Eelmine...kampsuni aasta

Sain juhuslikult pildile ühe eelmisel aastal kootud kampsunitest. Pildid on nii nagu on, laps tegi, hea seegi.

Tellija sooviks oli midagi suvisemat ja õhulisemat. Seepärast valisin lõngaks Dropsi Cotton Merino. Mõnus, pehme, hea langevusega puuvilla- ja villasegune lõng, millele annab soojust just see villa osa. 

Eelmisel hooajal sai nii palju kampsikuid kootud, et midagi korralikult üles tähendada polnud tõenäoliselt mahti. Uurimistöö käigus selgus, et lõnga kulu oli umbes 450gr ja kudunud olen varrastega 4,5 ja 4. 

Mustri kombineerisin ise väljavalitud pildi järgi. 

Külgedel õmblusi ei ole ja ka liist on kohe külge kootud. Niisamuti on ringselt kootud ka varrukad. Eks selline ühes tükis kudumine nõuab rohkem eeltööd, aga liiga lihtsad asjad mulle ei sobigi.

Ühel päeval tulin mõttele, et olen viimastel aastatel kudunud  kuidagi moodi etappide kaupa.
Esiteks kudusin lastele, siis tuli rättide ja sallide hooaeg, siis poolkindad, kampsunite aasta, mütside talv ja selle aastal olen jälle jõudnud ringiga kinnaste juurde.
Seekord võiks öelda - olude sunnil. Ja tore ongi.
Jutud ja pildid tulevad hiljem, siis kui mingi ports valmis ja endale ok tunduvad.

Flower bed shaggy ehk jälle Noro

Ometigi järjekordsed pildid valmis. Kudumine läheb ikka tunduvalt libedamalt.
Kuna olen nüüd ju võtnud suuna  ühendada kasulik meeldivaga, siis...veebruarikuu viimase laupäeva hommikul arutasime, et mida sellise ilmaga küll ette võtta, kui mingit suurejoonelist plaani pole ennem tehtud.
Tuli siis mõte minna Tervishoiu muuseumisse, sest seal pole me peale remonti käinud ja viimane aeg on oma järeltulijat valgustada nendes küsimustes, mida läbi naha ei näe ja mis pole iseenesest mõistetavad.
No Norman ütles siis, et kui muuseumisse minna, siis tema tuleb ainult õuduste muuseumisse. Mul meenus muidugi kohe kunagine visiit kooliga sinna samasse. Minu mäletamist mööda oligi see õuduste muuseum. Ja ühtlasi meenus ka minu esimene ja viimane käik Tartu Ülikooli anatoomikumi koos esimese kursuse tudengitega. Need mõlemad on jätnud mulle kustumatu  mulje. Oligi selge.
Aga seekord õnneks eksisin. Nii toredas kohas pole ammu käinud. Ainult üks balsameeritud tüüp oligi.

Ise ma arvasin muidugi, et kes see ikka Tervishoiu muuseumis käib, seal on hea pilti teha. Aga võta näpust, maja oli rahvast TÄIS ja vabu nurgakesi leidsime ainult treppidel.

Nüüd kampsunist ka.
Ei saa just öelda, et ma Noro lõngadest sõltuvusse oleksin sattunud, kuigi selline mulje võib jääda küll. Sellist paraja paksusega kampsunit vajasin juba ammu ja asjaolude kokku sattumisel ostsin hea usu peale poolitäie Noro Flower Bed Shaggy`t Wool&Woollen`ist ära. Ega ma kõiki värve pooli peal muidugi ei näinud ja kudumise käigus tundus mõni neist peenrasse mitte sobivat (eriti must), aga kokku võtteks on ju must ka lillepeenra värv ja valminuna meeldib see värvide mäng mulle väga.

Visioon oli mul muidugi olemas: Ma ikka selline ei ole, kes otsast hakkab kuduma ja siis vaatab, mis välja tuleb. Kui üldse tuleb. Kavand ja mõnikord ka lõige on vajalikud.

Kudusin kogu kampsuni ühes tükis, kaasa arvatud varrukate otsad.  Sellisel kimono kampsunil minu meelest õlgadel õmblusi olla ei tohiks. Alustasin kudumist alumise serva küljelt ja kudusin pool  n.ö. soonikust ära. Ühelt küljelt teise küljeni. Sinna külge kasvatasin kehaosa silmused ja kudusin kehaosa tagant ette, muidugi koos kasvatamiste, kahandamiste, kaelaaugu ja seekord ka varruka mansettidega. Need viimased oleks võinud muidugi ka hiljem külge nikerdada, aga kuna ma sellise plaani olin teinud, siis püüdsin sellest ka kinni pidada. Siis kudusin teise poole alumisest servast edasi-tagasi ja samal ajal ka kehaosa külge.
Veel kaelaaugu kant, kaks õmblust ja oligi valmis. Seljas soe ja mõnus.

Lõige just selline ongi, õmblused vaid külgedel. Lõnga kulus 325gr. Koostis - siid, kid mohair, lambavill ja veidi nailonit.

Praegu tundub, et mulle ikkagi meeldib selliseid suuremaid asju kududa. Neid on pildistamise ootel veel.

Tõsised põhjused naeratamiseks! Kordaläinud päev.

Lambad on siin ja lambad on seal...

Kuna olen nüüd otsustanud kõik kudumid üles pildistada, siis nii neid järjest siis tulebki.

Ega ühel nädalavahetusel eriti üle ühe sessiooni korraldada ei jõuagi ja põhiline probleem on interjööriga. Kodus pilti teha ei taha, uksest väljas on pime ja selline pruunikashall värv igal pool, et tüüpilise eestlase tumedamapoolsed kehakatteid ei ole isegi näha mitte. Detailidest rääkimata.
Eks siis peab otsima kuskilt mingit sisu ja seekord lahendasin olukorra nii...

Sellist musta vesti oli mul ammu vaja. Üks selline universaalne mul oligi, aga paraku jäi see juba liiga trimmi. Ja seekord ei tahtnud ma mitte liiga peenikeste varrastega ja liiga keerulise mustriga midagi ette võtta, sest musta pealt teadupärast midagi suurt hiljem näha ei ole. Sellepärast on ka see mustade asjade talvine pildistamine ikka suht keeruline, kui ise just mingi hea fotograaf ei ole.

Lõng on ehtne Norra lambavill. Kogemata leidsin teise ringi poest. Hinda polnd muidugi ollagi. Takkajärele mõeldes oleks võinud kõik ära osta, lambavalget oli ka, sildid peal ja puha. Tõenäoliselt eelmise sajandi toodang, aga mine tea. Muud peale vesti ma sellest kududa ei oleks endale saanud, sest eks ta ikka tõeline lambavilla lõng ole, selline torkiv. Torkivat kampsunit ma kanda ei saaks, aga vest - see vastu ihu ei puutu.

Vardad sobisid 6mm-sed. Järjekordseid palmikuid ma teha ei tahtnud ja seekord langes valik nuppude kasuks. Tulidki sellised suured ja nähtavad. Sobiva mustri leiutasin ühe foto järgi ise ja vöökohal oleva palmiku idee viksisin maha. Seljaosal on ka selline palmikukeerd. Tundus hea mõte olevat, kui külgedele kahandusi teha ei taha. Ja oligi hea mõte, hoiab keskkohast paremini vormi.

Pildid tehtud Kamahouses enne etendust.

Nii saingi ühendatud nukuteatri lambaperest ja  lambavillase vesti pildistamise.

Nalja peab saama, muidu mina ei mängi

Algus oligi väga lõbus ja ilus. Lumi sadas, vaba aega oli laialt ja pildistamine võis alata.

Selle koha pealt pildiseeria kahjuks lõpeb, siis kukkusin ma vette.  Suurest ehmatusest ei suutnud ka Peeter pildistamist jätkata, nii et ajalehele ei olegi midagi saata. Ja teistele midagi näidata. Vaid paar märgi pükse, 2 saabast ja läbiligunenud kampsun.

Aga nüüd parem kampsikust.
Ihaldasin midagi Noro lõngast kududa juba ammu. Lõpuks (eelmisel kevadel) leidsingi mulle sobivat värvi ja jämedust Kogarashi (vill ja siid) lõnga Käsitööjaamast. Väga jämedat lõnga  ma ei tahtnud, sest siis oleks selline suur jakk kaalunud üle kilo ja sellist koormat ma seljas kanda ei viitsi. Nüüd kaalub see kampsik - vist oli see 800gr.

Visioon oli mul ammu olemas. Tavaliselt mul ennem ikkagi on nägemus, mida ma kuduma hakkan. Niisama naljalt ma lõnga koju kokku ei osta.

Kehaosa kudusin ühes tükis, See on muidugi alguses paras pusimine, et kõik arvutused õiged ikka tuleks. Ja rahustuseks teistele võin öelda, et esimese versiooni harutan ma tavaliselt ikka üles. Koon küll proovilapi ja arvutan kõvasti, aga seljas hakkab kõik see pikk rivi silmuseid ikkagi omamoodi hoidma.
Kui ma teist varianti kraed kuduma hakkasin ja peeglist ennast kampsun seljas takseerisin, siis vaatasin, et oh kui ilusti mul kõik triibud kokku jooksevad. Eks sekundi murdosa hiljem muidugi meenus, et kudusin ju kõik ühes tükis.

Kudumise käigus oli ikka päris suur katsumus jälgida külje kahandusi ja kasvatusi, palmiku keerde, tasku, kaela ja varruka avasid. Sellepärast võtsin kohe alguses vastu otsuse, et kraed ma küll kohe külge ei koo. Siis pean ma võib-olla kogu aeg ainult harutama ja kudumise mõnu kaob päris ära.

Aga varrukad kudusin kohe külge. Pahempidisel pinnal jääb kehaosalt silmuste korjamine päris kena ja varrukaid külge õmmelda ma eriti ei viitsi. Kergem on minu meelest silmused vardale võtta ja siis kehaosa järgi veidi arvutada ja lihtsalt kududa. Sest tegelikult meeldib mulle kududes ikka aeg-ajalt autopiloot peale panna. See lõputu rida realt jälgimine pole päris minu stiil. Kudumine muutub igavaks ja väsitab mu lihtsalt ära. Siis pean vahele mingi mõttevaba mütsi kuduma.

No ja siis tuli krae. Teadsin täpselt milline see olema peab, aga esimesel korral ikka ei õnnestunud. Lootsin vist lõnga ka kokku hoida, kuigi 1 tokk oli veel varus. Igastahes veidi aega käisin selle kraega ja siis tegin uue, palju- palju laiema. Ja seda ma ka ikka töö käigus harutasin korduvalt. Põhimõtteliselt leiutasin jalgratast, sest mitte mingit sedapidi kootud sallkrae õpetust ma ei leidnud.

Kandnud olen ma seda kardigani juba pool aastat. Mõnuga. Jube soe on ja minu meelest peab isegi tuult. Meie möödunud  mõnusa sügise ajal sai see järgi proovitud.

Järgmine jutt juba järgmisest kardiganist...

Siniste lilledega rätt

Uskumatu, aga hea tahtmise korral saab kõik kord pildile. See ongi vaid kätte võtmise asi.

Minu pika kirjutamis pausi tingis vana tehnika kasutuskõlbmatuks muutumine ja minu kõrgendatud nõudmised fotodele. 

Siin vaatamiseks Dropsi baby alpakast rätt, kootud aasta alguses.

Mõnus, pehme, enda kombineeritud mustriga. 

Minu rätimustrid peavad veel siiani olema ilma keskmise jutita st. kasvatamine toimub vaid servades. Sellepärast pean mustrid ise õigesse fassongi ümber joonistama. Pitsi kudusin kohe serva.

Venitamisel sain esmakordselt kasutada knit pro sallivenitusvardaid. Sallivenitus raami ma endale soetanud ei ole (ja enam pole vist vajagi) ja siiani toksisin kõik rätid ja sallid servapidi nõeltega plaadi külge kinni. Nüüd on palju lihtsam ja pitsi serv sai ilus teravatipuline. 

Lõnga kulus 250grammi. Mõõdud laiusesse 150cm, kõrgus 83cm. 

Selle suve mütsid

Selle suve teine pool on ikka nii palav, et villane lõng ei taha hästi mööda sõrmi libiseda. Sellepärast otsustasin mõned puuvillased mütsid kududa. Et kui tuulisemaks läheb,  hea kohe pähe tõmmata. Piltidel iga "mees " oma isikliku mütsiga. Kokku kudusin neid 6 tükki. 

Mütsid kudusin merseriseerimata puuvillasest ja puuvilla-bambusesegusest lõngast. Tundus palju pehmem ja ihusõbralikum ja see tunne ei olnudki petlik. Lõnga kulu nagu tavaliselt ühele mütsile umbes 70-90gr. 

Kõige rahulikum modell meie uuel kruiisilaevade sillal.

Jänkud

No nii, midagi lõbusamat.

Oleksin vahepeal nagu kuul käinud. Mitte midagi ei mäleta, kuidas ja millest olen kudunud. Tegin üldse mina selle portsu kampsuneid sellel talvel? Lugesin kokku - 8 tükki. 

Veel pool aastat tagasi kirjutasin kudumise ajal kõik üles ja kohe peale asja valmimist ikka korralikult ümber, et oleks hea lugeda, kui midagi sarnast uuesti kududa tuleks. Nüüd pole ümber kirjutamiseks enam aega ja paraku ei suuda ma paljusid asju enam nende kritselduste hulgast, mis kudumise ajal tunduvad nii lihtsad, et paari kriipsuga vaid üles tähendatud, enam hiljem mitte mõhkugi aru saada.

Vahin nüüdki portsu pabereid ja püüan midagi meenutada, kuigi kampsun valmis just-just enne Ülestõusmispühi.

Algas lugu sellega, et paluti kampsunit jänese pildiga. Minu viimane kootud pildiga kampsun jäi raudselt eelmisesse sajandisse. Ise ei oleks ma sellist asja ette võtnud ja aega oli umbes 1 kuu. Aga nüüd olen väga rõõmus, sest sai ka piltide kavandamine ja kudumine uuesti meelde tuletatud. Ja õnneks on tänapäeval kõige selle jaoks hulga lihtsamad võimalused. Mitte mingi millimeetripaber.

Kõigepealt läksin siis lõnga otsima. Põhivärv oli enam-vähem ette antud ja lõng pidi minu arvates olema midagi siledamat ja muidugi mitte torkivat. Kindlasti pidi värvivalikus olema ka valge ja mingi beež või hall toon. Jõudsin jällegi Supremoni.

Siis pilt. Nüüd pannakse mu pea küll pakule, aga teha pole midagi. Kuna oli nii kiire, siis ise ma jänest disainima enam ei jõudnud hakata. Pidin kindla peale minema, võtsin pinterestist ühe jänesepildiga kampsiku ja tellija soovil joonistasin selle pontsakamaks.

Nüüd tuleb minu jaoks huvitavaim osa. Ega lihtsalt selle pildiga kudumise ajal midagi peale hakata ei ole. Kuidagi tuleb see lõnga ja varrastega vastavusse viia. Alguses olin ikka üsna nõutu ja vaid mõtlesin (õnneks ei jõudnud jalgratast leiutama hakata). Mõtlemise ajal kudusin lihtsalt ühe lapi, millelt ridu ja silmuseid lugeda.
Siis meenus, et olin kunagi alla laadinud mingi programmi kudumislõigete jaoks. Otsisin tookord nimelt sellist paberit, millele vajaminevaid lõikeid õiges ridade ja silmuste vahekorras peale joonistada. Õnneks leidsin selle üles, süvenesin veidi ja huups, nii lihtne see oligi. Lugesin oma lapi 10x10cm pealt ära silmused ja read, jagasin need omavahel, sain mingi suhte ja selle järgi otsisin tabelist vastava ruudustiku ja printisin lehed välja. Siis kleepisin kokku ja joonistasin jänku peale. Oligi lihtne.
No ja kudumine, sellest ei maksa enam rääkidagi. See oli juba käkitegu. Lipsu polnud ma ka ennem teinud (mida ma üldse kudunud olen, kõik oleks nagu esimest korda), aga polnudki nii hull kui kartsin.
Roosat lõnga läks 8 tokki,  valget ja beeži  1 tokk.