Teisipäev, 29. märts 2016

Heegeldatud tubakakott

Tundub, nagu oleksin kõva heegeldaja, aga tegelikult on need väikesed näpuharjutused vahelduseks pidevale kudumisele. Et heegeldamine ära ei ununeks.

Selle koti tegin olude sunnil ja tore on, et elu nõuab raamist välja minemist. Nimelt oli koolis vaja heegeldatud eseme tööjuhendit ja eks seda ongi kõige lihtsam ise läbi tehes üles kirjutada. Õnneks on see üles märkimine mul veres, püüan jõudumööda kõik tehtud asjad ikka üles kirjutada, et teisel korral lihtsam oleks.


Lehed ja linnud leidsin eesti rahvuslikest kinda- ja sukakirjadest, värvid võtsin esimesed ettejuhtuvad.
Veidi harutamist oli ka, sest mõned väljavalitud mustrid ei jäänud heegeldades teps mitte ilusad.

Tegelikult oleksin selle koti võinud veidi lühema teha, aga siis oleksin linnukeste asemel midagi pisemat pidanud võtma.

Lõng ehtne eesti maavillane 8/2 ja heegelnõel 2,5mm.

Esmaspäev, 28. märts 2016

Et mõnus oleks...


Lõppude lõpuks sain valmis ka oma toolipadjad.

Miks see kõik küll nii kaua aega võtab? Hakkasin ju neid ruute heegeldama juba peale Adele voodikatet. Aasta oli siis 2013 ja mul olid hoopis teistsugused toolid.

Aga kui midagi tegema hakkad, siis tavaliselt on ju materjal olemas, aga igasugu jääkide kasutamisel jääb harilikult ikka midagi puudu. Nii ka minul. 
Kuna olen kõva taaskasutaja, vähemalt enda arvates, siis selle valkjas-beežika lõnga sain oma liiga tihkelt ümber olevast särgist, aga sellest jäi muidugi puudu. See oli mingi Novita puuvilla-viskoosi segune lõng, mida enam ei toodeta ja mille sarnast ma terve aasta otsisin ning õnneks lõpuks enam-vähem sarnase ka leidsin.



Kõik teised lõngad on puuvillased ja nendest vaid beeži ostsin juurde, oranž oli olemas ning ülejäänud on Adele voodikatte ülejäägid. Eks need tuli ju ka ära kasutada, sest neid ju muudkui tekib juurde.























Siis kui kõik valmis oli heegeldatud, hakkasin porolooni otsima. Sellel hetkel seda õhemat, 2cm, ei müüdud kusagil. Ja ega ma iga päev ka ei viitsinud selle peale mõelda. Nii see teine aasta möödus.

Nüüd, kui olen poolikute tööde lõpetamise erilise tähelepanu alla võtnud, siis läksin uuesti porolooni otsingutele ja sellel aastal ma need ka leidsin. Ja siis... lõikasin ühel neist liiga suure jupi küljest ja pidin uuesti poodi minema.

Õnneks olid vähemalt mingid valged padjakatted kunagi pooleldi valmis õmmeldud, ei tea küll milleks. Neist sai kerge vaevaga poroloonide ümbrised ja siis oli vaja vaid poolt üksinda olemise päeva ja küljed kokku heegeldada.

Ruutude skeemid raamatust "200 heegeldatud ruutu...". Ruudud heegeldasin pealtpoolt kokku ja padja servad väljapoolt kokku. Ühele padjakattele kulus lõnga umbes 200gr.

Nii lihtne see ongi.



Jaanipäevale vastu

Olen hakanud valmistuma Jaanipäevaks.

Minu esimesed pitsilised põlvikud. Lapsele olen mõned aastad tagasi küll paar paari põlvikuid kudunud, aga siis oli mul mingi omapärane juhend, mille järgi ma toimetasin ja kindlasti ei olnud nendel mingit mustrit.

Peaksin mainima, et alustasin ikka oma kolm korda uuesti. Kui on mingi uus lõng ja kindel tahtmine kindlat suurust ese kududa (näiteks endale), siis selline üha uuesti alustamine on täitsa tavaline, vähemalt minul.
Mustri võtsin haapsalu salli raamatust ja just nimelt sellise, mis on ühes viirus ja täiesti sümmeetriline. Esimest korda proovides ja mingitki süsteemi luues on nii lihtsam.
Pitsilise lehemustri paigutasin ette ja taha, praegu tundus nii kõige ilusam. Ilusam...


Kuna põlvik teatavasti kahaneb allapoole, siis säärel olevad kahandused tegin kahele poole tagumist leherida. Kahandasin seni, kuni tundus eelneva kogemuse põhjal just paras arv sokkidele, sest sellest kohast alates on kudumine nagu sokil.


Aga seekord kudusin kanna ja varbaotsa teisiti kui harilikult.
Igapäeva sokkidel olen suurema vastupidamise huvides kudunud tavalise nn. saksa kanna ja tavalise varbaotsa. Seekord kudusin Hiiu kanna, mis on hulga lihtsam ja ei ole väga paks ning varba otsad kudusin muhu moodi ebasümmeetriliselt muhu vanema kahandusvõttega. Lahti seletatult tähendab see seda, et parema jala põlvik on parema jala oma ja vasaku jala põlvik vasaku oma.

























Lõng maavillane 7/2 ja vardad 2,5mm. Lõnga kulus umbes 120gr, aga mul on ka hirmus pikad jalad. Põlviku sääreosa pikkus kannani on 48cm.

Laupäev, 12. märts 2016

Näituse "Kuldse peaga nõel" mõju...


Käisin näitusel...Vilde muuseumis, kus perekond Kilvet eksponeeris oma suguvõsa naispere näputööd eelmise sajandi algusest. Tekkis selline äratundmisrõõm.

Eks minugi suguvõsal on üht-teist alles, aga lausa enda valdusesse olen ma saanud muidugi vaid mõned esemed. Needki peamiselt koduse majapidamise tekstiilid, sest vanaemade kleidid olen jõudnud juba aastakümneid tagasi ümber lõikuda ja õmmelda. Ja kahjuks muidugi mingisugusele eriliselt luuavarrele, sest nende hilpude selga proovimine ei andnud enam positiivset tulemust juba 15 aastat tagasi. Nii, et kui need veel alles oleks, siis saaks neist vaid lapitehnikas töid teostada.
Aga nüüd olulisema juurde.

Minu kaks vanaema, maa- ja linnavanaema tegelesid mõlemad käsitööga. Maavanaema oli sina peal kangastelgede ja varrastega, linnavanaema jällegi heegelnõela ja nõelaga. Kuid kuna vaipu säilitada on tunduvalt tülikam ja need leidsid enam ka praktilist kasutamist, siis kahjuks ongi alles jäänud esemed peamiselt peenem näputöö.
Esimesena eksponeerin neid imelisi monogrammiga köögirätikuid. 



Nagu näha on need monogrammid ikka tõeliselt peen töö. Kogu tikandi kõrgus on vaid 3cm. Esialgu tundus mulle, et ilmvõimatu on sellist tikandit üldse teha, kõik on nii ühtlane ja ilus, siis pikapeale ma mõne jõnksu ikka leidsin. Ja vaadates seda punast täpirida valge S tähe peal, tundub mulle, et ma ei saaks isegi luubi abiga sellise tööga hakkama.




Pean ühtlasi ka tunnistama, et nii mõnigi ese on mul aeg-ajalt kasutuses, sest ilusaid asju lihtsalt kapis hoida on ka patt. Kes seda ilu siis üldse näeb, muuseumisse ma neid ju veel ei vii, aga võib-olla tuleb kunagi ka see aeg.
Pildid tegin seekord lihtsad, sest fookuses on ikkagi tikand.
Nautige!