Järvamaa sukad

                                

Võtsin kätte Anu Pinki raamatu "Sukad ja sokid", kindla plaaniga kududa teleka vaatamise  kõrvale ühed lihtsad villased sokid. Valged, soojad ja pretensioonitud. Mõtlesin küll, et kui väga igav hakkab, lisan ehk mõne vöökirja, aga see pidi olema ka kõik.

Leheküljelt 147 jäid silma Järvamaa poolikud sukasääred (PM 352 E 77). Lappasin oma lõputuid märkmeid, alustamiseks soovitatud 100 silmust tundus täitsa sobiv ja töö läks lahti.

Kudusingi mõlema soki esimesed mustriosad valmis, siis juhatas raamat mind vihjega edasi: keera hoopis leht tagasi ja leiad sarnased, tundmata päritoluga sukad (ERM A 509:3262), mis on säilinud varbaotsani.

Sel hetkel käis klõps – miks piirduda sokkidega, kui siit annab välja venitada uhked sukad? 

                                 

Ja kuigi inspiratsiooniallikaks olnud sukasääred on linased, siis tervenisti säilinud sukad on villased ja see sobis minu tööga imeliselt. 

Kahandused arvutasin isikliku sukalõike järgi ja sukajuti võtsin linastelt sukkadelt, oli põnevam. Kiilkanna kudumine üle pika aja oli ka väike väljakutse.

Vardad 1,75 mm, lõng Texrena. 

Inspiratsioon

Sukad, naiste, ERM A 509:3262/ab, Eesti Rahva Muuseum
(http://www.muis.ee/museaalview/506514)

Sukasäär, PM _ 352 E 77/a, Järvamaa Muuseum
(http://www.muis.ee/museaalview/1698389)

Ruhnu stripuvamsa

Lõpuks sain ka paar pilti tehtud, kuigi kampsik ise valmis juba jõuludeks. See "ohvri" pildile meelitamine on muidugi omaette ooper – nõuab parajalt kavalust, meelitusi ja loomulikult väärilist tasu.

Kudumisprotsess hakkab vaikselt juba ununema, aga inspiratsiooni ja tehnilist nõu ammutasin muidugi Anu Pinki raamatust "Ruhnu. Kirjad kudujate saartelt". Omaniku mõõdud sai võetud ühes Tartu söögikohas ja ka seal ei saanud läbi ilma väikese kavaluseta.

Lõnga hankisin Pärnust - Midara Merino soft, lambahall, 100% Merino wool. Mõnus, pehme meriino, aga jätab täpselt eesti maavillase mulje. 500 grammi jäi seekord veidi napiks, kampsun oleks võinud grammivõrra pikemgi tulla.

Nüüd, kus patentkoes kampsunid on jälle moepildis tagasi, jagaksin paar tähelepanekut. 

Kuigi ma eelistan tavaliselt ringselt kududa, siis patentkoe puhul soovitan kehaosad siiski eraldi tükkidena edasi-tagasi valmis teha. Patentkude on kangekaelne ja kokkuõmblemisel tavalise parempidise koe reeglitele ei allu. Kui kampsunil on küljeõmblused, on varrukaid palju lihtsam külge istutada, sest käeava pikkust saad vastavalt vajadusele reguleerida. 

Varrukad seevastu tasub kindlasti ringselt kududa – minu arvates  jääb õmblus patentkoe puhul lihtsalt liiga kohmakas ja robustne. 

Viimistluseks kantisin seekord ainult kaeluse.