Pühapäev, 8. november 2015

Kindasaaga


Kunagi kooli ajal sai kootud sellised kirikindad. Midagi tolle aegsetest kättesaadavatest mustritest, midagi enda välja mõeldud. Päris palju aega ja vaeva võtsid. Vardad mingi 1,... Äi Soomest tõi, meie kaubanduses tollel ajal nii peenikesi ei olnudki.
Ja nagu pildilt juba näha, on need mõeldud meestele. No ja kui mu mees siis ühed neist kord kuhugi maha unustas, ei lubanudki ma neid enam kätte panna. Ja mis neist siis ikka kududa, kui kanda ei saa.



Aga selle aasta alguses olin sunnitud - ja tore oli - kõik peensusteni meelde tuletama ja muidugi läbi kuduma. Vahepeal, võiks öelda, on ka kinda kudumise tehnikas mõned uued nipid lisandunud ja materjali mida kasutada, on ka päris palju. Just nimelt eesti rahvuslike kinnaste kohta.
Ja lõppkokkuvõttes huvitas mind, et kuidas kududa üks väga ilusti istuv kinnas ning mis loogika järgi kirjutada üles skeem erinevat suurust kinnaste kudumiseks. Eks ikka sellepärast, et edaspidi läheks see kinda kudumine veidi libedamalt.


Kudumise käigus vahetasin iga uue kinda paariga vardad üha peenemaks ja tõdesin, et parimad on ikka korralikud terasest vardad, mis ei paindu kõveraks, murdumisest rääkimata. Mõned tänapäeva "peened" vardad läksid töö käigus kahjuks katki. Vähemalt minu käes.



Tegelikult oligi mul neid kindaid kududes algne mõte proovida läbi vaid erinevad randmete kudumise variandid. Nendel piltidel on näha vaid kolm. 
Peale randme kudumist oli kuidagi imelik neid poolikuid kindaid koguma hakata. Kudusin siis edasi. Üks võimalus oli kirikindaid kududa, aga peale paari paari tundus see minu! jaoks ikka liiga vaevaline ja igav. Juba kahe täpselt ühesuguse asja kudumine on mulle vahete-vahel keeruline. Kuna museaale mul kavas kududa ju polnud, lähenesin omamoodi ja miksisin kudumise ning tikkimise. Tulid ikka rohkem minu moodi kindad. 




Vardad 2,0 mm, lõng maavillane 8/2.



Esmaspäev, 20. juuli 2015

Suvine ürp



Eelmisel hooajal valmis selline eestimaa suvesse sobiv tuunika, aga pildile sain ta kahjuks alles sellel aastal.
Lõngaks vist juba tootmisest maas Katia Colibri, mille annetas mulle lahke töökaaslane. Koostis on    pooleks puuvill-akrüül, aga ega ma peale vaadates aru saagi, kumb siis kumb materjal on. Vist ikka  põhi on puuvill ja tutsud akrüül,  sest seljas on igastahes mõnus ja nahka maha ei võta.
Kuna lõng oli selline ebaühtlane, siis oli vaja servad  kuidagi konkreetsemaks teha. Leidsin täpselt sama tooni puuvilla-viskoosiseguse Katia Brisa, millest heegeldasin siis kõik kandid. Ja kui praegu meenutada, siis just alumist serva sai ikka mitu korda harutatud, enne kui õige tulemus saabus.


  Lõike konstrueerisin ise ja et ma õlgadele jälle neid õmblusi ei tahtnud, siis alustasin tagant poolt ja lõpetasin eesmise alumise äärega. Tagumisest poolest alustan ma alati seepärast, et siis on minu arvates parem arvestada esimese poole kaelaaugu kaare silmuseid.
Ja et lõnga ikka mõlema poole jaoks jätkuks ja samas ülemäära palju järgi ei jääks, olen vahepeal ka pindala arvutusi teinud. Nii mul igastahes paberitel kirjas on.
Vardad 4mm. Heegelnõela suurusest pole enam aimugi, ju ikka selline, mis paras tundus. Colibrit kulus 5x50gr ja Brisat vist veidi üle 50gr. 
     
         

    
Kuna läbi paistab see tuunika ka mõnusalt, siis igale poole ma seda selga ikka panna ei saa. Sellel  päeval seiklesime Palmsel ja sinna sobis imehästi.



Kolmapäev, 22. aprill 2015

Eelmine...kampsuni aasta



Sain juhuslikult pildile ühe eelmisel aastal kootud kampsunitest. Pildid on nii nagu on, laps tegi, hea seegi.
Tellija sooviks oli midagi suvisemat ja õhulisemat. Seepärast valisin lõngaks Dropsi Cotton Merino. Mõnus, pehme, hea langevusega puuvilla- ja villasegune lõng, millele annab soojust just see villa osa. 
Eelmisel hooajal sai nii palju kampsikuid kootud, et midagi korralikult üles tähendada polnud tõenäoliselt mahti. Uurimistöö käigus selgus, et lõnga kulu oli umbes 450gr ja kudunud olen varrastega 4,5 ja 4. 
Mustri kombineerisin ise väljavalitud pildi järgi. 
Külgedel õmblusi ei ole ja ka liist on kohe külge kootud. Niisamuti on ringselt kootud ka varrukad. Eks selline ühes tükis kudumine nõuab rohkem eeltööd, aga liiga lihtsad asjad mulle ei sobigi.


Ühel päeval tulin mõttele, et olen viimastel aastatel kudunud  kuidagi moodi etappide kaupa.
Esiteks kudusin lastele, siis tuli rättide ja sallide hooaeg, siis poolkindad, kampsunite aasta, mütside talv ja selle aastal olen jälle jõudnud ringiga kinnaste juurde.
Seekord võiks öelda - olude sunnil. Ja tore ongi.
Jutud ja pildid tulevad hiljem, siis kui mingi ports valmis ja endale ok tunduvad.

Reede, 6. veebruar 2015

Flower bed shaggy ehk jälle Noro


Ometigi järjekordsed pildid valmis. Kudumine läheb ikka tunduvalt libedamalt.
Kuna olen nüüd ju võtnud suuna  ühendada kasulik meeldivaga, siis...veebruarikuu viimase laupäeva hommikul arutasime, et mida sellise ilmaga küll ette võtta, kui mingit suurejoonelist plaani pole ennem tehtud.
Tuli siis mõte minna Tervishoiu muuseumisse, sest seal pole me peale remonti käinud ja viimane aeg on oma järeltulijat valgustada nendes küsimustes, mida läbi naha ei näe ja mis pole iseenesest mõistetavad.
No Norman ütles siis, et kui muuseumisse minna, siis tema tuleb ainult õuduste muuseumisse. Mul meenus muidugi kohe kunagine visiit kooliga sinna samasse. Minu mäletamist mööda oligi see õuduste muuseum. Ja ühtlasi meenus ka minu esimene ja viimane käik Tartu Ülikooli anatoomikumi koos esimese kursuse tudengitega. Need mõlemad on jätnud mulle kustumatu  mulje. Oligi selge.
Aga seekord õnneks eksisin. Nii toredas kohas pole ammu käinud. Ainult üks balsameeritud tüüp oligi.


Ise ma arvasin muidugi, et kes see ikka Tervishoiu muuseumis käib, seal on hea pilti teha. Aga võta näpust, maja oli rahvast TÄIS ja vabu nurgakesi leidsime ainult treppidel.


Nüüd kampsunist ka.
Ei saa just öelda, et ma Noro lõngadest sõltuvusse oleksin sattunud, kuigi selline mulje võib jääda küll. Sellist paraja paksusega kampsunit vajasin juba ammu ja asjaolude kokku sattumisel ostsin hea usu peale poolitäie Noro Flower Bed Shaggy`t Wool&Woollen`ist ära. Ega ma kõiki värve pooli peal muidugi ei näinud ja kudumise käigus tundus mõni neist peenrasse mitte sobivat (eriti must), aga kokku võtteks on ju must ka lillepeenra värv ja valminuna meeldib see värvide mäng mulle väga.


Visioon oli mul muidugi olemas: Ma ikka selline ei ole, kes otsast hakkab kuduma ja siis vaatab, mis välja tuleb. Kui üldse tuleb. Kavand ja mõnikord ka lõige on vajalikud.

Kudusin kogu kampsuni ühes tükis, kaasa arvatud varrukate otsad.  Sellisel kimono kampsunil minu meelest õlgadel õmblusi olla ei tohiks. Alustasin kudumist alumise serva küljelt ja kudusin pool  n.ö. soonikust ära. Ühelt küljelt teise küljeni. Sinna külge kasvatasin kehaosa silmused ja kudusin kehaosa tagant ette, muidugi koos kasvatamiste, kahandamiste, kaelaaugu ja seekord ka varruka mansettidega. Need viimased oleks võinud muidugi ka hiljem külge nikerdada, aga kuna ma sellise plaani olin teinud, siis püüdsin sellest ka kinni pidada. Siis kudusin teise poole alumisest servast edasi-tagasi ja samal ajal ka kehaosa külge.
Veel kaelaaugu kant, kaks õmblust ja oligi valmis. Seljas soe ja mõnus.


Lõige just selline ongi, õmblused vaid külgedel. Lõnga kulus 325gr. Koostis - siid, kid mohair, lambavill ja veidi nailonit.
Praegu tundub, et mulle ikkagi meeldib selliseid suuremaid asju kududa. Neid on pildistamise ootel veel.


Tõsised põhjused naeratamiseks! Kordaläinud päev.

Teisipäev, 20. jaanuar 2015

Lambad on siin ja lambad on seal...


Kuna olen nüüd otsustanud kõik kudumid üles pildistada, siis nii neid järjest siis tulebki.

Ega ühel nädalavahetusel eriti üle ühe sessiooni korraldada ei jõuagi ja põhiline probleem on interjööriga. Kodus pilti teha ei taha, uksest väljas on pime ja selline pruunikashall värv igal pool, et tüüpilise eestlase tumedamapoolsed kehakatteid ei ole isegi näha mitte. Detailidest rääkimata.
Eks siis peab otsima kuskilt mingit sisu ja seekord lahendasin olukorra nii...




Sellist musta vesti oli mul ammu vaja. Üks selline universaalne mul oligi, aga paraku jäi see juba liiga trimmi. Ja seekord ei tahtnud ma mitte liiga peenikeste varrastega ja liiga keerulise mustriga midagi ette võtta, sest musta pealt teadupärast midagi suurt hiljem näha ei ole. Sellepärast on ka see mustade asjade talvine pildistamine ikka suht keeruline, kui ise just mingi hea fotograaf ei ole.

Lõng on ehtne Norra lambavill. Kogemata leidsin teise ringi poest. Hinda polnd muidugi ollagi. Takkajärele mõeldes oleks võinud kõik ära osta, lambavalget oli ka, sildid peal ja puha. Tõenäoliselt eelmise sajandi toodang, aga mine tea. Muud peale vesti ma sellest kududa ei oleks endale saanud, sest eks ta ikka tõeline lambavilla lõng ole, selline torkiv. Torkivat kampsunit ma kanda ei saaks, aga vest - see vastu ihu ei puutu.

Vardad sobisid 6mm-sed. Järjekordseid palmikuid ma teha ei tahtnud ja seekord langes valik nuppude kasuks. Tulidki sellised suured ja nähtavad. Sobiva mustri leiutasin ühe foto järgi ise ja vöökohal oleva palmiku idee viksisin maha. Seljaosal on ka selline palmikukeerd. Tundus hea mõte olevat, kui külgedele kahandusi teha ei taha. Ja oligi hea mõte, hoiab keskkohast paremini vormi.



Pildid tehtud Kamahouses enne etendust.



Nii saingi ühendatud nukuteatri lambaperest ja  lambavillase vesti pildistamise.


Pühapäev, 11. jaanuar 2015

Nalja peab saama, muidu mina ei mängi



Algus oligi väga lõbus ja ilus. Lumi sadas, vaba aega oli laialt ja pildistamine võis alata.



Selle koha pealt pildiseeria kahjuks lõpeb, siis kukkusin ma vette.  Suurest ehmatusest ei suutnud ka Peeter pildistamist jätkata, nii et ajalehele ei olegi midagi saata. Ja teistele midagi näidata. Vaid paar märgi pükse, 2 saabast ja läbiligunenud kampsun.

Aga nüüd parem kampsikust.
Ihaldasin midagi Noro lõngast kududa juba ammu. Lõpuks (eelmisel kevadel) leidsingi mulle sobivat värvi ja jämedust Kogarashi (vill ja siid) lõnga Käsitööjaamast. Väga jämedat lõnga  ma ei tahtnud, sest siis oleks selline suur jakk kaalunud üle kilo ja sellist koormat ma seljas kanda ei viitsi. Nüüd kaalub see kampsik - vist oli see 800gr.

Visioon oli mul ammu olemas. Tavaliselt mul ennem ikkagi on nägemus, mida ma kuduma hakkan. Niisama naljalt ma lõnga koju kokku ei osta.

Kehaosa kudusin ühes tükis, See on muidugi alguses paras pusimine, et kõik arvutused õiged ikka tuleks. Ja rahustuseks teistele võin öelda, et esimese versiooni harutan ma tavaliselt ikka üles. Koon küll proovilapi ja arvutan kõvasti, aga seljas hakkab kõik see pikk rivi silmuseid ikkagi omamoodi hoidma.
Kui ma teist varianti kraed kuduma hakkasin ja peeglist ennast kampsun seljas takseerisin, siis vaatasin, et oh kui ilusti mul kõik triibud kokku jooksevad. Eks sekundi murdosa hiljem muidugi meenus, et kudusin ju kõik ühes tükis.


Kudumise käigus oli ikka päris suur katsumus jälgida külje kahandusi ja kasvatusi, palmiku keerde, tasku, kaela ja varruka avasid. Sellepärast võtsin kohe alguses vastu otsuse, et kraed ma küll kohe külge ei koo. Siis pean ma võib-olla kogu aeg ainult harutama ja kudumise mõnu kaob päris ära.

Aga varrukad kudusin kohe külge. Pahempidisel pinnal jääb kehaosalt silmuste korjamine päris kena ja varrukaid külge õmmelda ma eriti ei viitsi. Kergem on minu meelest silmused vardale võtta ja siis kehaosa järgi veidi arvutada ja lihtsalt kududa. Sest tegelikult meeldib mulle kududes ikka aeg-ajalt autopiloot peale panna. See lõputu rida realt jälgimine pole päris minu stiil. Kudumine muutub igavaks ja väsitab mu lihtsalt ära. Siis pean vahele mingi mõttevaba mütsi kuduma.

No ja siis tuli krae. Teadsin täpselt milline see olema peab, aga esimesel korral ikka ei õnnestunud. Lootsin vist lõnga ka kokku hoida, kuigi 1 tokk oli veel varus. Igastahes veidi aega käisin selle kraega ja siis tegin uue, palju- palju laiema. Ja seda ma ka ikka töö käigus harutasin korduvalt. Põhimõtteliselt leiutasin jalgratast, sest mitte mingit sedapidi kootud sallkrae õpetust ma ei leidnud.

Kandnud olen ma seda kardigani juba pool aastat. Mõnuga. Jube soe on ja minu meelest peab isegi tuult. Meie möödunud  mõnusa sügise ajal sai see järgi proovitud.

Järgmine jutt juba järgmisest kardiganist...