Tagasihoidlik panus aastal 2017

Klassika

Varsti ongi juba liiga paras.
Mõnda asja koon ma ikka üle mõistuse kaua. Või mis ma koon, tegelikult kootud on ühe jutiga, aga nööpe võin ma alles aasta hiljem külge õmblema hakata, see tundub lihtsalt nii jube töö olevat.

No ja ega karjuvat vajadust sellise vesti järgi ei olegi kui su laps käib "koolivormi" koolis. Millal sa ikka tuled koju teist vesti selga panema? Nii jäävadki ainult sünnipäevad ja pühad. Õnneks on neid külas käimisi aasta lõpus omajagu ja eks ma siis paar nädalat tagasi viimased pisted tegin, et keegi jõuaks vähemalt pildile paraja vestiga.

Vahelepõikena olgu öeldud, et ega ma seda talle ilma isikliku järelvalveta selga annakski. Sest nii palju kadunud ja uuesti üles leitud esemeid ei ole ma kuulnud veel kellelgi olevat. Üks väga hea minu kootud müts ongi lõplikult läinud. Teised esemed tulevad ikka ka kuid hiljem välja.
Õnneks tõi Jõuluvana meile 5 andurit, mida norm. inimene paneb võtmete ja telefoni külge, aga millega meie saame varustada oma lapse riided ja koolikoti ja lapse enda.

Miks ma üldse sellise vesti siis kudusin? Esiteks, lõnga kogus oli piiratud - umbes 240 gr ja muuks seda poleks jagunud. Teiseks oli see just selline vesti lõng, peenike, soe, aga veidi torkiv, omast käest proovitud.

Tegelikult on see vest kootud teise ringi lõngast st. see oli varem minu enda hall vest, mis oli aja jooksul millegipärast kokku tõmmanud. Naerukoht.

Aga huvitav on tegelikult see, et sellest 250gr oli mul täitsa normaalse suurusega palmikutega vest ja nüüd sai peaaegu sama koguse lõngaga - 230gr -  hulga pisemale inimesele vest. Päris tihti imestan, et kuidas eelmise põlvkonna riided ei mahu enam uue põlvkonna sama vanade laste selga.

Lõng Titan Wool Winner, täitsa villane. Kui on ikka kvaliteetne lõng, annab seda mitmeid kordi üha uuesti kududa. Tegelikult, ega ma kolmandat korda millestki midagi uut vist ikka kudunud pole, aga teist korda kindlasti ja üsna palju. Muidugi peab see olema minu enda ostetud lõng, siis tean kindlalt ka 100 aastat hiljem selle koostist. Muidugi mitte peast, vaid paberilt.

Ühe asjaga panin muidugi puusse. Ei teinud enda vestist pilti ennem kui harutama hakkasin. Aga eks sellel hetkel kui lõpuks see uue vesti mõte tuli, asusin kiirelt harutama ja kordagi ei sähvatanud jäädvustamise mõte.

Selja tagant selline. Leidsin ühe mõnusa peene keeruga palmiku mustri.

Kaua sa pil-dis-tad???

Heleroosa unistus

Taas kord roosa. Ja mitte kampsuni omaniku soovil, vaid kuduja tahtel. 
Tundus, et just selline kampsun peaks olema roosa ja ainult roosa. Iseküsimus on, et milline roosa, aga kevadel kui selle lõnga ostsin, siis igasugust roosat enam polnudki. Oli ja on vist moevärv ja tegelikult sobib paljudele.

Otsisin seda roosat siis maa alt ja maa pealt, kammisin läbi kõiksugu poed ja poekesed. Kuna ma kindlalt tahtsin mingit puuvilla ja bambuse segu, mis on just täpselt paraja jämedusega st. umbes 50g = 100m, siis ega see otsimine nii lihtne polnudki. Lõpuks leidsin sobiliku Novita poest - Cotton bamboo ja sealtki sellel hetkel viimased 6 tokki, mille muidugi telefoni teel kohe kinni panin. Kuduma hakates muidugi pabistasin, et kas jätkub, aga puuvillaga lõng on teatavasti suht raske nii, et kudum venib parajalt. Ja kogu 300 gr ära ei kulunudki. Ainuke häda kudumisel on lõnga lauge keerd, kuid tänu sellele on ta ka imeliselt pehme.

Nagu eelmisest lõigust selgub, tegin asjaga algust juba kevadel, kuid nüüd on sügis peaaegu käes. Õudselt kaua läks. Eks ta enamuse ajast seisiski peaaegu valminult mul kusagil kotis, sest mida ma ei saanud ilusti istuma, see oli kaelus. Ja kuna ohvrit ka iga kell käepärast võtta polnud, siis nii oligi, et meisterdasin mingeid minu jaoks lihtsamaid asju kui see kaelus.

Asi muidugi selles, et ega ma neid raglaane eriti kudunud ei ole. Kokkuvõtete süsteemi suutsin ise mingi valemi abil leiutada (nagu me teame, siis kudujad peavad olema ka head arvutajad), aga kaelus lihtsalt ei tulnud ilus ja kõik. No ja sellist omaette olemise päeva ka ei olnud. Eks kudujad teavad, et kui midagi ümber on vaja teha, siis peab olema ikka aega, et uuesti samu vigu mitte korrata. Lihtsamalt öeldes peab vigasest asjast pilt silme ees olema kui viga parandama hakata, nii on vähemalt minul.

Siis koitiski see päev, kus ma kõik muud mõnusamad kudumised pidin silme eest ära peitma ja asuma roosa kampsuni kallale, sest muidu oleks võinud tekkida oht, et varsti omanikule see selga enam ei mahugi.
No ja täna, kui klient külas oli, siis proovisin selga ja voilaa!!! täitsa tip-top, isegi poleks uskunud, et nii lihtsalt läks. 

Siis nööbid, ainult 2 tükki, aga õmblesin neid 3 korda - mõlemat 3 korda! Kampsun venis ja nööbid olid suured ja lõng keerdus lahti jne. See nööbi õmblemine ei tule mul peaaegu kunagi esimesel korral nii nagu ma sooviksin. On veel arenguruumi ja peaks vist kursustele minema.
Kampsuni kehaosa kudusin ühes tükis koos liistudega, kokkuvõtted külgedel. Varrukad ringselt, kasvatused olematu õmbluse kohal. Siis kõik ühele vardale, edasi-tagasi kududes ja kahandades nagu raglaan ikka ja lõpuks kaelus.
Pildistamine läks ludinal, õnnelik omanik ise võttis poose. 

On sünnipäev tore päev, tore päev...

Nagu ikka, peab sünnipäevale minnes olema kaasas miski üllatus. Mina olen selline inimene, kes mõtleb viimse võimaliku hetkeni, sest iial ei või teada, millal saabub mõtetest parim. Ja tõenäoliselt ei saa minust kunagi inimest, kes Jaanipäeval mõtleb jõulukinkidele. Mul lihtsalt ei tule kunagi suvel sellist jõulutunnet ja villaste asjade isu isegi kui külm on. 

Aga hakkas lähenema lapselapse sünnipäev. Tema onu, st. minu poeg, teadis juba kuid tagasi, mida tema oma ema-isa teenitud rahaga õetütrele kingib. Seevastu ootasin mina veel viimse hetkeni seda parimat mõtet. No siis tuli mõte, aga esialgu lõin põnnama, sest olen taolised lipurivid oma poja sünnipäevaks teinud ja ikka pusisin. Mitte õmblemisega, aga mõõtude ja värvidega. Kahjuks ei leidnud ma millegi pärast ühtegi pilti sellest lippudega õue sünnipäevast. Aga kui leian, panen needki siia üles. 

