Lubasin siin suure suuga portsu asjade valmimist, aga tundub, et kõik ei lähe nii kiirelt kui plaanitud. Poolikuid asju ma presenteerida ei taha, need kipuvadki siis poolikuks jääma või saavad hoopis vägisi lõpetatud. Olen vist ikka veidi ebausklik.
Aga pooleli on kaks salli, mis ootavad äärepitsi, siis üks triibukampsik ja üks vest. Ühe kampsiku lõng seisab puutumatult aknalaual ja ootab vardaid. Õnneks pleekimist karta ei ole, tundub et ma varsti ei tee üldse ööl ja päeval vahet.
Kõige lõpuks otsustasin ühe salli äärepitsi uuesti kududa. See muidugi ei ole kõige meeldivam asi, aga loodan, et lõpptulemus saab parem ja siis saan selle salli ära kinkida. Talv ju tulekul...
Ja tundub, et Mardilaada stress hakkab pisitasa üle minema. Mul on see stress sellest, et ma sellel aastal lihtsalt ei käinud seal. Aga võib-olla oleks pidanud. Tundub, et sellest rahvuslusest hakkab minu mõõt täis saama. Minul, kes ma seda rahvuslikku õppisin mitu aastat... Siis oli see harvaesinev ja eriline. Nüüd kõik kohad täis, ainult pabermähkmed on veel ilma triipude ja lilledeta. Mustrid, mis siis ei kutsunud kelleski esile erilisi hurraa hüüdeid, on nüüd viinud kõik pöördesse. Aga noh, see selleks...
Hakkan vist liiga teravaks minema.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar