Pitsilise koega jakk

Joonis1. Valmis jakk

Allikas: autori foto

Selle jaki kudusin eesmärgiga saada pehme, kerge ja klassikalise lõikega jakk. Kuna enamus minu kudumeid on võimalusel ilma küljeõmblusteta, siis suurim väljakutse on välja arvutada just õige silmuste arv. Ilma küljeõmblusteta kudumi puhul jääb ära poolikute mustrite klapitamine küljeõmblustes ja ese on esteetilisema väljanägemisega. 

Kokkuvõtteks võin kinnitada, et antud jakk tuli just selline nagu ette kujutasin ja kannan seda üpris sageli.

Pitsilise jaki kavand

Pitsilise jaki tööjuhend

Sukad

Seoses rahvarõivakooliga olen kudunud mitu paari erinevaid rahvuslikke sukki. Valdavalt on need sukad pärit Võrumaalt, kuhu kuuluvad ka minu meisterdatud Karula rahvarõivad.

Olen viimasel ajal nii palju kirjutanud ja sellepärast tulevad kõik jutud üsna konkreetsed ja napisõnalised.

Urvaste sukad

ERM-is olevad Urvaste sukad. Allikas: ERM A 573:107/ab

Minu kootud sukad

Materjaliks Teksrena 100% villane pleegitamata valge lõng jämedusega 7/2, vardad 2,5 mm, kanna kudusin varrastega 2,25 mm.

Püüdsin teha võimalikult sarnased sukad vaatamata sellele, et juba originaalid ise olid erinevad. Tegelikult pusisin ikka mitu korda (arvan, et kokku kudusin vähemalt 3 sukka), et muuseumi eksemplaridele võimalikult sarnased tuleks ja alles peale mitmekordset arvutamist, kudumist ja harutamist avastasin suurendatud fotolt, et voilaa, see sukk, mida mulle muuseumis näha ei toodud, oli pikem kui see, mida ma hoolega mõõtsin ja dokumenteerisin. Peale seda avastust loksus kõik paika ja sukad said minu mõõtu. Olen nimelt keskmisest pikem inimene ja kui mulle mõni muuseumi ese peaks selga või jalga mahtuma, siis ilmselt on see kuulunud mõnele mehele. 

Hargla sukad I

Sukakatke. Allikas: ERM EAp 157 EA 39:1/11-451

Minu kootud sukad

Lõng Saara Hea rahvarõivasuka lõng, koostis 60% puuvill ja 40% lina, pärit vanadest varudest. Vardad 1,25mm.

Kanna ja suka otsa kudusin nagu Lõuna-Eestis levinud oli - kiiluta saksa kand ja spiraalne otsakahandus.

Hargla sukad II

ERM-is olevad Hargla sukad. Allikas: ERM A 509:5612

Minu kootud sukad.

Materjaliks Saara Vanamoeline suka ja kinda lõng jämedusega 6,5/2. Sukavardad 2,0 mm.

Veidi atraktiivsemaks muutsin vaid sukajuti, mis ulatub kannapõhja kahanduseni. Lõuna-Eesti sukkadele omaselt kudusin neile saksakanna. Suka ots on kootud neljaharulise tiiviku põhimõttel.

                                                                               

Simuna sukad

ERM-is olevad Simuna sukad. Allikas: ERM A 509:3263/ab

Minu kootud sukad

Materjaliks Saara kindalõng 10/2 ja vardad 1,5mm.

Neid muuseumisukki ma oma ihusilmaga näinud ei ole, kuid appi tuli raamat "Eesti Silmuskudumine. Sukad ja sokid". Ilma selle raamatuta ma neid valmis ei oleks ka kudunud. Et sukad täpselt parajad tuleks, oli muidugi abiks kliendi personaalne sukalõige.

Sukajutt või sukajutt

Saara suvekool.
Kui eelmisel aastal, uups, üle eelmisel aastal kudusin Saara suvekoolis kleiti, mis on ikka veel veidi poolik, siis eelmisel suvel otsustasin pitsilise suka kudumise selgeks saada. Oli ju just ilmunud ka "Sukakudumise entsüklopeedia" ja koos pusimine ja kudumine tundus ikka lihtsam, lõbusam ja etem olevat.
Algus kulus nagu ikka - sisse elamisele, lõike tegemisele, mustri otsimisele, proovitööde kudumisele ja niisama mõtlemisele, et kas nii või naa.

See, mis ma koha peal jõudsin

Nii paljukest mõistust siiski oli, et liiga keerulise mustriga sukka ma esimesena teha ei kavatsenud. Egas ju suka kudumine iseenesest midagi keerulist pole, aga see sukajutt st. sääre tagaosas olev kahandus tundus küll käigu pealt mitte tehtav. Ja eks nii oligi.
Kui kahanduseni jõudsin, siis edasi kudusin arvuti süles ja iga rea juures joonistasin selle kohe üles. Teise sukaga läks muidugi lihtsamalt.

Lõnga mul endal seekord kaasas polnudki, sest Saara kirjutas, et varustab puudu oleva materjaliga. Sealt ma selle lilla puuvillase lõnga hankisingi. Vardad olid seekord 2 ja 1,75mm, neid vahetasin vastavalt vajadusele. Just nimelt. Peale laiema sääreosa kudumist võtsin kasutusele peenemad vardad. Nimelt on sukkadega sellised lood, et kui mustrit enam esteetiliselt kahandada ei anna, siis tuleb varrastega mängida.
Tegelikult on puudu veel aukudest läbi punutav pael või kumm. Lihtsalt pole sobivat veel leidnud, kuigi sukad ise on valmis juba septembri kuust.

Suka otsad minu moodi, parema ja vasaku omad selgelt eristatavad.
Ausalt öeldes on päris tore, et mingit erilist arutamist ei olnud ja kõik läks plaani järgi.

Sukad II

Ühe jutiga kudusin siis teised sukad ka. Seekord villased, lõng jällegi Saarast. Vardad 1,75mm.  

Mustri võtsin raamatust ja tegin veidi ilusamaks. Kõik muu enda sünteesitud. Sukajuti tegin jälle arvuti süles kududes.

Boolero

Boolero valmis selle aasta imeliselt soojal kevadel ja pabistasin väga, et kas tarvitamist üldse leiab. Aga imelised pildid on siin. 

Sellel korral see kudumine nii lihsalt ei läinud. Kõik kokkulepped pruudiga tuli ümber mängida, sest taolise lõikega boolero puhul nagu mina tahtsin kududa, lihtsalt iga muster ei sobinud. Tegelikult võiks öelda, et mitte ükski eriti ei sobinud.

Nimelt olen kudunud endale ühe sellise tavalise, lihtsa lõikega boolero. Lahti seletatult tähendab see kootud salli, mille mõlemad varrukad on ringselt ja tagumine osa lihtsalt edasi-tagasi kootud. Aga seljas see küll hästi ei istu ja sellepärast tahtsin seekord millegi kantavamaga hakkama saada.

Muidugi meisterdasin lõike ja kudusin poolest tokist lõngast proovimustreid. Sealt me ühe välja valisimegi, kuid kududes selgus, et kasvatused ja kahandused lihtsalt ei ole perfektsed. Vähemalt mina neid küll vaadata ei suutnud.

Igasugu pilte sirvides oli näha, et taolise lõike puhul oli kasutatud väga lihtsat parempidist kudet, mille puhul silmuste juurde tekitamine ja kaotamine on suhteliselt probleemivaba. Sellist parempidise koega boolerot ma muidugi kududa ei saanud. Peale tohutult pikki vaagimisi jäin selle lihtsama koe juurde kus annab mängida üldmuljet lõhkumata.

Krae moodi serva kududes teadsin, et lihtsalt tavaline, äärde kootud kant hakkab kukla peal häirima, aga sellist sallkraed on võimalik maha keerata..

Lõng Drops Flora, vardad 3mm.

Fotograaf Liina Laurikainen

Tagasihoidlik panus aastal 2017

Postitus tavalistest sukkadest

Öeldakse, et kui 8 korda mida iganes korrata, siis jääb see lõpuks meelde ka. Otsustasin nüüd teha selle katse põlvikute kudumisega. Üks paar on küll sokid, aga kogu süsteemi kinnistamiseks sobivad ka need. Katse ise ongi peaaegu läbi, jäänud on veel viimane, kaheksas põlvik, mis läheb juba hirmus aeglaselt. Lühidalt öeldes olen ma vist põlviku kudumise enne 8.korda  suutnud kõvakettale salvestada. 

Miks põlvikud ja pitsilised? No need on ikka miskit muud kui sokid. Villaseid, lihtsalt saapa sisse panemise sokke ja põlvikuid saab spordipoest ka ja peavad üldiselt ka igasugu spordi tegemisele paremini vastu. 

Esimeste põlvikute lugu, mille kudumise ajal ma endale käepärast süsteemi sünteesisin, on siin. Maavillased. Enam ma vastupidavuse mõttes tavalisest villasest lõngast neid kududa ei raatsi, sest kui igapäevase käimise järel ikka auk sisse kulub, siis minust soki nõelujat ei ole. Mulle lihtsalt ei meeldi nõelutud sokid ja nõelumine ise ka mitte. Võib-olla peaks ütlema vastupidi, et esiteks ei meeldi nõelumine ja siis nõelutud sokid, selle olen ise oma peas paika pannud.

Mul oli siin aegade hämarusest paar paari auguga sokke oodanud aastaid, et keegi nad kandmis kõlbulikuks kohendaks. Ühed nendest viskasin igas tahes minema, lihtsalt enam ei suutnud koristamiste ajal neid jälle vaadata. Teised nõelusin ära, aga need ei ole õnneks minu sokid.

Kõik sokid/põlvikud on kootud spetsiaalsest sokilõngast, kus 25% polüamiidi ja mida saab õnneks masinas villapesu programmiga pesta.

