Teisipäev, 11. detsember 2012

Advendilaat

Minu postituste vahed hakkavad ikka väga pikaks venima, mis muidugi ei tähenda, et käed rüpes istutakse. Mõni päev pole istudagi aega.
Viimased nädalad on läinud Normani väikese kooli advendilaada meistrikoja ettevalmistamise tähe all. Nüüdseks on see tore üritus möödas. Kuna sellel aastal toimetasime esimest korda, siis pabistamist ikka oli, et mida teha ja kas keegi meisterdama ikka tuleb. Aga ... huvilised ei mahtunud laudade taha ära ja arvan, et mõned lapsed oleksid sinna tahtnud jäädagi.




Plaani hakkasin küpsetama peas peaaegu kohe. Enam-vähem oli teada ka sihtgrupp. Kuna koolis on esialgu vaid kaks klassi, siis pidid tööd olema jõukohased just sellele vanusele. Ja meisterduse pidi valmis saama ikka poole tunniga.
Laadal tegime origamit, meisterdasime kaarte ja jõulupuu ehteid ning viltisime. Minu südameasjaks jäi põhiliselt viltimine, teisi tegevusi vedasid teised tublid emmed ja abikäsi oleks olnud vaja veelgi enam.

Alustuseks tuulutasin veidi oma pead ja käsitöökirstu ning lappasin kahte raamatut. Sellest õnneks piisas. Minu proovitööd ehk näidised on sellel esimesel pildil. Enamus asju on vilditud, vaid see kuuseke on tehtud taaskasutusmaterjalist.
No neid vildipalle olen ennegi ise meisterdanud ja nii ka seekord. Kui mõte kinni jooksis, siis võtsin kausi sooja veega ja seebi ning kukkusin kuule veeretama. Vorpisin neid terve korvikese täis ja muidugi tuli sellise koguse peale hulga paremad võtted, kui seni olin kasutanud. Vildipallidest sai teha helkureid, võtmehoidjaid, kuusekaunistusi ja juuksekumme.
Järgmiseks proovisin seda poes müüdavast valgest materjalist kuuli viltida. Mul oli mingist ajast järgi üks munakujuline ja eks ta selline siis tuligi. Seni olin ka selliste ruumiliste kujundite sisu ise viltinud, aga noh see on ikka metsik töö ja ühtki last ei saa selleks sundida.
Ja siis need südamed. Sellisel viisil vilditud kujunditest saab teha ka prosse. Meenuski, et juba eelmisel õhtul, kui koolimaja korda sättisime, jõudsid mõned tüdrukud viltimisega juba algust teha ja siis valmis ka üks pross.
Selle kuusekese valmistamiseks vajalikud detailid lõikasin välja, siis kleepisin vaid kokku, pärlid peale, pael taha ning valmis ta oligi.  Taaskasutusest kirjutan varsti ühe pikema jutu, aga see tuleb peale jõule.



 Selline nägi välja meie meistrikoja üks laud. Nagu näha on selle ümbrus paksult rahvast täis ja nii mõnigi kord pidid mõned ennast jõuga teiste vahele kiiluma.  Pildilt on puudu vaid mõned issid, kes tegid oma esimesi samme viltimises.
Oli väga tore laupäev!

Neljapäev, 8. november 2012

Kampsun, mis kasvab koos kandjaga


Päris nii seekord muidugi väita ei saa, aga üldjoontes on asi tõsi.
Korralikuma kampsiku kõrvale on alati ka ühte õues mängimise oma vaja. Ja eks ma siis olengi iga paari aasta järgi ühe uue kudunud ja vana on jäänud õues püherdamiseks. Ega ma ise ka ei uskunud, et see kamps veel selga sünnib panna. Aga oh imet, vaid varrukad kudusin 4cm pikemaks.
Aga muu kampsun on sama nagu enne. Valmis sain selle 2010. aasta jaanuaris ja Normani pikkus oli siis max 110cm. Kohe on käes 2013. aasta jaanuar ja minu laps on 127cm pikkune. Nii et kasv 17cm ja sama kampsun.


 Eks ma sellepärast nii innukalt sellist juttu ajangi, et selgitada sellise kampsuni kasulikkust. Norman kannab ühte kampsunit ikka 2 talve. Ja kui see on kootud lastesõbralikust, tõeliselt pehmest ja siidisest lõngast, ei vaja üleliigseid kaeluseid ega ohtlikke salle, siis on see tõsisel talvepäeval meie peres asendamatu riideese. Sikutad üle pea, jope või kombekas selga ja ongi valmis.

Allesjäänud kampsunid - vaata lastele alt.

Pühapäev, 4. november 2012

Talvele vastu. Tutikad surfaritele.


Millegipärast on tekkinud karjuv vajadus oma lõngajääke vähendada (sellel võib olla seos meie kuid kestva renoveerimisega ja toast tuppa kolimisega) ja mis sobiks selleks paremini, kui need üksikud tutsud millekski vajalikuks kududa. Koolimütsi aeg on selleks aastaks kindlalt läbi ja läki-läki aeg alles ees, nii et veidi paksemad kootud peakatted on just sobivaimad selliste ilmadega.

Selle esimese tutika kudusin katsetamiseks ja nii saigi ta oma lapsele. Üldse olen viimasel ajal märganud, et panustan tehnoloogiasse päris palju. Mitte et ma ennemini seda teinud ei oleks, aga viimasel ajal olen võimeline nikerdama ühe asja kallal nii, nagu oleks sarnaseid esemeid vaja kududa veel ikka kümnete kaupa.


Teised tulid vastavalt lõngajääkidele just sellised heledamat karva. Sobivad paremini vist tüdrukutele.
Kõige rohkem pelgasin tuttide tegemist. Arvan, et pole neid paarkümmend aastat meistardanud, sest tutimütside moodi pole ju eriti olnud. Kõige rohkem meeldis mulle muidugi see, et tuti tegemisel läks käiku viimne kui üks lõngajupp, mis vähegi ümber papi andis venitada. Tahtsin alguses katsetada seda Fb nähtud kahvli ümber keeratud tutti, aga üles ma seda õpetust enam ei leidnud ja siis kasutasin ikka vana meetodit.
 

Kaks viimast mütsi on saadaval. Kes soovib teiste värvidega, olen valmis kuduma.

Neljapäev, 27. september 2012

Mütsid tootmisjääkidest

    Seekordsed mütsid on nii öelda tootmisjääkidest. Neid aja jooksul ikka koguneb ja mõnikord on vaja päris parajalt nuputamist, mida millega kokku kududa. Õnneks on enamus minu lõngadest naturaalsed ja ei pea palju muretsema, kuidas erinevad materjalid pärast pesu käituma hakkavad. Mütsi kudumine ise on muidugi riski bisnes. Eriti siis, kui iga mütsi jaoks võtta uus lõng ja kõik otsast alata. Eks seepärast olengi ekspluateerinud ühte mustrit erinevate variatsioonidega mitu korda. Kui oled ikka ühte mustrit mitmeid kordi ühte ja samasse mütsi kudunud, seda vahepeal pesnud ja harutanud ja uuesti kudunud ning vahepeal muidugi kandnud, siis tead täpselt mitu silmust vardale võtta, et lõpuks saada müts, mis ka peale pesu oma kuju ja suurust muutnud ei oleks. Sest paar cm liiga suur kampsun ei tundu ikka nii suur, kui paar cm liiga suur müts.
  

 Selle kollase mütsi meisterdasin vahelduseks randmesoojendajatele, kuid otse loomulikult kudusin sisse pärleid. Tundus kuidagi liiga lihtne ilma nendeta. Lehemuster sama nagu ennevanasti ja meeldib see mulle seetõttu, et pealaele ei jää mingit suuremat mustrita ringi ega järske kokkuvõtmisi, kõik on ilus kuni lõpuni.
Lõng mõnus ja torkevaba Drops`i Alpaka Käsitööjaamast.
Randmesoojendajad sobisid seekord komplekti ja nii paningi nad kätte.


Rohelise ja mustatriibulise mütsi kudumisel kasutasin Titan Wooli Meriseta`t ja mohääri- ja villasegust Alvita Rasa´t.  Meriseta on nn. siledatest lõngadest üks minu lemmikuid, ei torgi ja hoiab väga hästi oma esialgset kuju.


Must müts on kootud ka Titan Wooli Merisetast. Selle ja eelmise mütsi serv on kootud ühte ja sama mustrit, kuigi eelmise pildi peal  seda näha ei ole.

Laupäev, 22. september 2012

Mustad randmesoojendajad


Tegin mustadest randmesoojendajatest nüüd extra pildid, sest kogu ilu tuleb esile ikka siis, kui nad kätte on tõmmatud.


Lõng ja käed üks ja see sama, pärlid ja paelad ja muster erinevad ning kohe on teine mulje. Mõlemal paaril pikkust 28cm.

Reede, 21. september 2012

Selle hooaja randmesoojendajad

Proovin katkestada nüüd oma pika vaheaja blogimises.
Suvel ei ole eriti mahti laua taga istuda, kuigi näidata isegi oleks midagi ja seekord tuli sügis sellise rutuga peale, et toibuma hakkan alles nüüd. Peale 2,5 nädalast harjutamist olen lapse koolimineku enam-vähem kontrolli alla saanud  ning uus päevaplaan hakkab ka pähe kuluma. Vähemalt mulle.  

                           

Olen terve selleaastase suve vahelduva eduga kudunud randmesoojendajaid. Eks algus läks ikka ideaalsemate lahenduste otsimisele ja mustrite kombineerimisele. Nüüdseks on asi nii kaugel, et olen neid erinevaid randmekaunistusi meisterdanud ikka mitukümmend paari.


Selliseid randmesoojendajaid on hea kanda nii omaette ja ka õhemate sõrmkinnaste peal. Ja kohe-kohe varsti on saabumas sellised ilmad, millal sobiks need kätte tõmmata.


Randmesoojendajate esialgsed värvid on piltide peal näha, varieerida saab nii pärleid kui  paelu. Lõngaks soe täisvillane.
Huvilistel palun ühendust võtta fb-Dreamer või algi.karits@gmail.com. Fb panen ka pildid igast paarist eraldi, et oleks kergem valikut teha.

Neljapäev, 31. mai 2012

Kollaseleheline kardigan




Viimasel ajal hakkas tunduma, et oleks ka endale vaja veidi kergemini kui üle pea selga aetavat kudumit. Iga kord ei ole õlasall kõige sobivam, eriti kui ikka väga külm on.


Kujundasin siis mõtetes oma kardigani valmis. Lõngu käisin piilumas mitmel pool ja lõpuks otsustasin Drops Alpaka kasuks, mille sain Käsitööjaamast. Värviks ilus, sügav kollane, mis ennevanasti meeldis ja sobis mulle väga. Aga viimasel ajal pole midagi nii kollast kudunud ja üldse ei kujutanud ette, et kellele selline värv võiks sobida. Aga peegli ees passitades tegin ikka otsuse ära.
Nüüd võin öelda, et väga hea valik.


No esimene tokk sai kootud läbi kaks korda, esimene kord proovilapiks ja teine kord siis kardigani sisse. Kuna ma ei leidnud oma mustripangast ideaalset mustrit, kus aukude ja sileda pinna osa just mulle sobiv oleks, siis asusin ise mustrit leiutama. Ma muidugi ei välista, et keegi kusagil on samasuguse musti sünteesinud, aga minu oma tuli minu pea ja käte ühisloominguna, just selline nagu mulle vaja. Eks seepärast see proovilapp saigi pikk ja põhjalik.
Äärepitsi võtsin raamatust.
Kehaosa on kootud ühes tükis ja eks ma seda algust ikka harutasin ka. Ühe korra kindlasti. Seekord meisterdasin ka hõlma kaarte ja varruka lõike, et harutamisele kuluvat aega vähendada. Varrukad kudusin eraldi ja õmblesin külge ning äärepitsid kudusin kohe külge, sai teine 570 silmuse pikkune. Aga alguses veidi rohkem pühendumist matemaatikale säästab hilisemast ümberkudumise vaevast.
Vöö kudusin muidugi ka, aga nagu näha, pildil seda pole.


Selline ta siis tuli. Mõnus, soe ja pehme.
Pildistamisel abistas töögrupp nr.II.
Tänud uudistajatele!

Neljapäev, 24. mai 2012

Must kardigan





Sellest kudumist on mul keeruline kirjutada.
Nimelt juhtus selle valmimise ajal igasugu sekeldusi ja asi venis ning venis. Ma enamus aega lihtsalt mediteerisin selle kardiganiga ja püüdsin endas selgusele jõuda.

Lugu algab muidugi kudumisega. Ja nagu ma maininud olen, meeldib mulle kududa kõik ühes tükis. No varrukad õmblen vajadusel külge. Samal ajal tähendab see ka seda, et kui midagi viltu läheb, on nii harutamist kui ka uuesti kudumist topelt. Ja muidugi oli pime aeg, ikka väga pime. See oli veidi enne aastavahetust. Siis ma kudusin rahulikult kaenlaaluste kahandusteni ja ühel valgemal ajal otsustasin asja päevavalguses kaeda.
Ja mida ma näen! Keset valmiskootud musta kudumit jookseb hall triip... Muidugi tõusis vererõhk ja süüdistasin ennast, miks ma valvsuse kaotasin. Aga samal ajal olin kõiges nii kindel, sest alati kontrollin juba poes ära nii värvi kui ka partii numbrid, nii et iseennast süüdistada polnud mul tegelikult mingit põhjust. Tundub ju tobe poes, sealsetes kummalise valgusega ruumides, hakata võrdlema paberite järgi identseid asju. Seadsin siis sammud koos pooliku töö, järele jäänud lõngade ja lõngavöödega tagasi kauplusesse.
Imestamist oli muidugi palju, kudum saadeti ekspertiisi, mulle telliti uus lõng ja sain ka "valuraha". Muster tekitas huvi poes olevatele  klientidele ja sain jagada ka selgitusi.
Rohkem ei tahaks peensustesse langeda, sest loodetavasti oli see erand. Mul on asjast muidugi oma versioon ja mõnikord tundub kummaline, et igasugu arusaamatusi ikka jätkub või olen see tõesti ainult mina, kes kõiksuguste sekelduste otsa komistab.


Muster on tõesti iseenesest väga lihtne, aga samas atraktiivne. Kerge kombineerida just pahempidiste vahesilmuste tõttu. Plaanin seda ikka veel kasutada.


Seekord lõngaks meriino ja siidi segu, mida kulus 450gr. Väga mõnus lõng, eks seepärast see välja valitud saigi. Vardad nii 4 kui 3,5mm. Kootud niisiis ühes tükis koos kantidega. Varrukad alustatud ringselt, peale mustrit kudusin edasi-tagasi. Ja õmblesin külge.


Pildid pole seekord midagi erilist. Üheks ja tegelikult peamiseks põhjuseks oli tohutu parv sääski, kes meid ründasid halastamatu järjekindlusega. Ka läbi riiete. Ja enamuse piltide peal olen valust kõvera näoga või vehklen elu eest.
Loodetavasti järgmine kord paremini...
Tänan, et käite siin aeg-ajalt minu toimetusi piilumas. Oleksin väga õnnelik, kui keegi avaldaks ka oma arvamust.

