Pühapäev, 11. jaanuar 2015

Nalja peab saama, muidu mina ei mängi



Algus oligi väga lõbus ja ilus. Lumi sadas, vaba aega oli laialt ja pildistamine võis alata.



Selle koha pealt pildiseeria kahjuks lõpeb, siis kukkusin ma vette.  Suurest ehmatusest ei suutnud ka Peeter pildistamist jätkata, nii et ajalehele ei olegi midagi saata. Ja teistele midagi näidata. Vaid paar märgi pükse, 2 saabast ja läbiligunenud kampsun.

Aga nüüd parem kampsikust.
Ihaldasin midagi Noro lõngast kududa juba ammu. Lõpuks (eelmisel kevadel) leidsingi mulle sobivat värvi ja jämedust Kogarashi (vill ja siid) lõnga Käsitööjaamast. Väga jämedat lõnga  ma ei tahtnud, sest siis oleks selline suur jakk kaalunud üle kilo ja sellist koormat ma seljas kanda ei viitsi. Nüüd kaalub see kampsik - vist oli see 800gr.

Visioon oli mul ammu olemas. Tavaliselt mul ennem ikkagi on nägemus, mida ma kuduma hakkan. Niisama naljalt ma lõnga koju kokku ei osta.

Kehaosa kudusin ühes tükis, See on muidugi alguses paras pusimine, et kõik arvutused õiged ikka tuleks. Ja rahustuseks teistele võin öelda, et esimese versiooni harutan ma tavaliselt ikka üles. Koon küll proovilapi ja arvutan kõvasti, aga seljas hakkab kõik see pikk rivi silmuseid ikkagi omamoodi hoidma.
Kui ma teist varianti kraed kuduma hakkasin ja peeglist ennast kampsun seljas takseerisin, siis vaatasin, et oh kui ilusti mul kõik triibud kokku jooksevad. Eks sekundi murdosa hiljem muidugi meenus, et kudusin ju kõik ühes tükis.


Kudumise käigus oli ikka päris suur katsumus jälgida külje kahandusi ja kasvatusi, palmiku keerde, tasku, kaela ja varruka avasid. Sellepärast võtsin kohe alguses vastu otsuse, et kraed ma küll kohe külge ei koo. Siis pean ma võib-olla kogu aeg ainult harutama ja kudumise mõnu kaob päris ära.

Aga varrukad kudusin kohe külge. Pahempidisel pinnal jääb kehaosalt silmuste korjamine päris kena ja varrukaid külge õmmelda ma eriti ei viitsi. Kergem on minu meelest silmused vardale võtta ja siis kehaosa järgi veidi arvutada ja lihtsalt kududa. Sest tegelikult meeldib mulle kududes ikka aeg-ajalt autopiloot peale panna. See lõputu rida realt jälgimine pole päris minu stiil. Kudumine muutub igavaks ja väsitab mu lihtsalt ära. Siis pean vahele mingi mõttevaba mütsi kuduma.

No ja siis tuli krae. Teadsin täpselt milline see olema peab, aga esimesel korral ikka ei õnnestunud. Lootsin vist lõnga ka kokku hoida, kuigi 1 tokk oli veel varus. Igastahes veidi aega käisin selle kraega ja siis tegin uue, palju- palju laiema. Ja seda ma ka ikka töö käigus harutasin korduvalt. Põhimõtteliselt leiutasin jalgratast, sest mitte mingit sedapidi kootud sallkrae õpetust ma ei leidnud.

Kandnud olen ma seda kardigani juba pool aastat. Mõnuga. Jube soe on ja minu meelest peab isegi tuult. Meie möödunud  mõnusa sügise ajal sai see järgi proovitud.

Järgmine jutt juba järgmisest kardiganist...

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar