neljapäev, 24. jaanuar 2013

Vaarikapunane pehmus


Selle salli ajalugu ulatub paari aasta taha, kui soetasin endale sellise keskmisest roosama peenvillase lõnga, millest plaanisin kududa ühe tõelise Haapsalu salli. Kuid aja möödudes tundus see lõng minu jaoks ikka liialt peenike. Vahepeal olin nimelt armastama hakanud selliseid toekamaid salle, mida on meie kliimas hea endale ümber mähkida ja mida on ka kergem hooldada.



Asusin siis oma roosale peeenvillasele juurde otsima pehmemat ja karvasemat lõnga. Ja maandusin muidugi vana tuttava ja turvalise Rowani juures. Roosakas Kidsilk  Haze oli just ideaalne kaaslane sellele peenvillasele. Korra tekkis küll kiusatus osta samasugust, kuid hoopis roosa-lilla- sinisekirjut neolõnga, aga sinnapaika see plaan jäigi.


Vahepeal olin muidugi palju salle jõudnud kududa ja nüüd tahtsin ette võtta sellise salli, kus oleks keskmine osa ja serv erinevate mustritega. Kavandama pidin ma selle muidugi ise.
Ümberringi panin jooksma rombid ja keskele käpakirja, mida ma viimasel ajal olen hakanud eriti ohtralt kasutama. Kõik sujus kuidagi liiga lihtsalt, ju siis sobisid mustrid ideaalselt kokku.


Mõõdud tulid 150x75cm.
Mainimata ei saa muidugi jätta seda, et sallile kulunud lõngade hinnavahe oli 20 kordne! Aga koguste vahe vaevu 2 kordne. 



neljapäev, 17. jaanuar 2013

Vahepala

 Nüüd väike vahepala kudumisele.

Olen nimelt päris pikalt otsinud valget lõnga sellise palmikutega aran kampsiku kudumiseks mehele. Vaimusilmas olin juba mustriosa paika pannud, üle jäi veel hankida lõng. Otsustasin asjale läheneda oma vaatenurgast ja plaanisin selle kampsuni kududa hoopiski tviidlõngast. Paraku on meie lõngapoodides pakutavad heledamapoolsed tviidlõngad kõik sellise kummalise roosakas-beeži varjundiga ja see mulle ei meeldinud. Siis piilusin igasuga villa-, alpaka-, siidi- ja kašiiriseguseid lõngu. Need on aga muidugi kõik veidi karvased ja üks õige meeste kampsun ei tohiks minu arvates küll mingit karvast looma meenutada. Siis jäi üle veel lihtsalt kõige tavalisem sile lõng, muidugi naturaalne ja mitte torkiv, sest kampsun pidi tulema  kõrge kaelusega. No ja sellised "tavalised" lõngad olid enamasti kas kriitvalged või eesti lamba värvi kollakad. Jälle mulle ei sobinud. Ja nii ma siis olen rännanud juba 1,5 aastat ja vahelduva eduga lootnud midagi leida. Suvesoojuses vahete-vahel muidugi unustanud, aga eks see õige lõng oleks mulle ka ise riiulist kaela kukkunud.

Lõpuks sattusin läbisõidul Tartu Lõunakeskuse lõngapoodi Vikkel.

Minu lõng hakkaski kohe silma ja värv oli täpselt selline nagu ette kujutasin - luuvalge. Nimi Morbidone. Jämedus ja siledus tundusid sobivat. Sooritasin õnnelikuna on ostu ja uudistasin riiulite vahel edasi. Seal oli igasugu huvitavat ja eksootilist kudumismaterjali, mis kohe kutsus katsuma. Lugesin ka riiulite küljes olevaid sildikesi lõngade parameetritega ja mis ma näen. Jaki lõng. No soki lõnga ja salli lõnga olen ma küll näinud, aga jaki lõng? Olin vist pikast autosõidust veidi uimane, aga õnneks sain ikka  mõne sekundiga aru, et jaki lõng - ahaa, et selle loomaaia jaki villast tehtud lõng.
Igastahes tasub igal kudujal sealt läbi astuda.
  

Kuna oma ostu tegin aasta viimastel päevadel, siis koju jõudes pidin kiirelt kuduma hakkama, et aru saada, kas minu varutud kogusest ikka piisab. Ette ruttavalt võin öelda, et 2 tokki (2x100 gr) hankisin ikkagi juurde ja nüüd on mul lõnga 1kg, millest lihtsalt peab üks kampsun välja tulema. 
Kuduma hakates tänasin õnne, et ei olnud ostnud ühte paljukiidetud ja n.ö. isekuduvat lõnga. Hoidsin seda korra ka käes, oli väga mõnus ja pehme ning isegi õiget tooni, kuid vajas vardaid nr.9. Kui ma oleks selle kampsuni pidanud kuduma nr.9 varrastega, siis oleksin oma randmed küll haigeks kudunud ja ega see kampsun ühegi mantli alla poleks vist mahtunudki.

Asusin siis kärmelt proovilappi kuduma, sest palmikud ja muud vigurid olid mul juba kavandatud.  Alustuseks otsustasin läbi kududa ühe Saalomoni sõlme. Võtsin riiulist raamatu, lõin õige koha pealt lahti ja hakkasin peale. Pool mustrist sujus kenasti ja siis... jälle oli raamatus viga! Osa pahempidiseid taustasilmuseid kadus lihtsalt ära. Mõnikord ei saa ma mitte aru, kas ma olen ise nii loll või peabki igas asjas mingi viga olema. Igastahes ei olnud mul aega rohkem selle üle mõtiskleda, lõin raamatu kinni ja avasin mulle siiamaani veatu Drops`i, printisin mustri välja ja kudusin. Tuli välja küll.

Üks üllatus on mind selle tööga veel tabanud. Kuna minu plaanitud mustrid ei kulgenud ühesuguse rütmiga, siis olin kimpus soonikuga (kas kududa 2par/2pah või 2par/1pah või 1par/1pah või...) ja sellelt üleminekuga mustrile. Tahtsin, et kõik jookseks ikka nagu nööri mööda. Otsustasin siis jälle kasutada abi ja leidsin ühe eheda iirlaste aran kampsuni koduka. Seal oli palju kõikvõimalikke kampsuneid, ikka 100% iiri lõng ja 100% autentsust ja kaasas sertifikaat, mis seda kõike tõendab. Ja korraga avanes ühele pildile klikates kiri- made in Estonia! Ha ha haa. Varsti on autentsed austraalia bumerangid ja aafrika trummid ka made in Estonia.
Muidugi seda abi, mida ma vajasin, ma ei saanud. Panin siis oma pea tööle ja leidsin lõpuks rahuldava tulemuse. Sain sooniku ja mustri omavahel klappima.
Nüüd ma siis vaheldumisi teiste projektidega koon ka seda kampsunit. Muster hakkas jooksma ja kiiret ju pole, loodetavast on ka kevad varsti käes. Valmis kampsunit näeb siis tõenäoliselt järgmisel hooajal. 

Tikkimine






kolmapäev, 9. jaanuar 2013

Soojaarmastajatele


Mütsivabrik ühe kudujaga on täie hooga töötamas. Kõike valminut ei olegi enam võimalik näidata, sest enamus peakatteid on leidnud endale omaniku ja suure kiirustamisega iseendast müts peas on ikka päris keeruline ilusat pilti teha. Kuigi ei saa jätta mainimata, et see ei ole päris võimatu.
Aja jooksul on minustki saanud korralik mütsikandja. Praegugi tulevad külmavärinad, meenutades neid aegu, kus müts oli ikka täiega out. Tegelikult ei ole ju eriti mõnus, kui tuul vihiseb ja juukseid sasib. Eriti siin armsal Eestimaal, kus on jätkuvalt "talv".



Need mütsid on 100% pure alpakast, mis väidetavalt olevat 4 korda soojem lambavillast. Esimesi mütse pähe proovides tekkis selline mõnus soe tunne, et materjal on ikka aus. Leidsin peale naturaalsete valgete-beežide-pruunide ka värvilisemat lõnga ja viimased mütsid ongi veidi särtsakamad.


pühapäev, 6. jaanuar 2013

Taaskasutus

Minu suhe taaskasutusega on päris hea. Proovin seda rakendada jõudumööda kõigis valdkondades, aga eeskätt muidugi käsitöös. Aga... ühelt poolt inimlik  ja elusõbralik tegevus võib aegamööda muutuda vastupidiseks. Nimelt siis, kui sa sellesse kogumiskirega kogutud koli alla ära tahad mattuda. Seetõttu tuleb vahete-vahel muidugi  kõvasti pidurit tõmmata ja kogu kokku krabatud kraam üle sortida.
Kahjuks taaskasutusest ma isiklikult endale enamasti riideid osta ei saa juba oma pikkuse tõttu. Eks seal ole ju enamjaolt sellised vana aja lühemate inimeste veidi kokkutõmbunud või kellelegi väikeseks jäänud asjad. Neid leidub mul endalgi. Liiga suuri riideid oskab ju nii mõnigi endale väiksemakss teha, aga juppide vahele põimimine ei tundu enam nii ahvatlev. Aga erandeid muidugi on elus ikka ette tulnud.
Nüüd pean vahele kirjutama hoopis sellise tähelepaneku, et sellel aastal poode väisates oli minu imestuseks enamus riideesemeid hoopis väga suured.

Aga kuna aeg-ajalt olen suviti tegelenud viltimisega, siis ühel hetkel jäid mu silma ärapestud villased kampsikud. Üks parem kui teine, kuid masinast vale programmiga läbi käinud ja selliseks raudrüü sarnaseks muutunud. Ime, et need üldse poes välja riputatakse, kandmiseks on nad ikka väga ebamugavad. Eks mu pea hakkas kohe tööle, materjal ju hea, ikkagi puhas vill. Lõikamisel ei narmenda jne., jne.


Selle aasta kinkideks valmisid niisiis mobiilikotid. Algselt proovisin neid suvel küll viltida ja poole peale sain nad ka valmis, aga see viimistlemine võtab teist sama palju mu elust ja ega seda aega just üleliia käes ei ole.
Kõigepealt muidugi väntasin ennem need kudumid masinas läbi. Mis varemalt veel väga vildistunud ei olnud, sai oma õige näo ja teo.

Esimese, selle musta ja rohelisetriibulise tegin siis proovitööna endale. Läks päris nobedalt ja kuna kampsik ise oli triibuline, siis mingeid kaunistusi ma juurde lisama ei hakanud.
Teised jäägid olid sellised tavalisemad ja need siis kaunistasin veidi kingisaajat silmas pidades. Üllataval kombel läks seekord ka tikkimine kähku. Ju olid siis ideed nii läbi küpsetatud, et vaja oli ainult teostust. Tõenäoliselt oli sellel päeval ka vähe segavaid faktoreid ja õhtul vuristasin kõik kotid juba kokku.
Peab veel mainima, et iga kott sai tehtud ikka vastavalt omaniku mobiili mõõtudele.