1. ja 2. Roosad jalakatted on ikka rohkem sokkide moodi. Peale tegin vikelduse, sooniku ja mustri vahele kadrikste rea. Kannaks hiiu kand, mis püsib kordi paremini jalas kui traditsiooniline saksa kand ja varba otsa muhu kahandus spetsiaalse kahandusvõttega. Muhu kahanduse puhul meeldibki mulle just see, et parema jala sokk sobib vaid paremasse jalga ja vasaku jala sokk vaid vasakusse.

Nendele sokkidele jagus 100gr lõngast ja mina kasutasin 2,5mm vardaid.

  

3. ja 4.Tumehallid põlvikud. Ette ja taha passitasin pitsilise lehekirja ja õigetesse kohtadesse kahandused. Jällegi hiiu kand ja muhu kahandus, nende pärast ma õieti seda katset teostasingi.

Lõnga kulu seekord 150gr ja vardad jällegi 2,5mm.

Vot, mis meenus. Need põlvikud olid ennem säärised. Seekord tegin ennem harutamist pilti ka, kahjuks tulen mõnikord selle peale alles siis, kui on lootusetult hilja. Nende sääristest tehtud põlvikute oluliseks tingimuseks oli, et lõnga peab jätkuma!!! Kartsin küll kudumise ajal, et tulevad liiga napid, aga kuidagi venitasin ikka õige pikkuse välja, järgi ei jäänud peaaegu miskit.  

                           

5. ja 6. Helehallid põlvikud. Eesmisel poolel veidi teistsugune lehemuster ja taga väike palmik, et ikka edevam oleks. Muu kõik sama. Lõnga kulu 115gr, vardad ikka 2,5mm.

7. ja 8. Punased põlvikud...tulevad varsti. Tulidki. Tegelikult valmisid juba märtsis.

Kuidas ma päris kleiti kuduma hakkasin

Proloog - selle kirjatüki ja muidugi kleidiga tegin algust suvel, aga kuna avastasin, et sarnaseid ideid juba ringleb, siis otsustasin oma suvel alustatud jutukese nüüd avaldada.

Esimese asjana üritasin ennast mitu korda Saara suvekooli kleidi kudumise kursusele kirja panna, kuid alles 2017. aasta suvel klappisid kuupäevad lõpuks ka minu enda plaanidega.

Tegelikult läksin kursusele omamata siiski täit ettekujutust oma tulevasest kleidist, aga peale sissejuhatust mõistsin, et mina eriti suurejoonelist kleiti endale ei koo. Pulmakleiti mul ju vaja pole, kui siis ainult kuldpulma ja see võiks siis juba kuldne olla. Aga mul oli ostetud klassikaline tumesinine lõng, sest eks ma ole juba nii palju kudunud, et kappi seisma midagi ei tahaks enam vorpida.

Minu kleidi algus
foto Anu Pink

Sellise jupikese kudusin mina esimesel päeval, aga õues ehitasid kaks meest sama ajaga terve maja. Ikka päev ja maja ja päev ja jälle maja.

Kahju, et ma esimesel päeval tühjast platsist pilti ei teinud, no ei tulnud lihtsalt sellisele mõttele, et kolm päeva hiljem on sinna kerkinud terve asum.

Praeguseks on mul enda arvates töömahukam, kuid lihtsam osa, valmis. Selleks kulus laias laastus 17 päeva. Iga päev ma muidugi ei kudunud ja kui kudusin, siis iga päev 8 tundi kindlasti mitte. Vahepeal pidin ka mustrit joonistama.

Eks see kudumine üks keskmist sorti arvutamine olegi, aga kleidi puhul peab ikka korralikud arvutused tegema, sest harutada nii suurt asja on ikka kole kahju küll. Mul veel enam-vähem normaalne arv silmuseid, aga mõnel tuli neid üle 700. 

Siin pilt vahepealsest venitamisest, et aru saada kui palju on vaja veel kududa ja kas kõik tuleb nii, kuis plaanitud. Mustri aluseks võtsin Haapsalu räti lehekirja, mida ma kõvasti tuunisin st. suurendasin ja vähendasin. Peale vaadates tundub küll lihtne, kuid tegelikult kudusin ja joonistasin korraga, sest eesmärk oli teatud pikkuseni silmuste arvu vähenemine, aga ilma silmatorkavate kahandusteta.

Praeguseks on alumist osa kootud 85cm ja sellest peaks piisama. Ootan valgemaid päevi, et jätkata ülemise osa ja varrukatega.

Kleidikudujate grupp    
foto Anu Pink

Saara suvekool on muidugi omaette nähtus - priimad õpetajad ja priima koht. Tasub vaid endal avatud olla ja õpid iga nurga peal midagi uut. Tunnistuse saime ka, aga naljaga pooleks - selle võiks valmis kleidi ettenäitamisel saada. Nagu koolis. Aga täiskasvanud inimene on ise nii motiveeritud, et saab ettevõetud asjaga tahtejõudu appi võttes ikka hakkama. Elame näeme.