Laupäev, 12. märts 2016

Näituse "Kuldse peaga nõel" mõju...


Käisin näitusel...Vilde muuseumis, kus perekond Kilvet eksponeeris oma suguvõsa naispere näputööd eelmise sajandi algusest. Tekkis selline äratundmisrõõm.

Eks minugi suguvõsal on üht-teist alles, aga lausa enda valdusesse olen ma saanud muidugi vaid mõned esemed. Needki peamiselt koduse majapidamise tekstiilid, sest vanaemade kleidid olen jõudnud juba aastakümneid tagasi ümber lõikuda ja õmmelda. Ja kahjuks muidugi mingisugusele eriliselt luuavarrele, sest nende hilpude selga proovimine ei andnud enam positiivset tulemust juba 15 aastat tagasi. Nii, et kui need veel alles oleks, siis saaks neist vaid lapitehnikas töid teostada.
Aga nüüd olulisema juurde.

Minu kaks vanaema, maa- ja linnavanaema tegelesid mõlemad käsitööga. Maavanaema oli sina peal kangastelgede ja varrastega, linnavanaema jällegi heegelnõela ja nõelaga. Kuid kuna vaipu säilitada on tunduvalt tülikam ja need leidsid enam ka praktilist kasutamist, siis kahjuks ongi alles jäänud esemed peamiselt peenem näputöö.
Esimesena eksponeerin neid imelisi monogrammiga köögirätikuid. 



Nagu näha on need monogrammid ikka tõeliselt peen töö. Kogu tikandi kõrgus on vaid 3cm. Esialgu tundus mulle, et ilmvõimatu on sellist tikandit üldse teha, kõik on nii ühtlane ja ilus, siis pikapeale ma mõne jõnksu ikka leidsin. Ja vaadates seda punast täpirida valge S tähe peal, tundub mulle, et ma ei saaks isegi luubi abiga sellise tööga hakkama.




Pean ühtlasi ka tunnistama, et nii mõnigi ese on mul aeg-ajalt kasutuses, sest ilusaid asju lihtsalt kapis hoida on ka patt. Kes seda ilu siis üldse näeb, muuseumisse ma neid ju veel ei vii, aga võib-olla tuleb kunagi ka see aeg.
Pildid tegin seekord lihtsad, sest fookuses on ikkagi tikand.
Nautige!


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar