Neljapäev, 8. november 2012

Kampsun, mis kasvab koos kandjaga


Päris nii seekord muidugi väita ei saa, aga üldjoontes on asi tõsi.
Korralikuma kampsiku kõrvale on alati ka ühte õues mängimise oma vaja. Ja eks ma siis olengi iga paari aasta järgi ühe uue kudunud ja vana on jäänud õues püherdamiseks. Ega ma ise ka ei uskunud, et see kamps veel selga sünnib panna. Aga oh imet, vaid varrukad kudusin 4cm pikemaks.
Aga muu kampsun on sama nagu enne. Valmis sain selle 2010. aasta jaanuaris ja Normani pikkus oli siis max 110cm. Kohe on käes 2013. aasta jaanuar ja minu laps on 127cm pikkune. Nii et kasv 17cm ja sama kampsun.


 Eks ma sellepärast nii innukalt sellist juttu ajangi, et selgitada sellise kampsuni kasulikkust. Norman kannab ühte kampsunit ikka 2 talve. Ja kui see on kootud lastesõbralikust, tõeliselt pehmest ja siidisest lõngast, ei vaja üleliigseid kaeluseid ega ohtlikke salle, siis on see tõsisel talvepäeval meie peres asendamatu riideese. Sikutad üle pea, jope või kombekas selga ja ongi valmis.

Allesjäänud kampsunid - vaata lastele alt.

Pühapäev, 4. november 2012

Talvele vastu. Tutikad surfaritele.


Millegipärast on tekkinud karjuv vajadus oma lõngajääke vähendada (sellel võib olla seos meie kuid kestva renoveerimisega ja toast tuppa kolimisega) ja mis sobiks selleks paremini, kui need üksikud tutsud millekski vajalikuks kududa. Koolimütsi aeg on selleks aastaks kindlalt läbi ja läki-läki aeg alles ees, nii et veidi paksemad kootud peakatted on just sobivaimad selliste ilmadega.

Selle esimese tutika kudusin katsetamiseks ja nii saigi ta oma lapsele. Üldse olen viimasel ajal märganud, et panustan tehnoloogiasse päris palju. Mitte et ma ennemini seda teinud ei oleks, aga viimasel ajal olen võimeline nikerdama ühe asja kallal nii, nagu oleks sarnaseid esemeid vaja kududa veel ikka kümnete kaupa.


Teised tulid vastavalt lõngajääkidele just sellised heledamat karva. Sobivad paremini vist tüdrukutele.
Kõige rohkem pelgasin tuttide tegemist. Arvan, et pole neid paarkümmend aastat meistardanud, sest tutimütside moodi pole ju eriti olnud. Kõige rohkem meeldis mulle muidugi see, et tuti tegemisel läks käiku viimne kui üks lõngajupp, mis vähegi ümber papi andis venitada. Tahtsin alguses katsetada seda Fb nähtud kahvli ümber keeratud tutti, aga üles ma seda õpetust enam ei leidnud ja siis kasutasin ikka vana meetodit.
 

Kaks viimast mütsi on saadaval. Kes soovib teiste värvidega, olen valmis kuduma.