Kindad

Lõng 8/2 ja 7/2. 

Valgete kinnaste randmed kootud kahevärvilises soonikkoes ja sinakate kinnaste randmed valelapilises koes. Ornamendid tikitud.

Kaua tehtud kaunikene. Sokid ja sukad.

Sellel talvel olen püüdnud süüvida vöökirja ainetel kootud sokkide kavandamisse ja kudumisse. Nimelt on seda teadmist vaja ka õpilastele jagada ja selleks pead kõik ilu ja valu omal nahal läbi kogema.

Vöökirjad valisin mind kõnetanud kihelkondade järgi ja ka sealt pidin omad valikud tegema, sest mida suurem muster, seda tõenäolisemalt on tervet mustrikorda keeruline sokile paigutada. Mina mingeid poolikuid mustreid, olgugi soki siseküljel, näha ei tahtnud.

Essana kudusin paari sokke Kirbla vöökirja ainetel, aga need tulid paraku sellised, mis sobivad vaid näidiseks või siis päris väikese lapse jalga. Millegipärast tulid suht kitsad. Aga loll, kes oma vigadest ka ei õpi.

Järgmine paar mida alustasin, olid Kuusalu vöökirjaga (ERM 12722) sokid.

Ja mis juhtus? Ma ei teinud värvikindluse katset, sest minu meelest ei ole minu maavillased lõngad veel ükski värvi andnud, aga voilaa, seekord see juhtus. Süüdistada ei ole kedagi, vaatamata sellele, et koolis kordan nagu mantrat - kui ei taha, et midagi nässu keerad, tee värvikindluse katse.

Aga ilusad sellegi poolest. Lõng 8/2, vardad 1,75mm. Sokid koon suhteliselt tugevalt, et pärast ei peaks nõeluma.

Juba möödunud sajandi alul Rabivere rabaleiu tekstiilikatkeid uurides jõuti tõdemuseni, et ...Undruk oli mitmest kohast paigatud. Riidetükid lasevad oletada, et tolle aja eestlanna oli hea tikandustöö tundja, kuid nõelumise kunst oli talle peaaegu võõras.

Mina olen selle viletsa nõelumise geeni kandja.

Kolmas sokipaar. Kootud Karula vöökirja (ERM 1184:2) ainetel. Kuna mul leidus suurem kogus sobivat endisaegset Jõgeva beežikas-hallikat lõnga, siis seekord valisin valge asemel põhitooniks just selle. Veidi hirmutas ka see karjuv roheline, aga kokkuvõtteks jäin rahule.

Lõng 8/2, vardad 1,75mm.

Neljas paar. Jõelähtme vöökirjaga (ERM 4716). Tundub, et väike vilumus hakkab tekkima. Julgesin juba veidi teistsugust äärekirja vöökirjale juurde klapitada. Eks see ole puhas matemaatika.

Lõng jällegi 8/2, vardad seekord 1,5mm.

Kõik minu sokid on enam-vähem vöökirja päritoluga samale kihelkonnale vastava kannatüübiga, aga sokkide otsad enamalt jaolt nn viltuse otsaga. Mulle isiklikult tundub selline variant paremini sobituma saapasse.

Sokid ja poolsukad

Kõik sokid on kootud raamatust "Eesti silmuskudumine. Sukad ja sokid", Anu Pink kirja pandud näpunäidete ja soovituste järgi, kuid ikka vastavalt kandja jala mõõtudele.

Esimese paarina kudusin kihnu poolsukad. Kuidas kulges juhendatud ja lihtsama variandi kudumine, see on kirjas siin - Kihnu sukad. Teist paari on juba hulga lihtsam nii kavandada kui ka kududa. Tuligi veidi keerulisem, aga ei midagi ületamatut.

Kolmandana võtsin ette ruhnu naistesokid. 

Neljandaks lihtsamad muhu sukad, mida ma tõenäoliselt enam 8/3 lõngast ei kooks. Neid kudusin ühe paari halli karva veel, aga enne kinkimist ununes muidugi teha pilt.

Vormsi naistesukad. 

Enamus neist sukkadest on kootud Raasiku 8/2 lõngast, vaid need muhu sukad on mingitest vanadest tagavaradest leitud 8/3 lõngast. Vardad vastavalt lõnga jämedusele kas 1,75 või 2mm.

 

Seal väikesel Balti merel üks väikene Kihnu saar...

Millalgi märtsis leidsin kuulutuse, kus kutsuti enne jaani toimuvale Kihnu I Kudumisfestivalile. Kuna osavõtjate arv oli piiratud, siis saatsin oma soovi kohe teele ja õnneks läks. Eks siis jäin põnevusega ootama juuni lõppu, sest minu eelmine Kihnu külastus toimus kindlasti eelmisel sajandil.

Kahjuks oli kogu kolmepäevane üritus nii tihe, et nii mõnigi pilt jäi puhtalt sellepärast tegema, et olin liialt hõivatud kuulamise ja vaatamisega. 

Esimene Kihnu päev algas kella 5-se ärkamise ja minu jaoks päris pika sõiduga Munalaidu, et jõuda 8.30 praamile. Praam oli paksult igasugu "mutte" täis ja püüdsin mõistatada, et ega nad kõik ometi kuduma ei tule. Praamisõidu ajal tuli telekast hommikutelevisiooni nupuke Kihnu kudumisfestivalist ja mõned kudujad kuulsid praamisõitjate kommentaare, et kes need küll sinna sõidavad? Mitmeks päevaks kuduma?

Nad kahjuks või õnneks ei teadnud, et on olemas ka sellised sõltlased - kudumissõltlased. Kui neil on vaid tokk lõnga ja vardad, siis peale lõnga nii öelda ära kudumist on nad valmis tehtud töö kohe üles harutama, et saaks edasi kududa. 

Kihnu jõudes ootas meid ees vana tuttav Kihnu takso masside vedamiseks ja võtsime suuna Metsamaa pärimustallu, kus veetsime oma elu järgmised kolm päeva.

Vastuvõtt algas pillimängu ja lauluga.

Kui meile oli sissejuhatus tehtud ning töövahendid, materjal ja juhendid kätte jagatud, siis mõne aja pärast saabusid kohale parimad Kihnu memmed. Kõik käsitöömeistrid. Ja nendega juba igav ei hakka. Jagati nõuandeid ja visati nalja. Kõik muidugist kihnu keeles, aga ega sellest aru saamine teab mis keeruline olegi.

Esimesel päeval toimus ka kastiautoga ekskursioon mööda saart, kuid kahjuks palju me muidugi näha ei jõudnud. Essa asjana käisime kirikus, mis algselt ehitati luterlastele. Peale kihnlaste massilist õigeusku minemist lisati kirikule lihtsalt sibulkuppel. Kihnlased muuseas on kõik õigeusku rahvas, nagu aru sain -  muud valikut polegi.

Järgmine käik oli kirikust üle tee asuvasse väga vahvasse Kihnu muuseumisse. Praeguseks hetkeks on mul tekkinud juba mitu küsimust, näiteks et kas kuulsa laevaga sõle kavandi autor oli kihnlane. Igasugu kirjatükkides kirjutatakse ainult nendest kes neid sõlgi meisterdasid, aga kes on autor?

Hülgeküti kostüüm.

Tuul muudkui tõusis ja meie suunasime oma ninad saare lõunatippu kus asus majakas. 

Tuletorni tippu ronisid vähesed, seal üleval rinnatisel oli tõesti nii metsik tuul, et tagasi uksest sisse pressides oli ikka kergendus küll. Peale seda said aru, et tuulise ilmaga Kihnus ilma peakatteta, olgu selleks siis rätik või müts,  ringi liikuda on üsna mõttetu. Kõik pikemad juuksed on silmas ja suus ja ümber kõrvade keerdus. 

Esimene õhtu ja sokk (mis sokk, ikka kapeta) kannani kootud.

Hommikul tuju tõstvad memmed jälle kohal. 

Teise päeva pealelõuna ja esimene kapeta valmis.

Õhtul kontsert ja tants.

Vahepeal käisi memmed madarat korjamas ja meile tehti kiirkoolitus, kuidas värvimadarat ära tunda. Tõenäoliselt ma seda ise ikka kaevama ei lähe, ma parem koon.

Enne pidulikku lõpetamist olin jõudnud nõnda kaugele.

Tagasiteel sai jälle nalja. Kogu päeva piilusime aeg ajalt praamiliikluse plaane, sest tõesti oli kõva tuul ja oht mitte mandrile pääseda oli täitsa olemas. Enamus sellest kuduseltskonnast jäi ikkagi Kihnu kontserdile, aga mõned seadsid vaatamata meelitustele sammud kodu poole.
Need, kes auto peal olid, küsisid autotekil, et kas kedagi rohkem polegi praamil, neile vastati, et on küll. Seadsid nad siis sammud trepist üles reisijate salongi ja voilaa... seal oligi veel üks reisija, mina.

Nii me siis kuuekesi üle mere loksusimegi, isegi laeva meeskond oli suurem.

Peale Jaani sain valmis ka teise soki, lisaks kaks villi näppudele. 

Kindasaaga

Kunagi kooli ajal sai kootud sellised kirikindad. Midagi tolle aegsetest kättesaadavatest mustritest, midagi enda välja mõeldud. Päris palju aega ja vaeva võtsid. Vardad mingi 1,... Äi Soomest tõi, meie kaubanduses tollel ajal nii peenikesi ei olnudki.
Ja nagu pildilt juba näha, on need mõeldud meestele. No ja kui mu mees siis ühed neist kord kuhugi maha unustas, ei lubanudki ma neid enam kätte panna. Ja mis neist siis ikka kududa, kui kanda ei saa.

Aga selle aasta alguses olin sunnitud - ja tore oli - kõik peensusteni meelde tuletama ja muidugi läbi kuduma. Vahepeal, võiks öelda, on ka kinda kudumise tehnikas mõned uued nipid lisandunud ja materjali mida kasutada, on ka päris palju. Just nimelt eesti rahvuslike kinnaste kohta.

Ja lõppkokkuvõttes huvitas mind, et kuidas kududa üks väga ilusti istuv kinnas ning mis loogika järgi kirjutada üles skeem erinevat suurust kinnaste kudumiseks. Eks ikka sellepärast, et edaspidi läheks see kinda kudumine veidi libedamalt.

Kudumise käigus vahetasin iga uue kinda paariga vardad üha peenemaks ja tõdesin, et parimad on ikka korralikud terasest vardad, mis ei paindu kõveraks, murdumisest rääkimata. Mõned tänapäeva "peened" vardad läksid töö käigus kahjuks katki. Vähemalt minu käes.

Tegelikult oligi mul neid kindaid kududes algne mõte proovida läbi vaid erinevad randmete kudumise variandid. Nendel piltidel on näha vaid kolm. 

Peale randme kudumist oli kuidagi imelik neid poolikuid kindaid koguma hakata. Kudusin siis edasi. Üks võimalus oli kirikindaid kududa, aga peale paari paari tundus see minu! jaoks ikka liiga vaevaline ja igav. Juba kahe täpselt ühesuguse asja kudumine on mulle vahete-vahel keeruline. Kuna museaale mul kavas kududa ju polnud, lähenesin omamoodi ja miksisin kudumise ning tikkimise. Tulid ikka rohkem minu moodi kindad. 

Vardad 2,0 mm, lõng maavillane 8/2.

Tikkimine

Bodyd

Olen siin vahepeal igasugu asju meisterdanud ja paljusid esmakordselt.
Ka need kaks body kuuluvad sinna kategooriasse ja on kootud näidisteks.
Jällegi uus ja omamoodi kudumine ikka vastavalt juhendile, tehes sealjuures omapoolseid muudatusi, mis kudumist kergendasid.
Mustri sünteesisin etteantud parameetrite järgi eestipärasemaks.

Lõngaks eriliselt pehme ja mõnus Dropsi Baby Merino, mis pärineb Lõngamaaniast. Just sobiv kõikides vanuses lastele ja ka torkimist pelgavatele suurtele. Vardaid kasutasin põhiliselt 2,5mm ja nendega kootult tulevad esemed parajalt pehmed.

See beež bodi ripub Käsitööjaamas.

Triibuline sumadan

Eelmine talv sai Rakverest ostetud endale kaks rahvuslike triipudega puuvillast kangast. Ühest oli plaan õmmelda jakk ja see projekt teostus kiiresti. Lisandina lasin kõik võimalikud kohad neete täis pikkida. Pilt ise on tehtud juba aasta tagasi kevadel.

Aga see teine kangatükk, mille ostsin nii öelda väljapool plaani...

Tookord oli kaupluse valikus vaid tumedapoolsed kangad, aga suvi oli ju tulekul. Siis leiti mulle üks 70 või 80cm pikkune rest, mille ostsin muidugi ära, et endale ometi üks suvine sumadan meisterdada.

Kas need rõnga moodi sangad olid mul enne või hankisin need hiljem, täpselt enam ei mäleta. Aga minu kinnisideeks sai just ümber selliste rõngaste endale kott meisterdada. Ja veel ilma konkreetse lõiketa ning TRIIBULISEST riidest, mida oli vaid 70cm. Loodan, et rohkem ma sellist asja enam ette ei võta, vähemalt lähemal ajal mitte.

Algust selle kotiga tegin muidugi juba eelmisel kevadel. Küljed ja voodri sain kokku, taskudki sisse ja sangad külge, aga põhja juures jooksis ketas kokku. Olin nimelt küljed mingi imelise mõtte ajendil väga erilised lõiganud ja enam ei kujutanud ette, kuidas neid põhjaga kokku sobitada.

Kaua sa neid poolikuid silmade alla sattuvaid asju ikka näha tahad, kogu aeg muudkui kripeldab ja kripeldab ning soov on ikka kõik ideed realiseerida.

Lõpuks mobiliseerisin kuu tagasi ühel vabal momendil oma jõu ja läbi katsetamiste leidsin rahuldava lõpptulemuse. Triibud jooksevad igal pool ilusti kokku ja käe otsas näeb välja nagu kott ikka.

Meenus ka see, miks ma ei kasutanud ühtegi sellistele sangadele sobivat lõiget. Minu meelest olid vähemalt kõik need, mis minule ette sattusid, pehmelt öeldes väga imelikud kui mitte öelda koledad.

Muhukas

Saigi valmis. Ja juba enne sügist.
Tuli selline nagu just ette kujutasin, veidi vanaaegne ja aegumatu. Juba sisse õnnistatud vanaisa juubelil ja Vabariigi aastapäeva peol lasteaias.



Nüüd ka veidi värvilisemad pildid. Tumehall - Hjertegarni Ciao Trunte - kulu 120gr, kollane - Filcolana Arwetta merino - kulu 20 gr, mõlemad pärit Käsitööjaamast. Sinine ja helehall lõng pärinevad vanadest varudest ja sobisid oma jämeduselt ja värvilt imehästi.
Vardad kogu kudumi ulatuses nr.2,5.



Kehaosa kootud ringselt ja peale käeavasid edasi-tagasi. Eks see üks paras pusimine oli, sest mul jooksis ju taustal kolm värvi, mis muidugi kogu aeg omavahel vussi kippusid minema. Aga see eest peidetavaid lõngaotsi oli päris vähe, sest mõnikord ikka veab. Olin nimelt värvide vahetuse just nii plaaninud, et kõik sujus ideaalselt.

Muster pärineb raamatust "Meite Muhu mustrid". Selle leidsin ikka pärast päris pikka otsimist, kuna enamjaolt on muhu vattide männakirjad mõeldud meestele ning on liiga suure kirjakorraga.

Kindlasti mõnus ja soe meie imeliste talvede üleelamiseks.