Neljapäev, 17. mai 2012

Käpakirja hall rätt


Väikeseks vahelduseks otsustasin ühe räti kasuks. Selle kudumine iseenesest on mõnus - alustad vähehaaval ja vaatad mis tuleb, kui midagi väga proportsioonist väljas, siis on kerge üles harutada ja uus asi varrastele luua.
Minu suhe kolmnurksete rättidega on ikka sealmaal, et sellised n.ö. õmblusega variandid mulle veel eriti ei meeldi. Need on sellised rätid, milledel keskel jooksevad kahandamise või kasvatamise read ja seetõttu on muster mõnikord kuidagi poolik ja kipakas. Muidugi on ka ilusamaid variante. Aga kuna ma mingi mahakuduja ei ole, siis need mind ka ei ahvatle. 
Enda väljamõeldud rättide puhul on aga see oht, et muster ei pruugi olla just kõige sobivam, et pärast ikkagi kandjasõbralik st. õigete proportsioonidega ese tuleks.


Lõngaks seekord Austermann Royal. Olen sellest kudunud endale mütsi ja nii mõnususe kui ka meetrite järgi tundub see mulle päris hea valik. Ei torgi kohe üldse kaela ümber! ja ka paksust on parasjagu. Lõnga koostises on meriinot, polüamiidi, siidi ja kašmiiri.


Mustri kombineerisin ise, sest raamatutest maha oskavad ju kõik kudujad kududa.
Serva panin jooksma Teekirja ja keskele Käpakirja. Seekord kõik mustrid ilma nuppudeta, sest minu meelest ei tulnud sellest lõngast nupud eriti atraktiivsed, aga võib-olla oli probleem hoopis minus.

Teise samast materjalist salli kudusin endale, aga sellest edaspidi.
Pildistamisel oli abiks seekord isiklik mees. Tänu sellele loodan lähiajal näidata veel paljut muud, mida ma meisterdanud olen, aga mis pildistamisprobleemide tõttu on pidanud oma aega ootama.

Tänud, et käite siin vahete-vahel uudistamas!

Kolmapäev, 16. mai 2012

Vingulised randmesoojendajad



Vingulised ehk sakilised randmesoojendajad on saanud otsest inspiratsiooni muidugi Muhu saarelt. Kuigi sellised vallatud triibud ja mõnusad sakid on minu peas laagerdunud kümneid aastaid, tekkis alles nüüd tunne, et võiks nendest midagi ka realiseerida.

Teiseks inspiratsiooniallikaks sai muidugi kuduja ehk minu lõngakott. Mul leidub seal muidugi alati musta lõnga jääke ja seekord ka kõiksugustest triibumustritest järele jäänud erksaid värve. Oleksin tahtnud sinna lisada ka muhu roosat, aga tundus, et uue ostuga oleksin oma lõngajääkide seisu kahandamise asemel hoopis suurendanud.

Randmesoojendajad on kootud merinovillasest lõngast ja kaal seekord 70gr. Kudumisel kulutasin vardaid nr.3. Parema istuvuse nimel tegin veidi ka kahandusi ning mustri venitasin muidu suhteliselt lahjaks jäänud käeseljale. Pildil pole näha pöidlaid, aga ka need on ilusti olemas.

Kellel soovi, saab endale need või sootuks teiste värvidega randmesoojendajad.



Pühapäev, 29. aprill 2012

Mobiilikotid



Enne järgmisi sisukamaid kirjutisi postitan paar rida viltimisest.

Mobiilikotid on meisterdatud juba eelmisel suvel ja vilditud muidugi ühes tükis ilma õmbluseta. Teha ei olnud neid keeruline, aga jändasin päris kaua kinnitustega, nii et lõplikult valmisid nad alles sellel aastal.

Vilditud kotid pidavat olema eriti sobivad puutetundlikele telefonidele.

Pühapäev, 18. märts 2012

Lilled lainetel - Flowers on Waves


Seekord juhtus siis nii, et segase peaga tegin veidi vale liigutuse ja postitasin ainult pildid. Asun siis vigade parandust tegema.
Alguses pidin sellise moega salli kuduma endale, aga see värv ei ole ikka päris see, mida mul endal vaja oleks ja sellepärast loodan leida talle parema omaniku.
Et ma raamatutest otse midagi maha kududa ei armasta, siis mustri kombineerisin muidugi ise. Äärepitsi koekiri oli olemas ja sinna otsa kavandasin ise jätkuks lilled. Nende kudumisel kasutasin paari enda leiutatud nippi, et äärepits ja keskosa ilusti kokku jookseksid ja ei tekiks sellist rahutut muljet, et veidi siit ja veidi sealt.


Salli põimisin kokku seekord keskelt. Sellisel moel said mõlemad otsad ühesugused ja lilled jooksevad ühtepidi. Minu arvates selline muster just nõudis sellist lähenemist.



Kuna olen ise igasugustele torkivatele asjadele küllaltki tundlik, siis valin alati ka lõngad, millest kuduma hakkan, võimalikult pehmed ja siidised.
Selle salli lõngaks kasutasin Drops`i Baby Alpaka Silk`i, mille koostises on luksuslikud Baby Alpaka ja Mulberry Silk. Ostetud Käsitööjaamast. Lõng on seekord veidi toekam ja seetõttu ka sall veidi kobedam.
Mõõtudeks 46x180cm.




Reede, 16. märts 2012

Kuldsed liblikad - Golden butterflies



Seekord siis selline kullakarva sall.














Alustasin teist juba üsna ammu. Aga mõnikord lihtsalt ei lähe asi edasi ja siis tuleb ta lõpuks ikkagi käest ära panna ja paremaid aegu ootama jätta. Selline lugu oli ka selle salliga. Alustuseks seisis lõng ja lihtsalt ootas oma järge ja kui osa sallist oli kootud, siis edasi ei tahtnud töö kuidagi edeneda. Kerisin ta muidugi kokku ja panin silma alt ära uut tuhinat ootama. Päris üles ka ei tahtnud arutada, ikkagi suur töö oli juba tehtud. 


Mustri sätitasin seegi kord ise paika ja selleks on nn. Haapsalu salli ainukene koekiri, kus on kasutatud palmikuvõtet.
Mõõdud seekord 55x160cm.
Lõngaks ajatu, tuntud ja mõnus kanda - Rowan´i Kidsilk Haze.


Kaelas ja kõrvas on Vintaj Rose meisterdatud imelised ehted vanaemalt päranduseks saadud  väga vanadest merevaigust pärlitest.

The lace scarf is designed and hand knitted by me, but I used Haapsalu's Scarf Butterfly Pattern.
The lace scarf consists of Rowan Kidsilk Haze yarn.
Size 55x160cm.

Esmaspäev, 12. märts 2012

Murueide kleit ehk roheline tuunika. Green tunic


Tegelikult oli plaan kududa endale veel üks tuunika külmadeks talvepäevadeks alles järgmiseks hooajaks. Aga lõng oli juba ootamas ja eks peas keerlevad  ideed ei andnud rahu enne, kui otsustasin proovilapi kududa. Isegi proovilapi!

Seekord oli see vajalik selleks, et raamatu koekirjadest on saanud väikest viisi kõrini ja seekord siis leiutasin ise endale just sobiva mustri. Kuna ma teiste valmismõeldud asju peaaegu üldse ei koo, siis mustreid ma ikka kasutan. Muidugi pidin selle ka paberile kribama, et kogu mõte ikka loogiliselt alt ülesse jookseks ja vahepeal silmuseid iseenesest juurde ei tekiks ega ära ei kaoks.
Ja kuna mõte tundus teostatav, siis asusingi asja kallale enne, kui head ideed peast ununevad.


Kuna üle pika aja soovisin kududa midagi värviüleminekutega lõngast, mis pidi samas olema muidugi ka soe, siis seekord valisin Dropsi Delight`i, mis pärineb Käsitööjaamast. Kulu veidi üle 250 grammi.


Kudumist alustasin alumisest servast ja kudusin nagu ikka ringiratast, vahepeal vaid veidi kahandasin ja kasvatasin.

Tuunika pikkuseks sai seekord 100cm. Proovisin oma kudumiskirge veidi pidurdada ja mitte kogu lõnga ära kududa ning arvestada ka tõsiasjaga, et selline raskemat sorti kudum kipub ikka pikkusesse venima.



Tänud tütardele ja kaasaelajatele! Ja muidugi ilusale ilmale!