Kaua tehtud kaunikene. Sokid ja sukad.

Sellel talvel olen püüdnud süüvida vöökirja ainetel kootud sokkide kavandamisse ja kudumisse. Nimelt on seda teadmist vaja ka õpilastele jagada ja selleks pead kõik ilu ja valu omal nahal läbi kogema.

Vöökirjad valisin mind kõnetanud kihelkondade järgi ja ka sealt pidin omad valikud tegema, sest mida suurem muster, seda tõenäolisemalt on tervet mustrikorda keeruline sokile paigutada. Mina mingeid poolikuid mustreid, olgugi soki siseküljel, näha ei tahtnud.

Essana kudusin paari sokke Kirbla vöökirja ainetel, aga need tulid paraku sellised, mis sobivad vaid näidiseks või siis päris väikese lapse jalga. Millegipärast tulid suht kitsad. Aga loll, kes oma vigadest ka ei õpi.

Järgmine paar mida alustasin, olid Kuusalu vöökirjaga (ERM 12722) sokid.

Ja mis juhtus? Ma ei teinud värvikindluse katset, sest minu meelest ei ole minu maavillased lõngad veel ükski värvi andnud, aga voilaa, seekord see juhtus. Süüdistada ei ole kedagi, vaatamata sellele, et koolis kordan nagu mantrat - kui ei taha, et midagi nässu keerad, tee värvikindluse katse.

Aga ilusad sellegi poolest. Lõng 8/2, vardad 1,75mm. Sokid koon suhteliselt tugevalt, et pärast ei peaks nõeluma.

Juba möödunud sajandi alul Rabivere rabaleiu tekstiilikatkeid uurides jõuti tõdemuseni, et ...Undruk oli mitmest kohast paigatud. Riidetükid lasevad oletada, et tolle aja eestlanna oli hea tikandustöö tundja, kuid nõelumise kunst oli talle peaaegu võõras.

Mina olen selle viletsa nõelumise geeni kandja.

Kolmas sokipaar. Kootud Karula vöökirja (ERM 1184:2) ainetel. Kuna mul leidus suurem kogus sobivat endisaegset Jõgeva beežikas-hallikat lõnga, siis seekord valisin valge asemel põhitooniks just selle. Veidi hirmutas ka see karjuv roheline, aga kokkuvõtteks jäin rahule.

Lõng 8/2, vardad 1,75mm.

Neljas paar. Jõelähtme vöökirjaga (ERM 4716). Tundub, et väike vilumus hakkab tekkima. Julgesin juba veidi teistsugust äärekirja vöökirjale juurde klapitada. Eks see ole puhas matemaatika.

Lõng jällegi 8/2, vardad seekord 1,5mm.

Kõik minu sokid on enam-vähem vöökirja päritoluga samale kihelkonnale vastava kannatüübiga, aga sokkide otsad enamalt jaolt nn viltuse otsaga. Mulle isiklikult tundub selline variant paremini sobituma saapasse.

Sokid ja poolsukad

Kõik sokid on kootud raamatust "Eesti silmuskudumine. Sukad ja sokid", Anu Pink kirja pandud näpunäidete ja soovituste järgi, kuid ikka vastavalt kandja jala mõõtudele.

Esimese paarina kudusin kihnu poolsukad. Kuidas kulges juhendatud ja lihtsama variandi kudumine, see on kirjas siin - Kihnu sukad. Teist paari on juba hulga lihtsam nii kavandada kui ka kududa. Tuligi veidi keerulisem, aga ei midagi ületamatut.

Kolmandana võtsin ette ruhnu naistesokid. 

Neljandaks lihtsamad muhu sukad, mida ma tõenäoliselt enam 8/3 lõngast ei kooks. Neid kudusin ühe paari halli karva veel, aga enne kinkimist ununes muidugi teha pilt.

Vormsi naistesukad. 

Enamus neist sukkadest on kootud Raasiku 8/2 lõngast, vaid need muhu sukad on mingitest vanadest tagavaradest leitud 8/3 lõngast. Vardad vastavalt lõnga jämedusele kas 1,75 või 2mm.

 

Kuuma suve sokid

Sellel suvel otsustasin mitte minutitki autosõitu lasta raisku minna, varustasin ennast hunniku Dropsi sokilõngadega ja asusin pikemaid retki planeerima. Kudumise ajal ma roolis ei olnud. Õnneks konditsioneeritud autos ei kleepu villane lõng ka käte külge ning kudumine läks suhteliselt valutult.  Siin piltidel tegelikult viis üsna sarnast paari, ainult jalgu veidi vähem.

Kand kolmnurkne ja otsakahandus viltune. Sellisena kootud sokid istuvad jalga minu meelest kõige paremini ja mahuvad hästi ka saapasse.
Lõnga kulu ühele paarile ikka alla 100 gr ja vardad 2,5mm.

Seal väikesel Balti merel üks väikene Kihnu saar...

Millalgi märtsis leidsin kuulutuse, kus kutsuti enne jaani toimuvale Kihnu I Kudumisfestivalile. Kuna osavõtjate arv oli piiratud, siis saatsin oma soovi kohe teele ja õnneks läks. Eks siis jäin põnevusega ootama juuni lõppu, sest minu eelmine Kihnu külastus toimus kindlasti eelmisel sajandil.

Kahjuks oli kogu kolmepäevane üritus nii tihe, et nii mõnigi pilt jäi puhtalt sellepärast tegema, et olin liialt hõivatud kuulamise ja vaatamisega. 

Esimene Kihnu päev algas kella 5-se ärkamise ja minu jaoks päris pika sõiduga Munalaidu, et jõuda 8.30 praamile. Praam oli paksult igasugu "mutte" täis ja püüdsin mõistatada, et ega nad kõik ometi kuduma ei tule. Praamisõidu ajal tuli telekast hommikutelevisiooni nupuke Kihnu kudumisfestivalist ja mõned kudujad kuulsid praamisõitjate kommentaare, et kes need küll sinna sõidavad? Mitmeks päevaks kuduma?

Nad kahjuks või õnneks ei teadnud, et on olemas ka sellised sõltlased - kudumissõltlased. Kui neil on vaid tokk lõnga ja vardad, siis peale lõnga nii öelda ära kudumist on nad valmis tehtud töö kohe üles harutama, et saaks edasi kududa. 

Kihnu jõudes ootas meid ees vana tuttav Kihnu takso masside vedamiseks ja võtsime suuna Metsamaa pärimustallu, kus veetsime oma elu järgmised kolm päeva.

Vastuvõtt algas pillimängu ja lauluga.

Kui meile oli sissejuhatus tehtud ning töövahendid, materjal ja juhendid kätte jagatud, siis mõne aja pärast saabusid kohale parimad Kihnu memmed. Kõik käsitöömeistrid. Ja nendega juba igav ei hakka. Jagati nõuandeid ja visati nalja. Kõik muidugist kihnu keeles, aga ega sellest aru saamine teab mis keeruline olegi.

Esimesel päeval toimus ka kastiautoga ekskursioon mööda saart, kuid kahjuks palju me muidugi näha ei jõudnud. Essa asjana käisime kirikus, mis algselt ehitati luterlastele. Peale kihnlaste massilist õigeusku minemist lisati kirikule lihtsalt sibulkuppel. Kihnlased muuseas on kõik õigeusku rahvas, nagu aru sain -  muud valikut polegi.

Järgmine käik oli kirikust üle tee asuvasse väga vahvasse Kihnu muuseumisse. Praeguseks hetkeks on mul tekkinud juba mitu küsimust, näiteks et kas kuulsa laevaga sõle kavandi autor oli kihnlane. Igasugu kirjatükkides kirjutatakse ainult nendest kes neid sõlgi meisterdasid, aga kes on autor?

Hülgeküti kostüüm.

Tuul muudkui tõusis ja meie suunasime oma ninad saare lõunatippu kus asus majakas. 

Tuletorni tippu ronisid vähesed, seal üleval rinnatisel oli tõesti nii metsik tuul, et tagasi uksest sisse pressides oli ikka kergendus küll. Peale seda said aru, et tuulise ilmaga Kihnus ilma peakatteta, olgu selleks siis rätik või müts,  ringi liikuda on üsna mõttetu. Kõik pikemad juuksed on silmas ja suus ja ümber kõrvade keerdus. 

Esimene õhtu ja sokk (mis sokk, ikka kapeta) kannani kootud.

Hommikul tuju tõstvad memmed jälle kohal. 

Teise päeva pealelõuna ja esimene kapeta valmis.

Õhtul kontsert ja tants.

Vahepeal käisi memmed madarat korjamas ja meile tehti kiirkoolitus, kuidas värvimadarat ära tunda. Tõenäoliselt ma seda ise ikka kaevama ei lähe, ma parem koon.

Enne pidulikku lõpetamist olin jõudnud nõnda kaugele.

Tagasiteel sai jälle nalja. Kogu päeva piilusime aeg ajalt praamiliikluse plaane, sest tõesti oli kõva tuul ja oht mitte mandrile pääseda oli täitsa olemas. Enamus sellest kuduseltskonnast jäi ikkagi Kihnu kontserdile, aga mõned seadsid vaatamata meelitustele sammud kodu poole.
Need, kes auto peal olid, küsisid autotekil, et kas kedagi rohkem polegi praamil, neile vastati, et on küll. Seadsid nad siis sammud trepist üles reisijate salongi ja voilaa... seal oligi veel üks reisija, mina.

Nii me siis kuuekesi üle mere loksusimegi, isegi laeva meeskond oli suurem.

Peale Jaani sain valmis ka teise soki, lisaks kaks villi näppudele. 

Postitus tavalistest sukkadest

Öeldakse, et kui 8 korda mida iganes korrata, siis jääb see lõpuks meelde ka. Otsustasin nüüd teha selle katse põlvikute kudumisega. Üks paar on küll sokid, aga kogu süsteemi kinnistamiseks sobivad ka need. Katse ise ongi peaaegu läbi, jäänud on veel viimane, kaheksas põlvik, mis läheb juba hirmus aeglaselt. Lühidalt öeldes olen ma vist põlviku kudumise enne 8.korda  suutnud kõvakettale salvestada. 

Miks põlvikud ja pitsilised? No need on ikka miskit muud kui sokid. Villaseid, lihtsalt saapa sisse panemise sokke ja põlvikuid saab spordipoest ka ja peavad üldiselt ka igasugu spordi tegemisele paremini vastu. 

Esimeste põlvikute lugu, mille kudumise ajal ma endale käepärast süsteemi sünteesisin, on siin. Maavillased. Enam ma vastupidavuse mõttes tavalisest villasest lõngast neid kududa ei raatsi, sest kui igapäevase käimise järel ikka auk sisse kulub, siis minust soki nõelujat ei ole. Mulle lihtsalt ei meeldi nõelutud sokid ja nõelumine ise ka mitte. Võib-olla peaks ütlema vastupidi, et esiteks ei meeldi nõelumine ja siis nõelutud sokid, selle olen ise oma peas paika pannud.

Mul oli siin aegade hämarusest paar paari auguga sokke oodanud aastaid, et keegi nad kandmis kõlbulikuks kohendaks. Ühed nendest viskasin igas tahes minema, lihtsalt enam ei suutnud koristamiste ajal neid jälle vaadata. Teised nõelusin ära, aga need ei ole õnneks minu sokid.

Kõik sokid/põlvikud on kootud spetsiaalsest sokilõngast, kus 25% polüamiidi ja mida saab õnneks masinas villapesu programmiga pesta.

1. ja 2. Roosad jalakatted on ikka rohkem sokkide moodi. Peale tegin vikelduse, sooniku ja mustri vahele kadrikste rea. Kannaks hiiu kand, mis püsib kordi paremini jalas kui traditsiooniline saksa kand ja varba otsa muhu kahandus spetsiaalse kahandusvõttega. Muhu kahanduse puhul meeldibki mulle just see, et parema jala sokk sobib vaid paremasse jalga ja vasaku jala sokk vaid vasakusse.

Nendele sokkidele jagus 100gr lõngast ja mina kasutasin 2,5mm vardaid.

  

3. ja 4.Tumehallid põlvikud. Ette ja taha passitasin pitsilise lehekirja ja õigetesse kohtadesse kahandused. Jällegi hiiu kand ja muhu kahandus, nende pärast ma õieti seda katset teostasingi.

Lõnga kulu seekord 150gr ja vardad jällegi 2,5mm.

Vot, mis meenus. Need põlvikud olid ennem säärised. Seekord tegin ennem harutamist pilti ka, kahjuks tulen mõnikord selle peale alles siis, kui on lootusetult hilja. Nende sääristest tehtud põlvikute oluliseks tingimuseks oli, et lõnga peab jätkuma!!! Kartsin küll kudumise ajal, et tulevad liiga napid, aga kuidagi venitasin ikka õige pikkuse välja, järgi ei jäänud peaaegu miskit.  

                           

5. ja 6. Helehallid põlvikud. Eesmisel poolel veidi teistsugune lehemuster ja taga väike palmik, et ikka edevam oleks. Muu kõik sama. Lõnga kulu 115gr, vardad ikka 2,5mm.

7. ja 8. Punased põlvikud...tulevad varsti. Tulidki. Tegelikult valmisid juba märtsis.