Tookord tegin lipud ühekordsest, mitte hargnevast spetsiaalsest kangast ja tavaliste kääridega välja lõikamine võttis oma jagu aega, et kõik nurgad ikka korrektsed tuleksid. Õmblemine oli lihtne. 

aga samasugust lipurivi ma teha ei tahtnud, siis oleks võinud juba selle eelmise toa kaunistamiseks välja laenata.

Nagu näha, õmblesin seekord lipud kahekordsest kangast ja ega see palju kauem aega ei võtnudki. Eriti tore on see, et üks kangas on pärit minu lapsepõlveaegsest kleidist ja teine ühe 30 aasta taguse voodikatte õmblemisest järele jäänud tükkidest. Aga kolm kangajuppi ostsin ikkagi juurde, sest värvid pidid sobima. Selle koha pealt olen ma eriti tundlik.
Kandipaela ostsin loomulikult ka. Seda õudust ma küll ise poleks teinud.
Aga kokku klapitamine läks ruttu ja seda sellepärast, et olin KÕIK EELMISEL KORRAL ÜLES KIRJUTANUD! Olen juba aastaid tagasi taibanud, et kui tegeled peaaegu iga päev millegi loomisega, siis mõned asjad on ikka hea üles märkide, sest asi pole meeles pidamises, vaid selles, et kõik hakkab omavahel põimuma ja segi minema.

Lipurivisid valmis kaks, mõlemal 35 lippu ja pikkust koos otstega veidi üle 7 meetri.
Pildid on sellised vähe kummalised, sest oma kodus ei leidnud ma ühtegi tühja seina ega ka torusid kuhu neid oleks saanud riputada.
Tore on see, et ka nädalaid peale sünnipäeva kaunistavad need lipurivid lapselapse elamist!

Taas kord kampsunid kaksikutele ...

Kaks ühesugust kampsunit. Mõnes mõttes lihtne, sest teine ju samasugune, aga kui üks läheb viltu, siis ju teine ka. Olen muidugi ka suur kahtleja, sest eks nii mõnigi kord on juhtunud, et üles harutatud mõte on parem kui sellele järgnenud. Vahete vahel koongi mitu algust, siis hea võrrelda. Ja eks see kahtlemine painabki rohkem neid, kes püüavad ise kõik välja nuputada.

Kui lõngad  laste emmega välja valitud ja ostetud, siis tundus taas kord, et egas midagi, vardad kätte, proovilapp  - õigem oleks muidugi öelda tööproov, nagu ma koolis räägin- valmis, veidi mõõtmist ja kuduma.

Algselt tahtsin kududa lihtsalt palmikud ja rombid, aga need rombid tundusid kuidagi tühjad olema ja nuppe, mis teadupärast palju lõnga võtavad sinna rombidesse ma ei riskeerinud teha. Kartsin, et materjal lõppeb ennem kui kampsunid valmis saavad.
Ette ruttavalt võin öelda, et tegelikult jäi lõnga isegi üle.  Poes müüja muidugi hirmutas, et kampsinit te 300gr küll kootud ei saa, kuigi eelmised kampsunid samadele lastele, küll mitu numbrit väiksemad, võtsid lõnga vaid 150gr. Poes peaksin ikka enesekindlam olema, sest kuidagi mõttetu tundub väga suure varuga materjali omale ladustamiseks osta.
Nii ma siis ise kogemata sellise mustri leiutasingi. Loodetavasti pole keegi juba patenti võtnud, siis tuleb muidugist suur jama.

Kuduma hakates selgus, et olin juba jõudnud eelmise palmikutega kampsuni projekti unustada. Et arvuta ja arvuta ja paiguta ja paiguta. 

Seekord valisin endale uue tee. Joonistasin lõike paberile ja sinna peale proovilapilt võetud mõõtude järgi palmikud ja need rombid. Ja isegi sooniku joonistasin, sest kõik peab vinks vonks jooksma, et ikka ilus oleks vaadata. Muidugi ei joonistanud ma tervet mustrit, aga põhiline mõtlemise koht on see, et alumisest servast algav muster ikka tervelt õlani jõuaks. 

Suurim mure minu jaoks palmikute kudumisel on kõik keerud õigele poole keerata. Seetõttu tuleb päris tihti kogu töö üle kontrollida, et pärast ei oleks nutmist. On ka minul juhtunud, et suures kudumise tuhinas eksin ja see harutamine võib siis väga valus olla.

Nööbid õunapuust, Mardilaadalt, taas kord hea leid. 

Kuldse kaameli karva müts

Algas lugu sellest, et väsisin suurte asjade kudumisest ära. Tekib muidugi õigustatud küsimus, et kus need asjad siis on. Pildi peal ja pildid on isegi arvutis, aga juttu veel pole ja sellega võib oodata. Aga tahtsin just selle jope juurde Normanile ühe uue mütsi kududa. 

Kuldse kaameli karva...sellise jutuga selle mütsi tegu algas. Et mis värvi see kaamel õieti on, pidavat kuldne olema. Väga tore, aga ega sellist moodsat värvi igas poes polegi. Seekord jõudsin otsaga Lianni ja leidsin sealt hoobilt õige värvi ja  jämedusega torkimisvaba meriinolõnga Fulli. Seda kulus meeter vähem kui 100gr. Nibin-nabin.

 Kavand ja muster ise kokku klopsitud ja lugedes siin Fb toimuvaid tralle ümber autoriõiguste tabasin ennast mõttelt, et polegi ammu sellistele asjadele üldse mõelnud. Suhteliselt lihtne on kui kõik ise leiutad. Ja loodetavasti ühelegi palmikule veel patenti pole võetud.

Pealaelt kahandasin üht oma nippi kasutades, sest kõiki silmuseid korraga kokku ei meeldi mulle mitte kroukida. Kahandan sujuvalt, et silmuseid ikka vähemaks jääks ja muster pooleks ei oleks lõigatud. See on minu meelest oluline,
Ja tutt oli keelatud. Tõenäoliselt on tegemist inimesega, kes oma mütsil tutte vihkab. Päritud vist kaasa sündinud omadusega emalt. Ühelegi tema mütsile ma neid panna ei tohi. Eks ma siis panen mõnuga kõikidele teistele.

 Vardaid kasutasin igasuguseid, peenemaid ja jämedamaid, vastavalt vajadusele.
Tänud kaasa elamast!

Selle suve mütsid

Selle suve teine pool on ikka nii palav, et villane lõng ei taha hästi mööda sõrmi libiseda. Sellepärast otsustasin mõned puuvillased mütsid kududa. Et kui tuulisemaks läheb,  hea kohe pähe tõmmata. Piltidel iga "mees " oma isikliku mütsiga. Kokku kudusin neid 6 tükki. 

Mütsid kudusin merseriseerimata puuvillasest ja puuvilla-bambusesegusest lõngast. Tundus palju pehmem ja ihusõbralikum ja see tunne ei olnudki petlik. Lõnga kulu nagu tavaliselt ühele mütsile umbes 70-90gr. 

Kõige rahulikum modell meie uuel kruiisilaevade sillal.

Lilleaed

Sellised rõõmsavärvilised lilledega kampsikud said endale kaks tüdrukut. Pildil tunduvad teised päris suured, aga tegelikult olid ikka pisikesed, umbes poole aastastele lastele. 

Muidu anti kudumisel vabad käed, vaid beebiroosasid  kampsuneid ei soovitud. 

Muster jälle see lilledega, mis mulle ikka väga meeldib. Eks tema kasvatamine ja kahandamine on veidi keerulisem, aga saab hakkama. Külgedele õmblusi ei teinud ja varrukad pidin selle mustri puhul otsa õmblema. Kandid kudusin külge nagu ikka. 

Lõngaks valisin Supremo ja kantideks Dropsi Baby merino, sest sealt valikust leidsin lihtsalt kõige sobivama värvi. Olen Supremost ennegi kudunud ja selle pehmus on just ideaalne lastele. Kirjut lõnga kulus kahe kampsuni peale kokku 250gr ja kantideks 50gr (alla selle osta lihtsalt ei saa). Varras 3 ja 3,5mm.

Täitsa tavaline kampsun

 Pealtnäha tundub üks täitsa tavaline ja lihtne kampsun, aga vaeva nägin ma millegipärast omajagu. Tahtsin kududa sooja ja paksu, aga mitte kohmakat kampsunit.  Sellepärast kudusin nn. kahevärvilist soonikut, see on piisavalt elastne ja kokkuvõtteks tuli kampsun ikka selline, nagu ette kujutasin.

Kasutasin Dropsi pruuni Baby Merinot ja  beeži Alpakat, pealpool on mõlemale juurde pandud valge peenvillane lõng. Valge lõnga võtsin lisaks, et pruuni ja beeži vahelist kontrasti hajutada. Aga kahevärvilise sooniku alumine pool on ainult pruun. Nii kampsuni kehaosa kui ka varrukad kudusin  ringselt ja kuna alguse leiutasin muidugi ise, siis pidin ka raglaani kokkuvõtted  vastavalt parem ja pahempidi silmustele ise välja mõtlema. Valmis ma ta sain, aga vaatamata tehtud märkmetele on midagi täpsemalt raske kirjeldada..

Sooniku kudumine varrastega 3mm, muu 4mm.

Kampsuni kaal 370gr. 

Sinine kilpkonn on lapse kätetöö keraamika ringis.

Valgeõieline beebitekk

Järjekordne beebitekk. Tundub, et Eestimaal ikkagi pole beebidest puudus.
Selle teki kudusin ühele uuele meie suguvõsa augustikuu tüdrukule.

Lõngaks - eriti tähtis - Drops Baby Merino. Mõnus, pehme, just sobiv beebidele. Olen sellest ikka ja jälle just kõige väiksematele kudunud. 

Mõõdud peale venitamist umbes täpselt 80x80cm. Vardad seekord 4, 4,5 ja 5,5mm. Kudusin ikka Haapsalu salli võtteid silmas pidades, vaid pitsi kudusin kohe külge. Minu isikliku praktika käigus on selgunud, et jämedama lõnga puhul ei õigusta äärepitsi külgeõmblemine ennast kohe sugugi. Lihtsalt ei jää ilus, vähemalt minu silmaga vaadates.

Seekord tegin kudumisel ka ühe tõsise möödapaneku. Millegipärast tundus, et ei tahaks seekord keskosa serva mingeid ripsiridu, nagu tavaliselt Haapsalu sall ette näeb ja see maksis ennast kätte. Kudusin seda tekki ikka 2 korda, esimese valmis teki harutasin täitsa rahuliku südamega üles, sest tulemus ei olnud nagu tavaliselt. Keskosa tahab vormis püsimiseks ikkagi mingit raami.

ÄRGE SEDA KODUS ISE JÄRGI PROOVIGE!

Keskosa muster "vanast"  silmuskudumise raamatust. Mulle kohe meeldivad need lilled. Salli kudumiseks tundub see muster mulle liiga tihe, aga ühe teki jaoks just parasjagu õhuline.  Eks näis, võib-olla proovin kunagi need lilled ka mõne salli sisse kududa.  

Äärepitsi tegin seekord lainelise. Mulle isiklikult tundub, et selline teravatipuliste sakkideta variant on hiljem mugavam, ei pea peale pesemist tingimata venitama. Ja tundub ikka liiga palju nõutud, et keegi peaks ühe kingiga edaspidi nii palju mässama. 

Pildid on tehtud meie pere salarannas. Tegelikult oligi see päev täis pildistamist ja päikest.