Esmaspäev, 27. detsember 2021

Lõngajäägid ehk miks ma oma vigadest ei õpi


Lõngajäägid - käsitöölise peavalu. Kui need kusagilt välja vupsavad, siis iga kord mõtled, et mi-da-gi-gi peaks neist tegema, muidu kasvavad hunnikud üle pea. Aga enamasti pakid nad uuesti kokku ja topid jälle silma alt ära.

Seekord otsustasin oma Malabrigo lõngast sallikudumise jäägid ühe korraga hävitada ja kududa neist üks varrukateta top. Algselt oli otse loomulikult suurejooneline plaan hakkama saada olemasolevate jääkidega.  

Midagi ma juurde osta otse loomulikult ei plaaninud ja et elu huvitavamaks teha, hakkasin hoopis nurgast kuduma. Mul oli erinevat värvi jääke ja nii tundus asi ikka hulga põnevam. 

Muidugi ma eksisin, nii lihtsalt ikka ei läinud.

Siis vaatasin, et kui kõik jäägid ära kasutada, läheb ikka liiga kirjuks. Ja et kui kõiki eri värve jääke kasutada ei taha, siis 100 gr juurde ostmisest peaks piisama. Jälle eksisin.

Esimese lisa 100 grammi sain kohalikust, Tallinna poest. Teise 100 grammi pidin juba väljamaalt tellima ja veel ootama, aga selle aja peale rahunesin õnneks ka maha. Tegelikult mul veel vedas, et sama värvi lõnga üldse oli, sest Malabrigo lõngad on käsitsi värvitud ning värvid vahetatakse aeg-ajalt välja. Kõik see plaan ei oleks pruukinud üldse õnnestudagi. 

Selline jääkidest kudumine võtab aeg ajalt selja märjaks, et kas ikka jätkub või peab juba selle pärast harutama, kui mingi värv lõplikult otsa saab. Eks ma siis kudusin, kaalusin ja arvutasin. Seekord oli harutamist ikka väga minimaalselt, vaatamata sellele, et ei ole juba ammu midagi nö diagonaalis kudunud. Kudusin 2,5mm varrastega ja peab mainima, et mida peenemad vardad, seda kergem on tegelikult mõõta ja planeerida. 

Kudusin esialgu kaks nurgast alustatud osa, siis ühendasin need ja edasi kudusin juba ühe tükina. Pärast mõtlesin, et võib-olla oleksin ka seda toppi saanud kududa ringselt, terve kehaosa korraga, aga see oleks eeldanud siis ikka korralikku lõngavaru, aga mina pidin veel arvestama sellega, et kas õiget värvi materjali ikka jätkub iga triibu vajalikuks pikkuseks.

Küljed seekord siis õmblesin.

See väga ilusate värvidega top jäi pildi peal suhteliselt lahja ja mitte midagi ütlev. Proovisin igasugu tehnikat ja objektiive, tulemus oli suht sama.


1 kommentaar:

  1. Väga äge! Aga see lõngajäägi-mure on jah klassika: algul on kõik üle ning hiljem ikka midagi puudu. Aga väljakutse on ju põnev :)

    VastaKustuta