Pikk Beethoveni paus

Tundub, et olen rekordi löönud Beethoveniga võrreldes.
Pean seekord oma KÄSITÖÖ blogis teemast kõrvale kalduma ja selgitama sellise pika pausi põhjust.
Mis ikka muu kui suvi ja päikesepaiste ja heinamaa... Aga tõele näkku vaadates on väga palju aega kulunud aia- ja metsasaadustega tegelemisele.
Aga varsti-varsti on uued pildid suvel tehtust üleval ja hooaja võib alanuks tunnistada. 

Töö õpetab tegijat

Ongi täis esimene aasta blogitamist.
On hea meel, et olen suutnud vähemalt esialgu hoida enda püstitatud eesmärki ning siia vaatamiseks ja lugemiseks pannud ainult seda, mis puutub käsitöösse. Ja väga tore on, et leidub ikka huvilisi, kes minu tegemisi jälgivad. Eriliselt head meelt teeb muidugi see, et nende hulgas on palju käsitööga otseselt mitte kokku puutuvaid inimesi. Nii saavad ka nemad mingitki aimu isetegemise telgitagustest.

Tänud kõigile!



Nüüd teen ühe väikese erandi oma blogipidamises ja näitan poolikut kudumit.
Kuna parasjagu tundus aega jätkuvat (ma nimelt planeeerisin selle vesti valmimise sügisesse) ja sobivad lõngadki olid enamjaolt olemas, otsustasin ühe muhu teemalise vestiga oma lapsele algust teha. Sellepärast varusingi nii palju aega, et ei meenunud, millal viimati kirjatud kudumit sai käes hoitud ja ka vardad 2,5 ei tõotanud eriti kiiret edenemist. Oma üllatuseks olen märganud, et tegelikult sujub asi päris edukalt ja isegi silmaga on näha, kuidas vestihakatis muudkui kasvab.

Kui nüüd muidugi kõik ausalt ära rääkida, siis alguses muidugi kahtlesin kõvasti, kas ikka tasub nii palju panustada, kui on olemas imelised kudumismasinad, mis sellise asjakese palju-palju rutem valmis meisterdavad. Aga mõtlesin ja mõtlesin - nendes masinaga kootud esemetes jääb puudu paar väga olulist asja - hing ja tunded.

Ja veel - tegelikult mõtlesin proovida ka steekidega kudumist. Selline väike vest oleks selleks hästi sobinud. Uurisin siis regivärsse ja pilte steekide kohta ja mida kauem ma seda teemat uurisin, seda kindlamalt süvenes minus mõte, et selline süsteem ei ole ikka mõeldud minu jaoks. Et kõigepealt koon ja siis lükkan käärid sisse. Aga kui midagi ei sobi. Siis on pool (st. see kääridega töödeldud pool) ju prügikasti kaup. Sellist asja ma küll endale ette ei kujuta, et saaksin kotitäie lõngajuppe, mul on neid niigi palju. Ja ega mõnikord ei kuku ju kõik nii välja nagu peab ja tuleb ette ka olukordi, kus juba vanast asjast saab harutades ja uuesti kududes palju parem kui see eelmine oligi. Kuna ma nii ehk naa koon ringiratast, siis seda väikest juppi kudumist, mis jääb kaenlaaukudest ülespoole, võib ju veidi kauem pusida ja edasi tagasi kududa. Ennevanasti sai kõik kirjatud kampsikud edasi-tagasi kootud ja sain küll hakkama.

Muhu vati mustri tuunisin muidugi ümber. Laps küll küsis pärast ühe mustriosa kudumist, et miks seda oranzi ei ole. Püüdsin siis talle selgitada, et ma ei tahaks teda rahvatantsijatega segi ajada ja sellepärast koongi asjast oma nägemuse. Ikka nagu ennemuiste - mida oli, sellest kooti.

Eks siis sügisel tulevad täpsemad jutud ja pildid valmis vestist ning loodan, et laps ikka vesti mõõdule vastaks.

Haapsalu salli kursus

Läbisin Aime Edasi juhendamisel Haapsalu salli kursuse, mis kestis kahel järjestikkusel õhtul. Eelduseks oli muidugi kudumisoskus, sest ega muidu see nii libedalt poleks läinud.

Sain kõvasti targemaks ja just sellel alal, mida raamatus kirjas pole. Mul oli nimelt probleem, kuidas seda lõnga üleüldse kududa. Ja võin öelda, et I proovilapi kudusin kodus uuesti. Jah, selles see nipp seisneski, et ma ei osanud seda lõnga lihtsalt kududa.

Õppisin juurde ka ühe uue viisi viimase rea mahakudumisel. Oma sallide kudumisel olen ikka püüdnud kasutada just neid võtteid, mida olen Haapsalu sallide kohta leidnud. Enne "Haapsalu salli" raamatu ilmumist otsisin neid muudest vanadest eestikeelsetest kudumisraamatutest ja võin öelda, et mööda ma ei pannud. Keskosa ja äärepitsi alustamine ja keskosa lõpetamine olid mul ennem selged, uus oli äärepitsi lõpurida. Igastahes sain kinnitust oma seniõpitule.

Ja nüüd selle juurde, et milline on ikkagi Haapsalu sall. See peab olema kootud õigest lõngast ja äärepits peab olema külge õmmeldud. Äärepits peab olema kootud väljastpoolt sissepoole. Olen sellega täitsa nõus. Ja just nimelt õigest lõngast kootuna saabki selle äärepitsi ilusti külge õmmelda.

Õnneks ei ole mina oma salle Haapsalu sallideks nimetanud ja äärepitsi ma neile külge õmmelda ei olekski saanud, sest selliste karvaste ja pehmete lõngade puhul oleks see pea võimatu.

Selgeks sai ka see, et kõige tähtsam on õige lõng ja õiged vardad. Ilma nendeta ei õnnestu see üritus kohe kindlasti. Kudumisoskust ei hakka mainimagi.

See proovilapp ei pretendeeri üldsuse heakskiidule. Minu lõng ei olnud ikkagi kõige parem, sellest ka sellised viletsad nupud. Ning viimistlus jätab muidugi soovida, lihtsalt ei raatsinud rohkem aega kulutada. Aga tehniliselt on kõik selge ning salli kududes tuleb ju ka hing sisse panna. Ja eriti palju peab olema vaba aega ja tahtmist, sest kui Haapsalu salli meister koob ja viimistleb ühte eksemplari 2 nädalat, mis siis veel minust rääkida.

Mina ja vardad või vardad ja mina

Üht teist projekti ellu viies ja tuulates oma pere põhjatutes arhiivides, leidsin sellise pildi. Ausalt öeldes olin seda ju kunagi näinud, aga muidugi ammu ära unustanud.
See on päris kindlasti minu kudumistee algusaastatest, aga täpsema aastaarvu pean vist pliiatsist välja imema või otsima veel pilte ja ennast siis võrdlema. Aga see jääb edaspidiseks. Igastahes on see pildistatud väga ammu...

See on see uuesti kootud äärepits sinisele vesiroosi rätikule.
Asi lihtsalt selles, et kudusin sama mustrit, ainult et tagasiread paremalt poolt vaadatuna pahempidises koes st. kogu muster ripskoes. Loodetavasti hoiab paremini vormi.

Kaks sammu edasi, üks tagasi

Lubasin siin suure suuga portsu asjade valmimist, aga tundub, et kõik ei lähe nii kiirelt kui plaanitud. Poolikuid asju ma presenteerida ei taha, need kipuvadki siis poolikuks jääma või saavad hoopis vägisi lõpetatud. Olen vist ikka veidi ebausklik.
Aga pooleli on kaks salli, mis ootavad äärepitsi, siis üks triibukampsik ja üks vest. Ühe kampsiku lõng seisab puutumatult aknalaual ja ootab vardaid. Õnneks pleekimist karta ei ole, tundub et ma varsti ei tee üldse ööl ja päeval vahet.
Kõige lõpuks otsustasin ühe salli äärepitsi uuesti kududa. See muidugi ei ole kõige meeldivam asi, aga loodan, et lõpptulemus saab parem ja siis saan selle salli ära kinkida. Talv ju tulekul...
Ja tundub, et Mardilaada stress hakkab pisitasa üle minema. Mul on see stress sellest, et ma sellel aastal lihtsalt ei käinud seal. Aga võib-olla oleks pidanud. Tundub, et sellest rahvuslusest hakkab minu mõõt täis saama. Minul, kes ma seda rahvuslikku õppisin mitu aastat... Siis oli see harvaesinev ja eriline. Nüüd kõik kohad täis, ainult pabermähkmed on veel ilma triipude ja lilledeta. Mustrid, mis siis ei kutsunud kelleski esile erilisi hurraa hüüdeid, on nüüd viinud kõik pöördesse. Aga noh, see selleks...
Hakkan vist liiga teravaks minema.

Tark ei torma

Kuna praegu on käsil mitu kudumisprojekti korraga, siis ka nende valmimine toimub enam-vähem üheaegselt. Ja siis tulevad ka jutud ja pildid.
Olen otsustanud hoida töös mitu asja korraga, et oleks mõni nuputamise ese, mõni omaette kudumise ese ja mõni teleka ees kudumiseks. Muidu on ikka nii, et kui head lahendust kohe ei tule, kulub jupp aega ikka arutule katsetamisele ja harutamisele.
Ja et kudumissõltlase ohvreid peab ka vahete-vahel piinama, siis tähendab see sageli ootamist, millal keegi jõuab proovi tulla. Aga ka see aeg tuleb ju sisustada. Siis on hea võtta üks poolik kudumine ja oma närve rahustada.
Nii et - TARK EI TORMA.

Veidi harivat lugemist

Kuduloom.

Kuduloom on maailmas laialt levinud liik.Pesitsuspaikade suhtes on kuduloomadel erinevad eelistused-osa neist armastab tahutud palkidest maju,osa peab lugu tsentraalküttega linnakorteritest. Kudulooma tähtsaim kehaosa on vardad.Materjal varieerub bambusest metallini.Aeg-ajalt kukub varrastelt erinevaid rõiva-ja tarbeesemeid,mis siis hoolikalt pressitakse ja venitatakse. Hämmastavat vaatepilti pakub korilusega tegelev kuduloom.Tunnustatud kudulooma uurijad ei ole tänaseni suutnud teaduslikult põhjendada fenomeni, mis ajendab kudulooma ennastsalgavalt lõngapoode kammima ja parasjagu käibel olevat raha erinevate materjalide vastu vahetama. Kudukäitumine erineb sõltuvalt isendist.Osa kuduloomadest peavad lugu kiiresti valmivatest esemetest,teised harrastavad kauakudumist. Kudulooma kodakondsed on treenitud märguande peale varrastelt kukkuvaid esemeid valjuhäälselt ja kollektiivselt kiitma.Vastasel juhul peavad nad arvestama kudutegevuse intensiivistumisega.Ajaloost teatakse,et osa kuduloomadest on varraste liigutamise perioodil võimelised muud,normaalseks elutegevuseks hädavajalikud tegevused korduvalt edasi lükkama. asub teada,et kuigi kuduloom on üsna sõbralik isend,ei ole ta kontaktne aastaringselt.Kui pöördute kudulooma poole varraste liigutamise ajal võib ette tulla,et kuduloom kasutab enda kaitsmiseks hääletooni,millest empaatiavõimeline partner loeb välja teatavat ärritust.Ka võib juhtuda ,et kuduloom hakkab rõhutatult pealtnäha seosetuid numbreid loendama.Siiski asi õnneks tavaliselt füüsilise kontaktini ei lähe.Kuduloom tõmbub endasse ja segajad lahkuvad pettunult ise.Harva paneb kuduloom vardad hetkeks kõrvale ja kuulab,mida talle öelda tahetakse.Seda tavaliselt järeltulijate puhul. eamiselt internetis,aga ka vahetute kontaktide tõttu on kuduloomad aeg-ajalt viirusnakkuste küüsis. Neid võib murda nii Ticcimus Obligatore,Ompeleminen Acutus või Heegeldus Grandiosa.