Raske tunnistada, aga see kampsun osutuks parajaks väljakutseks. Olen alati arvanud, et inimesed, kes õpetuste järgi üks-ühele koovad on kuidagi erilised, sest see rida realt töö jälgimine on ikka parajalt tähelepanu nõudev. Tunduvalt kergem on omaenda peas laagerdunud ideed teostada, seda saab kududa autopiloodiga.
Aga valmis ta sai - soe, pehme ja mõnus.
Pluss sellisse töö juures on kindlasti see, et ikka on midagi uut õppida. Nagu ka seekord. Ikka sai paar uut nippi kõrva taha pandud, et edaspidistes töödes kasutada.
Kuigi kuskil töö keskel, kui mul olid käigus kõik olemasolevad ridade märkijad (mida mul on ikka mitu karpi) ja samal ajal pooleli veel mitu muud projekti, tundus küll, et peas olev kõvaketas jookseb kinni. Aga inimvõimetel pole piire.
Lõngaks seekord soovituslik Dropsi Nepal, hangitud Lõngamaaniast. Minu kootud kampsunile kulus 700 gr, kuid tuleb mainida, et tegin seda omaniku palvel veidi lühemaks. Samast kohast pärinevad ka nööbid.
Pildistamine praegusel aastaajal on päris problemaatiline, hea et modell polnud mustanahaline. Vastasel juhul polekski midagi näidata.
Loodetavasti on õnnelik ka omanik.
Tänud abilistele ja kõigile kaasaelajatele.
kena kardigan preilile!
VastaKustutamusta(karva) kudumine on üks paras väljakutse pimedal ajal:)