Reede, 30. detsember 2011

Klapiga sõrmikud


Siit tuleb selle aasta viimane postitus.

Selliste kinnastega olen olnud pidevas tegeluses novembrist alates. Praegu ajab juba naerma, aga enne esimese paari valmimist tekkis mitmel korral ikka küsimus, et kas ma saan sellise tööga üldse hakkama.

Asi sai alguse palvest kududa mõned sokid ja kindad, milledel pidid ka näidised olemas olema. Hea küll, sokke ja kindaid olen ma kudunud küll, aga ega ma neid originaale näinud ei olnud, sest kogu suhtlemine käis kirja teel. Siis sain pildid - sokkidest ja kinnastest olid saanud sõrmikud ja veel klapiga.
Ikka arvasin, et noh mis siis ikka, teeme ära, sõrmikuid ju ennegi kootud. Vahepeal pean märkima, et ilma näidiseta ma neid kudumiseks ei oleks võtnud, sest nimelt minu enda sõrmed on liiga pikad ja nende järgi kudumisest ei oleks midagi välja tulnud.


Ja kui ma siis neid kindaid käes hoidsin ... valdas mind esialgu nõutus. Randmed olid topelt koes ja kootud masinaga - kuna olen põgusalt käinud masinkudumise kursustel, siis õnneks taipasin seda kohe. Ja kinnastele olid õmmeldud krõpsud. Appi!!!
See tähendas seda, et neid kindaid nii nagu tavaliselt kududa ei saa.


Eks ma siis paar nädalat vahelduva eduga teiste tegemiste vahele katsetasin ja katsetasin. Ikka tuleb juba olemasolev asi ikka paremaks tuunida.
Need randmed on juba minu poolt täiustatud, sest edasi- tagasi kududa ma neid ei tahtnud. Minu nõrkuseks ongi see kokku õmblemine. Mitte et ma seda ei oskaks, aga mulle lihtsalt ei meeldi lõpuks silmus silmuse haaval kudumeid kokku korjata.
Vahepeal panin originaali järgi terve legendi kokku, et parandusi teha ja neid muidugi tuligi. Ka pöidla ava oli kõvasti lõngu katkestades kootud ja see mulle muidugi ei sobinud.
No ja see krõpsude õmblemine. Te ei oleks tahtnud sellel momendil minuga kokku saada. Aga siis sain ka need nõksud selgeks ja õmmeldud need ruudukesed said.


Tellimusse sain pooled, see on 5 paari, kootud ja mida rohkem ma neid kindaid nii endale kui teistele kätte sikutasin, seda rohkem need mulle meeldima hakkasid.
Viimasel hetkel võtsin vastu otsuse meie meesperele Jõuludeks ka sellised sõrmikud meisterdada. Hea turul käia ... ja asusin lõnga otsima, sellist kodust ja maavillast ja lamba värvi.
Lõnga otsingutel sattusin ka meie "käsitöö" tänavale ja avanes võimalus proovida sealset kaupa, sest vahepeal tekkis juba tunne, et pean valmis kindad ostma. Aga kui ma sarnased kindad leidsin, siis ei-ei-ei, need ei olnud ikka need. 
Jätkasin siis kangekaelselt materjali otsinguid. Kõik kohad on ju suhteliselt sarnast lõnga täis, aga see tundus mulle ikka liiga peenike ja vabriku vurhvi. Lõppude lõpuks kroonis minu otsinguid edu ja leidsin mida otsisin. 
Kuna neid sõrmikuid tuli kududa ühest lõngast erinevates suurustes, otsustasin eristamiseks põimida neile värvilised tutid külge. Kõik, seekordne lugu lõppenud.

Tänud kõikidele külastajatele ja kaasaelajatele!
Tänud abistajatele!
Tänud kiidusõnade eest nii siin kui sealpool veebi!
Loodetavasti olen teile pakkunud midagi uut ja põnevat ning loodan seda teha järgmiselgi aastal.

Esmaspäev, 12. detsember 2011

Bodyd


Olen siin vahepeal igasugu asju meisterdanud ja paljusid esmakordselt.
Ka need kaks body kuuluvad sinna kategooriasse ja on kootud näidisteks.
Jällegi uus ja omamoodi kudumine ikka vastavalt juhendile, tehes sealjuures omapoolseid muudatusi, mis kudumist kergendasid.
Mustri sünteesisin etteantud parameetrite järgi eestipärasemaks.


