Neljapäev, 27. jaanuar 2011

Töö õpetab tegijat

Ongi täis esimene aasta blogitamist.
On hea meel, et olen suutnud vähemalt esialgu hoida enda püstitatud eesmärki ning siia vaatamiseks ja lugemiseks pannud ainult seda, mis puutub käsitöösse. Ja väga tore on, et leidub ikka huvilisi, kes minu tegemisi jälgivad. Eriliselt head meelt teeb muidugi see, et nende hulgas on palju käsitööga otseselt mitte kokku puutuvaid inimesi. Nii saavad ka nemad mingitki aimu isetegemise telgitagustest.

Tänud kõigile!



Nüüd teen ühe väikese erandi oma blogipidamises ja näitan poolikut kudumit.
Kuna parasjagu tundus aega jätkuvat (ma nimelt planeeerisin selle vesti valmimise sügisesse) ja sobivad lõngadki olid enamjaolt olemas, otsustasin ühe muhu teemalise vestiga oma lapsele algust teha. Sellepärast varusingi nii palju aega, et ei meenunud, millal viimati kirjatud kudumit sai käes hoitud ja ka vardad 2,5 ei tõotanud eriti kiiret edenemist. Oma üllatuseks olen märganud, et tegelikult sujub asi päris edukalt ja isegi silmaga on näha, kuidas vestihakatis muudkui kasvab.

Kui nüüd muidugi kõik ausalt ära rääkida, siis alguses muidugi kahtlesin kõvasti, kas ikka tasub nii palju panustada, kui on olemas imelised kudumismasinad, mis sellise asjakese palju-palju rutem valmis meisterdavad. Aga mõtlesin ja mõtlesin - nendes masinaga kootud esemetes jääb puudu paar väga olulist asja - hing ja tunded.

Ja veel - tegelikult mõtlesin proovida ka steekidega kudumist. Selline väike vest oleks selleks hästi sobinud. Uurisin siis regivärsse ja pilte steekide kohta ja mida kauem ma seda teemat uurisin, seda kindlamalt süvenes minus mõte, et selline süsteem ei ole ikka mõeldud minu jaoks. Et kõigepealt koon ja siis lükkan käärid sisse. Aga kui midagi ei sobi. Siis on pool (st. see kääridega töödeldud pool) ju prügikasti kaup. Sellist asja ma küll endale ette ei kujuta, et saaksin kotitäie lõngajuppe, mul on neid niigi palju. Ja ega mõnikord ei kuku ju kõik nii välja nagu peab ja tuleb ette ka olukordi, kus juba vanast asjast saab harutades ja uuesti kududes palju parem kui see eelmine oligi. Kuna ma nii ehk naa koon ringiratast, siis seda väikest juppi kudumist, mis jääb kaenlaaukudest ülespoole, võib ju veidi kauem pusida ja edasi tagasi kududa. Ennevanasti sai kõik kirjatud kampsikud edasi-tagasi kootud ja sain küll hakkama.

Muhu vati mustri tuunisin muidugi ümber. Laps küll küsis pärast ühe mustriosa kudumist, et miks seda oranzi ei ole. Püüdsin siis talle selgitada, et ma ei tahaks teda rahvatantsijatega segi ajada ja sellepärast koongi asjast oma nägemuse. Ikka nagu ennemuiste - mida oli, sellest kooti.

Eks siis sügisel tulevad täpsemad jutud ja pildid valmis vestist ning loodan, et laps ikka vesti mõõdule vastaks.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar