Kuldse kaameli karva müts

Algas lugu sellest, et väsisin suurte asjade kudumisest ära. Tekib muidugi õigustatud küsimus, et kus need asjad siis on. Pildi peal ja pildid on isegi arvutis, aga juttu veel pole ja sellega võib oodata. Aga tahtsin just selle jope juurde Normanile ühe uue mütsi kududa. 

Kuldse kaameli karva...sellise jutuga selle mütsi tegu algas. Et mis värvi see kaamel õieti on, pidavat kuldne olema. Väga tore, aga ega sellist moodsat värvi igas poes polegi. Seekord jõudsin otsaga Lianni ja leidsin sealt hoobilt õige värvi ja  jämedusega torkimisvaba meriinolõnga Fulli. Seda kulus meeter vähem kui 100gr. Nibin-nabin.

 Kavand ja muster ise kokku klopsitud ja lugedes siin Fb toimuvaid tralle ümber autoriõiguste tabasin ennast mõttelt, et polegi ammu sellistele asjadele üldse mõelnud. Suhteliselt lihtne on kui kõik ise leiutad. Ja loodetavasti ühelegi palmikule veel patenti pole võetud.

Pealaelt kahandasin üht oma nippi kasutades, sest kõiki silmuseid korraga kokku ei meeldi mulle mitte kroukida. Kahandan sujuvalt, et silmuseid ikka vähemaks jääks ja muster pooleks ei oleks lõigatud. See on minu meelest oluline,
Ja tutt oli keelatud. Tõenäoliselt on tegemist inimesega, kes oma mütsil tutte vihkab. Päritud vist kaasa sündinud omadusega emalt. Ühelegi tema mütsile ma neid panna ei tohi. Eks ma siis panen mõnuga kõikidele teistele.

 Vardaid kasutasin igasuguseid, peenemaid ja jämedamaid, vastavalt vajadusele.
Tänud kaasa elamast!

Heegeldatud tubakakott

Tundub, nagu oleksin kõva heegeldaja, aga tegelikult on need väikesed näpuharjutused vahelduseks pidevale kudumisele. Et heegeldamine ära ei ununeks.

Selle koti tegin olude sunnil ja tore on, et elu nõuab raamist välja minemist. Nimelt oli koolis vaja heegeldatud eseme tööjuhendit ja eks seda ongi kõige lihtsam ise läbi tehes üles kirjutada. Õnneks on see üles märkimine mul veres, püüan jõudumööda kõik tehtud asjad ikka üles kirjutada, et teisel korral lihtsam oleks.

Lehed ja linnud leidsin eesti rahvuslikest kinda- ja sukakirjadest, värvid võtsin esimesed ettejuhtuvad.
Veidi harutamist oli ka, sest mõned väljavalitud mustrid ei jäänud heegeldades teps mitte ilusad.

Tegelikult oleksin selle koti võinud veidi lühema teha, aga siis oleksin linnukeste asemel midagi pisemat pidanud võtma.

Lõng ehtne eesti maavillane 8/2 ja heegelnõel 2,5mm.

Et mõnus oleks...

Lõppude lõpuks sain valmis ka oma toolipadjad.

Miks see kõik küll nii kaua aega võtab? Hakkasin ju neid ruute heegeldama juba peale Adele voodikatet. Aasta oli siis 2013 ja mul olid hoopis teistsugused toolid.

Aga kui midagi tegema hakkad, siis tavaliselt on ju materjal olemas, aga igasugu jääkide kasutamisel jääb harilikult ikka midagi puudu. Nii ka minul. 

Kuna olen kõva taaskasutaja, vähemalt enda arvates, siis selle valkjas-beežika lõnga sain oma liiga tihkelt ümber olevast särgist, aga sellest jäi muidugi puudu. See oli mingi Novita puuvilla-viskoosi segune lõng, mida enam ei toodeta ja mille sarnast ma terve aasta otsisin ning õnneks lõpuks enam-vähem sarnase ka leidsin.

Kõik teised lõngad on puuvillased ja nendest vaid beeži ostsin juurde, oranž oli olemas ning ülejäänud on Adele voodikatte ülejäägid. Eks need tuli ju ka ära kasutada, sest neid ju muudkui tekib juurde.

Siis kui kõik valmis oli heegeldatud, hakkasin porolooni otsima. Sellel hetkel seda õhemat, 2cm, ei müüdud kusagil. Ja ega ma iga päev ka ei viitsinud selle peale mõelda. Nii see teine aasta möödus.

Nüüd, kui olen poolikute tööde lõpetamise erilise tähelepanu alla võtnud, siis läksin uuesti porolooni otsingutele ja sellel aastal ma need ka leidsin. Ja siis... lõikasin ühel neist liiga suure jupi küljest ja pidin uuesti poodi minema.

Õnneks olid vähemalt mingid valged padjakatted kunagi pooleldi valmis õmmeldud, ei tea küll milleks. Neist sai kerge vaevaga poroloonide ümbrised ja siis oli vaja vaid poolt üksinda olemise päeva ja küljed kokku heegeldada.

Ruutude skeemid raamatust "200 heegeldatud ruutu...". Ruudud heegeldasin pealtpoolt kokku ja padja servad väljapoolt kokku. Ühele padjakattele kulus lõnga umbes 200gr.

Nii lihtne see ongi.

Jaanipäevale vastu

Olen hakanud valmistuma Jaanipäevaks.

Minu esimesed pitsilised põlvikud. Lapsele olen mõned aastad tagasi küll paar paari põlvikuid kudunud, aga siis oli mul mingi omapärane juhend, mille järgi ma toimetasin ja kindlasti ei olnud nendel mingit mustrit.

Peaksin mainima, et alustasin ikka oma kolm korda uuesti. Kui on mingi uus lõng ja kindel tahtmine kindlat suurust ese kududa (näiteks endale), siis selline üha uuesti alustamine on täitsa tavaline, vähemalt minul.
Mustri võtsin haapsalu salli raamatust ja just nimelt sellise, mis on ühes viirus ja täiesti sümmeetriline. Esimest korda proovides ja mingitki süsteemi luues on nii lihtsam.
Pitsilise lehemustri paigutasin ette ja taha, praegu tundus nii kõige ilusam. Ilusam...

Kuna põlvik teatavasti kahaneb allapoole, siis säärel olevad kahandused tegin kahele poole tagumist leherida. Kahandasin seni, kuni tundus eelneva kogemuse põhjal just paras arv sokkidele, sest sellest kohast alates on kudumine nagu sokil.

Aga seekord kudusin kanna ja varbaotsa teisiti kui harilikult.
Igapäeva sokkidel olen suurema vastupidamise huvides kudunud tavalise nn. saksa kanna ja tavalise varbaotsa. Seekord kudusin Hiiu kanna, mis on hulga lihtsam ja ei ole väga paks ning varba otsad kudusin muhu moodi ebasümmeetriliselt muhu vanema kahandusvõttega. Lahti seletatult tähendab see seda, et parema jala põlvik on parema jala oma ja vasaku jala põlvik vasaku oma.

Lõng maavillane 7/2 ja vardad 2,5mm. Lõnga kulus umbes 120gr, aga mul on ka hirmus pikad jalad. Põlviku sääreosa pikkus kannani on 48cm.

Näituse "Kuldse peaga nõel" mõju...

Käisin näitusel...Vilde muuseumis, kus perekond Kilvet eksponeeris oma suguvõsa naispere näputööd eelmise sajandi algusest. Tekkis selline äratundmisrõõm.

Eks minugi suguvõsal on üht-teist alles, aga lausa enda valdusesse olen ma saanud muidugi vaid mõned esemed. Needki peamiselt koduse majapidamise tekstiilid, sest vanaemade kleidid olen jõudnud juba aastakümneid tagasi ümber lõikuda ja õmmelda. Ja kahjuks muidugi mingisugusele eriliselt luuavarrele, sest nende hilpude selga proovimine ei andnud enam positiivset tulemust juba 15 aastat tagasi. Nii, et kui need veel alles oleks, siis saaks neist vaid lapitehnikas töid teostada.

Aga nüüd olulisema juurde.

Minu kaks vanaema, maa- ja linnavanaema tegelesid mõlemad käsitööga. Maavanaema oli sina peal kangastelgede ja varrastega, linnavanaema jällegi heegelnõela ja nõelaga. Kuid kuna vaipu säilitada on tunduvalt tülikam ja need leidsid enam ka praktilist kasutamist, siis kahjuks ongi alles jäänud esemed peamiselt peenem näputöö.

Esimesena eksponeerin neid imelisi monogrammiga köögirätikuid. 

Nagu näha on need monogrammid ikka tõeliselt peen töö. Kogu tikandi kõrgus on vaid 3cm. Esialgu tundus mulle, et ilmvõimatu on sellist tikandit üldse teha, kõik on nii ühtlane ja ilus, siis pikapeale ma mõne jõnksu ikka leidsin. Ja vaadates seda punast täpirida valge S tähe peal, tundub mulle, et ma ei saaks isegi luubi abiga sellise tööga hakkama.

Pean ühtlasi ka tunnistama, et nii mõnigi ese on mul aeg-ajalt kasutuses, sest ilusaid asju lihtsalt kapis hoida on ka patt. Kes seda ilu siis üldse näeb, muuseumisse ma neid ju veel ei vii, aga võib-olla tuleb kunagi ka see aeg.
Pildid tegin seekord lihtsad, sest fookuses on ikkagi tikand.
Nautige!

Kindasaaga

Kunagi kooli ajal sai kootud sellised kirikindad. Midagi tolle aegsetest kättesaadavatest mustritest, midagi enda välja mõeldud. Päris palju aega ja vaeva võtsid. Vardad mingi 1,... Äi Soomest tõi, meie kaubanduses tollel ajal nii peenikesi ei olnudki.
Ja nagu pildilt juba näha, on need mõeldud meestele. No ja kui mu mees siis ühed neist kord kuhugi maha unustas, ei lubanudki ma neid enam kätte panna. Ja mis neist siis ikka kududa, kui kanda ei saa.

Aga selle aasta alguses olin sunnitud - ja tore oli - kõik peensusteni meelde tuletama ja muidugi läbi kuduma. Vahepeal, võiks öelda, on ka kinda kudumise tehnikas mõned uued nipid lisandunud ja materjali mida kasutada, on ka päris palju. Just nimelt eesti rahvuslike kinnaste kohta.

Ja lõppkokkuvõttes huvitas mind, et kuidas kududa üks väga ilusti istuv kinnas ning mis loogika järgi kirjutada üles skeem erinevat suurust kinnaste kudumiseks. Eks ikka sellepärast, et edaspidi läheks see kinda kudumine veidi libedamalt.

Kudumise käigus vahetasin iga uue kinda paariga vardad üha peenemaks ja tõdesin, et parimad on ikka korralikud terasest vardad, mis ei paindu kõveraks, murdumisest rääkimata. Mõned tänapäeva "peened" vardad läksid töö käigus kahjuks katki. Vähemalt minu käes.

Tegelikult oligi mul neid kindaid kududes algne mõte proovida läbi vaid erinevad randmete kudumise variandid. Nendel piltidel on näha vaid kolm. 

Peale randme kudumist oli kuidagi imelik neid poolikuid kindaid koguma hakata. Kudusin siis edasi. Üks võimalus oli kirikindaid kududa, aga peale paari paari tundus see minu! jaoks ikka liiga vaevaline ja igav. Juba kahe täpselt ühesuguse asja kudumine on mulle vahete-vahel keeruline. Kuna museaale mul kavas kududa ju polnud, lähenesin omamoodi ja miksisin kudumise ning tikkimise. Tulid ikka rohkem minu moodi kindad. 

Vardad 2,0 mm, lõng maavillane 8/2.

Suvine ürp

Eelmisel hooajal valmis selline eestimaa suvesse sobiv tuunika, aga pildile sain ta kahjuks alles sellel aastal.
Lõngaks vist juba tootmisest maas Katia Colibri, mille annetas mulle lahke töökaaslane. Koostis on    pooleks puuvill-akrüül, aga ega ma peale vaadates aru saagi, kumb siis kumb materjal on. Vist ikka  põhi on puuvill ja tutsud akrüül,  sest seljas on igastahes mõnus ja nahka maha ei võta.
Kuna lõng oli selline ebaühtlane, siis oli vaja servad  kuidagi konkreetsemaks teha. Leidsin täpselt sama tooni puuvilla-viskoosiseguse Katia Brisa, millest heegeldasin siis kõik kandid. Ja kui praegu meenutada, siis just alumist serva sai ikka mitu korda harutatud, enne kui õige tulemus saabus.

  Lõike konstrueerisin ise ja et ma õlgadele jälle neid õmblusi ei tahtnud, siis alustasin tagant poolt ja lõpetasin eesmise alumise äärega. Tagumisest poolest alustan ma alati seepärast, et siis on minu arvates parem arvestada esimese poole kaelaaugu kaare silmuseid.

Ja et lõnga ikka mõlema poole jaoks jätkuks ja samas ülemäära palju järgi ei jääks, olen vahepeal ka pindala arvutusi teinud. Nii mul igastahes paberitel kirjas on.

Vardad 4mm. Heegelnõela suurusest pole enam aimugi, ju ikka selline, mis paras tundus. Colibrit kulus 5x50gr ja Brisat vist veidi üle 50gr. 

     

         

    

Kuna läbi paistab see tuunika ka mõnusalt, siis igale poole ma seda selga ikka panna ei saa. Sellel  päeval seiklesime Palmsel ja sinna sobis imehästi.