Lõngaks eriliselt pehme ja mõnus Dropsi Baby Merino, mis pärineb Lõngamaaniast. Just sobiv kõikides vanuses lastele ja ka torkimist pelgavatele suurtele. Vardaid kasutasin põhiliselt 2,5mm ja nendega kootult tulevad esemed parajalt pehmed.
See beež bodi ripub Käsitööjaamas.

Reede, 9. detsember 2011

Laura söekarva kampsun


 Raske tunnistada, aga see kampsun osutuks parajaks väljakutseks. Olen alati arvanud, et inimesed, kes õpetuste järgi üks-ühele koovad on kuidagi erilised, sest see rida realt töö jälgimine on ikka parajalt tähelepanu nõudev. Tunduvalt kergem on omaenda peas laagerdunud ideed teostada, seda saab kududa autopiloodiga.
Aga valmis ta sai - soe, pehme ja mõnus.



 Pluss sellisse töö juures on kindlasti see, et ikka on midagi uut õppida. Nagu ka seekord. Ikka sai paar uut nippi kõrva taha pandud, et edaspidistes töödes kasutada.
Kuigi kuskil töö keskel, kui mul olid käigus kõik olemasolevad ridade märkijad (mida mul on ikka mitu karpi) ja samal ajal pooleli veel mitu muud projekti, tundus küll, et peas olev kõvaketas jookseb kinni. Aga inimvõimetel pole piire.



Lõngaks seekord soovituslik Dropsi Nepal, hangitud Lõngamaaniast. Minu kootud kampsunile kulus  700 gr, kuid tuleb mainida, et tegin seda omaniku palvel veidi lühemaks. Samast kohast pärinevad ka nööbid.



Pildistamine praegusel aastaajal on päris problemaatiline, hea et modell polnud mustanahaline. Vastasel juhul polekski midagi näidata.
Loodetavasti on õnnelik ka omanik.
Tänud abilistele ja kõigile kaasaelajatele.

Esmaspäev, 21. november 2011

Kampsunid 6-aastastele

Kampsunid lastele pikkusega 116-122cm.

Kui oled huviline, võta julgesti ühendust. Kontakt ülal paremal.
Fb sõbrad võivad vaadata ka sealt Dreameri alt hindu.


Kuna ma olen selline villa-usku (vähemalt talvel), siis minu laps kannab ka sellel aastal juba paar kuud sellist kampsunit, mille all veel mõnus ja pehme villane pesu.
Väga hästi soojust ja niiskust reguleeriv komplekt ja kui palav hakkab, ei teki kunagi maha jahtudes pleki tunnet - no see on selline tunne, nagu oleks katuseplekk ümber keeratud.
Roheline ja helesinine kampsun on leidnud omanikud.

Kampsunid 5-aastastele

Kampsunid lastele pikkusega 110-116cm.
Heleroosaga kampsun on leidnud kandja.




Kampsunid 4-aastastele

 Kampsunid lastele pikkusega 104-110cm.
Roosa-kollase -pruunitriibuline leidnud omaniku.


Kampsunid 3-aastastele





Kampsunid lastele pikkusega 98-104cm.
Sellest virnast pealmine kollase-beežiga kuulub sinna kategooriasse.
Mõlemad roosaga kampsikud leidnud omaniku.








Kampsunid 2-aastastele.


Lapsele pikkusega 80-90cm. Kootud 100% meriinovillasest lõngast.

Beeži-sinisetriibuline kampsun on leidnud õnneliku omaniku.

Laupäev, 12. november 2011

Kampsikud

Lõpuks ometi.
Ammu valmis ja ootamas lapsi



Nendest kampsunitest ei sarnane ükski teisega. Värvid valisin sellised klassikalised ja mahedad.
Siin on kahjuks vaid need kampsunid, mis sobisid olemas-olevate modellide selga.

Villased riided on väga sobivad meie karmi kliimasse. Nad reguleerivad hästi soojust ja märjaks saades ei tundu külma plekina ümber keha.


Samas ei nõua
sellised kampsunid mitmeid kihte riideid ja kaeluseid-salle. Saab kanda sügisest kevadeni.
Kampsunite materjaliks on lapsesõbralik, beebidele mõeldud väga pehme meriinovilla-, siidi- ja kašmiirisegune lõng. Torkimine välistatud.
Õmblused peaaegu puuduvad ja seetõttu venivad kandja mõõtu. Alguses võib liiga pikad varrukad üles keerata ja nagu näha piltidelt, olen ka mina seda teinud.
Kudusin neid nelja suurust (umbes 2-7 aastastele), mida igat ühte on 4 eksemplari.

Pildistamise tänud kogu perele!

Ootan pikisilmi tagasisidet asjast huvitatutel.

Pühapäev, 23. oktoober 2011

Ploomikarva tornidega sall


Tornikirja tuled on vilkunud juba päris pikka aega mu silme ees, aga alati oli midagi puudu või üle. Kas oli lõng liiga karvane või lihtsalt vale värvi. Täiuslikkuse taotleja igavesed mured.
Ja ega see päris "Tornikiri" mulle ka nii väga ei meeldinud. Lõpuks leidsin lahenduse alustades salli kudumist otsast ühe tornikirja moodi mustriga ja sellest kudusin omamoodi ka keskosa. Nagu ikka, kõik omamoodi.




Eks ma seda teise otsa ja keskosa silmamist veidi pelgasin. Kuskil mälusopis ohutuli vilkus, sest kunagi olin asjaga ikka kimpus, aga seekord - no problem, kõik sujus nagu autopiloodiga.




Õlasall on kootud Schachenmayr´i bambinodele mõeldud merino lõngast. Tundus just sobivalt pehme, õiget tegu ja värvi tornikirja jaoks.



Mõõdud seekord 52x190 cm, nii et annab külma ilmaga ikka korralikult ümber kaela keerata või lihtsalt õlgadele visata.
Sessioonil abiks kogu pere. Pildid seekord tehniliste probleemide tõttu nii, nagu aparaadist tulid.
Õlasall otsib enne talve soojalembelist omanikku.

Esmaspäev, 10. oktoober 2011

Näputud


Nagu eelnevalt juba mainitud, on need näputud (ausalt öeldes mulle see sõna ei meeldi) kootud Titan Wool Winner lõngast. Kulu umbes 50 gr.


Mustad näputud on kootud Filatura Cervinia Merino Superfine lõngast, kulu 60gr.


Mõlemal eksemplaril sisse kootud Pajulehekiri. Näpututel olemas ka pöial, mis pildilt ei paista.

Teen väikese lisanduse, sest ei saa mitte mainimata jätta, et need on ühed ÜLLATAVALT soojad asjandused. Endale kudusin sellised lihtsalt ilu pärast, sest arvasin, et käia ma nendega eriti ei saa, kuna olen lihtsalt külmetavate sõrmedega inimene ja nendel nn. kinnastel sõrmeosa ju polegi. Aga võta näpust, tõenäoliselt paneb soe lõng vere õiges kohas liikuma ja oktoobrikuus pole mu käed veel külmetama hakanud, pigem pean näputuid vahete-vahel käest ära võtma, sest liiga palav hakkab.

Pildistamisel osales taaskord kogu pere. Tänud!

Sofia kirja hiirehall sall ehk uut ja vana. Old and new.


Hiirekarva sall valmis juba suvel kurguvalu käes vaevlevale tütrele. Muster on tuletatud Haapsalu salli raamatu Sofia kirjast. Miksisin seda nii palju, et algset mustrit võib küll aimata, aga üldmulje on hoopis midagi muud. Ei saa lihtsalt mitte midagi kuskilt maha kududa, uhkus ei luba ja läheks ka väga igavaks.



Äärepitsi leidsin isiklikult kõvakettalt, ikka sellelt, mida endaga kaasas kannan. Oleksin võinud teise veidi lopsakama kududa, aga eks elu õpetab. Teine kord teistmoodi. Lõngaks palju kiidetud, väga mõnus Lana Gatto Vip Liann lõngadest. Ümber kaela imeline, soe ja pehme.


Müts on kootud aastal 2009. Vist, igastahes ammu. Lõngaks Rowan Silk wool, hangitud Käsitööjaamast. Nagu nimigi ütleb, samuti pehme, soe ja mitte torkiv.                                                                                     

                                     

Sõrmitud kootud Titan Wool`i Winneri jääkidest, mille kulu seekord umbkaudu üks tokk. Käeseljal jookseb vana tuttav Pajulehekiri.


 

Nagu näha, olen kõva klassikaarmastaja. Saan oma projekte venitada mitme aasta peale ja pole veel moest läinud. 



Selline näeb välja miksitud Sofia kiri veidi kantud sallil.
Pildid tehtud terve pere ühendatud jõududega. Tänud nii abilistele, kui külalistele.