Ploomikarva tornidega sall

Tornikirja tuled on vilkunud juba päris pikka aega mu silme ees, aga alati oli midagi puudu või üle. Kas oli lõng liiga karvane või lihtsalt vale värvi. Täiuslikkuse taotleja igavesed mured.

Ja ega see päris "Tornikiri" mulle ka nii väga ei meeldinud. Lõpuks leidsin lahenduse alustades salli kudumist otsast ühe tornikirja moodi mustriga ja sellest kudusin omamoodi ka keskosa. Nagu ikka, kõik omamoodi.

Eks ma seda teise otsa ja keskosa silmamist veidi pelgasin. Kuskil mälusopis ohutuli vilkus, sest kunagi olin asjaga ikka kimpus, aga seekord - no problem, kõik sujus nagu autopiloodiga.

Õlasall on kootud Schachenmayr´i bambinodele mõeldud merino lõngast. Tundus just sobivalt pehme, õiget tegu ja värvi tornikirja jaoks.

Mõõdud seekord 52x190 cm, nii et annab külma ilmaga ikka korralikult ümber kaela keerata või lihtsalt õlgadele visata.
Sessioonil abiks kogu pere. Pildid seekord tehniliste probleemide tõttu nii, nagu aparaadist tulid.
Õlasall otsib enne talve soojalembelist omanikku.

Näputud

Nagu eelnevalt juba mainitud, on need näputud (ausalt öeldes mulle see sõna ei meeldi) kootud Titan Wool Winner lõngast. Kulu umbes 50 gr.

Mustad näputud on kootud Filatura Cervinia Merino Superfine lõngast, kulu 60gr.

Mõlemal eksemplaril sisse kootud Pajulehekiri. Näpututel olemas ka pöial, mis pildilt ei paista.

Teen väikese lisanduse, sest ei saa mitte mainimata jätta, et need on ühed ÜLLATAVALT soojad asjandused. Endale kudusin sellised lihtsalt ilu pärast, sest arvasin, et käia ma nendega eriti ei saa, kuna olen lihtsalt külmetavate sõrmedega inimene ja nendel nn. kinnastel sõrmeosa ju polegi. Aga võta näpust, tõenäoliselt paneb soe lõng vere õiges kohas liikuma ja oktoobrikuus pole mu käed veel külmetama hakanud, pigem pean näputuid vahete-vahel käest ära võtma, sest liiga palav hakkab.

Pildistamisel osales taaskord kogu pere. Tänud!

Sofia kirja hiirehall sall ehk uut ja vana. Old and new.

Hiirekarva sall valmis juba suvel kurguvalu käes vaevlevale tütrele. Muster on tuletatud Haapsalu salli raamatu Sofia kirjast. Miksisin seda nii palju, et algset mustrit võib küll aimata, aga üldmulje on hoopis midagi muud. Ei saa lihtsalt mitte midagi kuskilt maha kududa, uhkus ei luba ja läheks ka väga igavaks.

Äärepitsi leidsin isiklikult kõvakettalt, ikka sellelt, mida endaga kaasas kannan. Oleksin võinud teise veidi lopsakama kududa, aga eks elu õpetab. Teine kord teistmoodi. Lõngaks palju kiidetud, väga mõnus Lana Gatto Vip Liann lõngadest. Ümber kaela imeline, soe ja pehme.

Müts on kootud aastal 2009. Vist, igastahes ammu. Lõngaks Rowan Silk wool, hangitud Käsitööjaamast. Nagu nimigi ütleb, samuti pehme, soe ja mitte torkiv.                                                                                     

                                     

Sõrmitud kootud Titan Wool`i Winneri jääkidest, mille kulu seekord umbkaudu üks tokk. Käeseljal jookseb vana tuttav Pajulehekiri.

 

Nagu näha, olen kõva klassikaarmastaja. Saan oma projekte venitada mitme aasta peale ja pole veel moest läinud. 

Selline näeb välja miksitud Sofia kiri veidi kantud sallil.

Pildid tehtud terve pere ühendatud jõududega. Tänud nii abilistele, kui külalistele.

Pikk Beethoveni paus

Tundub, et olen rekordi löönud Beethoveniga võrreldes.
Pean seekord oma KÄSITÖÖ blogis teemast kõrvale kalduma ja selgitama sellise pika pausi põhjust.
Mis ikka muu kui suvi ja päikesepaiste ja heinamaa... Aga tõele näkku vaadates on väga palju aega kulunud aia- ja metsasaadustega tegelemisele.
Aga varsti-varsti on uued pildid suvel tehtust üleval ja hooaja võib alanuks tunnistada. 

Sirelikarva liblikakirja õlasall. Violet-colored butterflies shawl.

 Tellimustööna kootud sirelikarva õlasall on Filcolana Merci lõngast, mis ostetud Käsitööjaamast. Sisaldab võrdsetes osades merinot ja puuvilla. Olen sellest ennegi kudunud, on väga mõnus ja pehme ning sobib kandmiseks nii suvel kui talvel.

 Keskosa liblikakirja kudumist olen ka enne katsetanud ja mulle tundub see imeliselt ilus. Mustri kujundasin ise kolmnurka ja see pärineb raamatust "Haapsalu sall". Raamatu andmetel on see ainuke Haapsalu salli kiri, mille kudumisel kasutatakse palmikuvõtet.

 Äärepitsi kudusin kohe külge ja arvestades varasemaid kogemusi tegin veidi ümber. Sai päris lopsakas teine.
Kudumisel kasutasin vardaid nr.4,5 ja nii kulus lõnga 4 tokki. Seekord tuli valmis laiuseks 160 cm ja kõrguseks 100cm.

Ka satsiseelik on valminud omaenda kätetööna. 

Esimene boolero

               

Oma esimeseks booleroks võtsin päris kaua hoogu. Otsisin ja vaatasin neid igasuguseid, aga ühel olid varrukad liiga laiad, teisel liiga lühikesed ja kitsad ning üleüldse ma leidsin vist ainult ühe hästiistuva boolero.

See asjaolu panigi mind mõtlema, et kas asi on tõesti nii keeruline. Otsustasingi siis kududa ühe nii öelda proovitööna ja iseendale. Keerulist muidugi midagi polnud, tuli vaid vahete-vahel selga proovida ja olukorda kontrollida.

                                                                          

Pajulehekiri, mida ma seekord ümber ei teinud, pärineb muidugi võrratust "Haapsalu salli" raamatust.  Ühendasin vaid manseti sooniku triibud ja mustri omavahel ning jällegi ei mingeid õmblusi. Lõnga kulus 160 gr ja abimeesteks vardad  nr.3. 

Kudumine sujus üllatavalt libedalt ja eks sügise poole saa neid soovijatele veel meisterdada.

Esimesed triibulised