda kampsunit ikka kokkupoole ja eelmiste kampsunite mõõtudesse. Ega ikka väga hea tunne ei olnud. Kuna see kõik toimus vahetult enne magama minemist, kartsin et seekord mul und ei tulegi. Ennem märjaks kastmist oli ju näha, et veidi venitamist oleks vaid kasuks tulnud.
Ja nii see kampsun kuivas paar päeva seni, kui uuesti selga sai tõmmata ja oh imet, kuivanuna oli ta täpselt õiget mõõtu.
Olgu mainitud, et selle lõnga puhul on lubatud ka masinpesu, kuid see on muidugi veel proovimata. Terve kampsuniga ma masinale igastahes ei lähene. Selleks puhuks kudusin väikese proovilapi, mille esialgu siis läbi masindan ja  vaatan mis tast siis saab.


Pärast selle kampsuni proovimist tekkis mul vastupandamatu tahtmine ka endale midagi sellist valget ja pehmet kududa. Muidugi mitte nii paksu, sest tahaks kampsuni peale ikka veel midagi külma kaitseks tõmmata. Aga see on juba uus lugu...

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar