Varsti ongi juba liiga paras.
Mõnda asja koon ma ikka üle mõistuse kaua. Või mis ma koon, tegelikult kootud on ühe jutiga, aga nööpe võin ma alles aasta hiljem külge õmblema hakata, see tundub lihtsalt nii jube töö olevat.
No ja ega karjuvat vajadust sellise vesti järgi ei olegi kui su laps käib "koolivormi" koolis. Millal sa ikka tuled koju teist vesti selga panema? Nii jäävadki ainult sünnipäevad ja pühad. Õnneks on neid külas käimisi aasta lõpus omajagu ja eks ma siis paar nädalat tagasi viimased pisted tegin, et keegi jõuaks vähemalt pildile paraja vestiga.
Vahelepõikena olgu öeldud, et ega ma seda talle ilma isikliku järelvalveta selga annakski. Sest nii palju kadunud ja uuesti üles leitud esemeid ei ole ma kuulnud veel kellelgi olevat. Üks väga hea minu kootud müts ongi lõplikult läinud. Teised esemed tulevad ikka ka kuid hiljem välja.
Õnneks tõi Jõuluvana meile 5 andurit, mida norm. inimene paneb võtmete ja telefoni külge, aga millega meie saame varustada oma lapse riided ja koolikoti ja lapse enda.
Miks ma üldse sellise vesti siis kudusin? Esiteks, lõnga kogus oli piiratud - umbes 240 gr ja muuks seda poleks jagunud. Teiseks oli see just selline vesti lõng, peenike, soe, aga veidi torkiv, omast käest proovitud.
Tegelikult on see vest kootud teise ringi lõngast st. see oli varem minu enda hall vest, mis oli aja jooksul millegipärast kokku tõmmanud. Naerukoht.
Aga huvitav on tegelikult see, et sellest 250gr oli mul täitsa normaalse suurusega palmikutega vest ja nüüd sai peaaegu sama koguse lõngaga - 230gr - hulga pisemale inimesele vest. Päris tihti imestan, et kuidas eelmise põlvkonna riided ei mahu enam uue põlvkonna sama vanade laste selga.
Lõng Titan Wool Winner, täitsa villane. Kui on ikka kvaliteetne lõng, annab seda mitmeid kordi üha uuesti kududa. Tegelikult, ega ma kolmandat korda millestki midagi uut vist ikka kudunud pole, aga teist korda kindlasti ja üsna palju. Muidugi peab see olema minu enda ostetud lõng, siis tean kindlalt ka 100 aastat hiljem selle koostist. Muidugi mitte peast, vaid paberilt.
Ühe asjaga panin muidugi puusse. Ei teinud enda vestist pilti ennem kui harutama hakkasin. Aga eks sellel hetkel kui lõpuks see uue vesti mõte tuli, asusin kiirelt harutama ja kordagi ei sähvatanud jäädvustamise mõte.
Selja tagant selline. Leidsin ühe mõnusa peene keeruga palmiku mustri.
Mõnda asja koon ma ikka üle mõistuse kaua. Või mis ma koon, tegelikult kootud on ühe jutiga, aga nööpe võin ma alles aasta hiljem külge õmblema hakata, see tundub lihtsalt nii jube töö olevat.
No ja ega karjuvat vajadust sellise vesti järgi ei olegi kui su laps käib "koolivormi" koolis. Millal sa ikka tuled koju teist vesti selga panema? Nii jäävadki ainult sünnipäevad ja pühad. Õnneks on neid külas käimisi aasta lõpus omajagu ja eks ma siis paar nädalat tagasi viimased pisted tegin, et keegi jõuaks vähemalt pildile paraja vestiga.
Vahelepõikena olgu öeldud, et ega ma seda talle ilma isikliku järelvalveta selga annakski. Sest nii palju kadunud ja uuesti üles leitud esemeid ei ole ma kuulnud veel kellelgi olevat. Üks väga hea minu kootud müts ongi lõplikult läinud. Teised esemed tulevad ikka ka kuid hiljem välja.
Õnneks tõi Jõuluvana meile 5 andurit, mida norm. inimene paneb võtmete ja telefoni külge, aga millega meie saame varustada oma lapse riided ja koolikoti ja lapse enda.
Miks ma üldse sellise vesti siis kudusin? Esiteks, lõnga kogus oli piiratud - umbes 240 gr ja muuks seda poleks jagunud. Teiseks oli see just selline vesti lõng, peenike, soe, aga veidi torkiv, omast käest proovitud.
Tegelikult on see vest kootud teise ringi lõngast st. see oli varem minu enda hall vest, mis oli aja jooksul millegipärast kokku tõmmanud. Naerukoht.
Aga huvitav on tegelikult see, et sellest 250gr oli mul täitsa normaalse suurusega palmikutega vest ja nüüd sai peaaegu sama koguse lõngaga - 230gr - hulga pisemale inimesele vest. Päris tihti imestan, et kuidas eelmise põlvkonna riided ei mahu enam uue põlvkonna sama vanade laste selga.
Lõng Titan Wool Winner, täitsa villane. Kui on ikka kvaliteetne lõng, annab seda mitmeid kordi üha uuesti kududa. Tegelikult, ega ma kolmandat korda millestki midagi uut vist ikka kudunud pole, aga teist korda kindlasti ja üsna palju. Muidugi peab see olema minu enda ostetud lõng, siis tean kindlalt ka 100 aastat hiljem selle koostist. Muidugi mitte peast, vaid paberilt.
Ühe asjaga panin muidugi puusse. Ei teinud enda vestist pilti ennem kui harutama hakkasin. Aga eks sellel hetkel kui lõpuks see uue vesti mõte tuli, asusin kiirelt harutama ja kordagi ei sähvatanud jäädvustamise mõte.
Selja tagant selline. Leidsin ühe mõnusa peene keeruga palmiku mustri.
Kaua sa pil-dis-tad???
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar