Varakevadine müts

Viimane aeg näidata üht varakevadist mütsi.
Tegelikult on mütsid minu nõrk koht. Olen neid ikka ja jälle muudkui kudunud ja kudunud ning veidi aja pärast jällegi ümber kudunud. Üks korralik peakate peab minu meelest ikka väga täpselt istuma, aga mütsidega juhtub tavaliselt see, et peale kandmist ja pesu muutuvad nad ikka tiba suureks. Aga kui on kvaliteetne lõng, kannatab ikka mitu korda ümber teha ja selleks olen ma alati valmis.
See on selle mütsi esimene ja seekord loodetavasti viimane kudumine.



Muster on teada tuntud lehemuster. Minu arvates väga sobiv pealae kahanduseks, ei mingeid liigseid krookeid. Serva kudusin seekord kahekordseks, välistades juba eos võimaluse liigselt venida. Lõngaks mitmekordne peenvillane, vardad 2,5 ja 3mm.

Uus tulemine. New coming

Nüüd väike, tagasihoidlik postitus eriti sisuka ja toimeka kevadperioodi ajal. Seekord tuleb juttu ühe korraliku õlasalli kasutegurist. Siin on pildid talvel kootud ja juba nähtud sallist, mida saab vägagi edukalt kanda ka jahedamatel kevad- ja suvepäevadel.

Enne õue astumist pistad kotti ja kui paistab tulevat jahedam tuuleke, keerad endale ümber ja tunned mõnusalt. Ei mingeid kortse ja erilist vaeva.

Eelduseks muidugi sobiv materjal, mis paljal ihul ikka soe, mõnus ja pehme oleks...

Vaata ka Kuusega kuubikukirja rätt.

Kevadele vastu

Viimasel nädalal on tekkinud tunne, et enne suurt suve külastab meid ka kevad. Sellepärast otsustasin enda ja teiste säärevarjude tagavara täiendada. Esimesed prooviks endale ja järgmised siis teistele. Esialgu tundub küll, et projekti nimi võiks olla APPI SAJAJALGSELE, sest pealtnäha väikesed asjad, aga aega võtavad omajagu või tundub see ainult mulle nii.

Lõngaks peenvillane, mitu otsa koos ja abiks sukavardad nr.3. Pikkust ka omajagu, umbes-täpselt 50cm.

Kuna esimesed säärised tulid enam-vähem vastavalt ettekujutusele, siis järgmised on kootud samal põhimõttel, vaid rombide ja palmikute vahekord on teine.

Triibuline sumadan

Eelmine talv sai Rakverest ostetud endale kaks rahvuslike triipudega puuvillast kangast. Ühest oli plaan õmmelda jakk ja see projekt teostus kiiresti. Lisandina lasin kõik võimalikud kohad neete täis pikkida. Pilt ise on tehtud juba aasta tagasi kevadel.

Aga see teine kangatükk, mille ostsin nii öelda väljapool plaani...

Tookord oli kaupluse valikus vaid tumedapoolsed kangad, aga suvi oli ju tulekul. Siis leiti mulle üks 70 või 80cm pikkune rest, mille ostsin muidugi ära, et endale ometi üks suvine sumadan meisterdada.

Kas need rõnga moodi sangad olid mul enne või hankisin need hiljem, täpselt enam ei mäleta. Aga minu kinnisideeks sai just ümber selliste rõngaste endale kott meisterdada. Ja veel ilma konkreetse lõiketa ning TRIIBULISEST riidest, mida oli vaid 70cm. Loodan, et rohkem ma sellist asja enam ette ei võta, vähemalt lähemal ajal mitte.

Algust selle kotiga tegin muidugi juba eelmisel kevadel. Küljed ja voodri sain kokku, taskudki sisse ja sangad külge, aga põhja juures jooksis ketas kokku. Olin nimelt küljed mingi imelise mõtte ajendil väga erilised lõiganud ja enam ei kujutanud ette, kuidas neid põhjaga kokku sobitada.

Kaua sa neid poolikuid silmade alla sattuvaid asju ikka näha tahad, kogu aeg muudkui kripeldab ja kripeldab ning soov on ikka kõik ideed realiseerida.

Lõpuks mobiliseerisin kuu tagasi ühel vabal momendil oma jõu ja läbi katsetamiste leidsin rahuldava lõpptulemuse. Triibud jooksevad igal pool ilusti kokku ja käe otsas näeb välja nagu kott ikka.

Meenus ka see, miks ma ei kasutanud ühtegi sellistele sangadele sobivat lõiget. Minu meelest olid vähemalt kõik need, mis minule ette sattusid, pehmelt öeldes väga imelikud kui mitte öelda koledad.

Väike tikand ehk kursist kõrvalekalle

Peaksin jälle alustama sõnadega oli kord, aga hakkan ennast juba muinasjutuvestjana tundma.
Tegelikult oligi kunagi villane kampsun, mis kellelegi kandmiseks enam ei sobinud. Sai siis teda vähe vanutatud ja lõpptulemust nähes tahtsin sinna kohe lisada mõned tikitud motiivid. Aga et kampsun muutus vanutamise käigus ikka kordi väiksemaks, siis lõpptulemi kandja pidi ka selline pisemat sorti olema.



Eks siis panin peas kõik täpselt paika, lõikasin jaki välja ning tikkisin ja õmblesin vaheldumisi.
Seekord peale peaaegu midagi ei joonistanudki, tegin vaid mõned täpid ja kriipsud. Tuli tahtmine sellist meeleolu tikandit teha.

Tikkimislõngad sain Liann lõngadest ja sellel momendil tundus see mulle lausa vedamisena. Olin kujutanud ette, et lähen poodi ja ostan vajaliku materjali, aga et sobiva jämedusega villaseid tikkimislõngu pole, ei mahtunud mulle küll pähe. Kaubanduse kammimise ajal hakkasin vahepeal juba kogu projekti maha kandma. Aga lõpp hea, kõik hea.

Muhukas

Saigi valmis. Ja juba enne sügist.
Tuli selline nagu just ette kujutasin, veidi vanaaegne ja aegumatu. Juba sisse õnnistatud vanaisa juubelil ja Vabariigi aastapäeva peol lasteaias.



Nüüd ka veidi värvilisemad pildid. Tumehall - Hjertegarni Ciao Trunte - kulu 120gr, kollane - Filcolana Arwetta merino - kulu 20 gr, mõlemad pärit Käsitööjaamast. Sinine ja helehall lõng pärinevad vanadest varudest ja sobisid oma jämeduselt ja värvilt imehästi.
Vardad kogu kudumi ulatuses nr.2,5.



Kehaosa kootud ringselt ja peale käeavasid edasi-tagasi. Eks see üks paras pusimine oli, sest mul jooksis ju taustal kolm värvi, mis muidugi kogu aeg omavahel vussi kippusid minema. Aga see eest peidetavaid lõngaotsi oli päris vähe, sest mõnikord ikka veab. Olin nimelt värvide vahetuse just nii plaaninud, et kõik sujus ideaalselt.

Muster pärineb raamatust "Meite Muhu mustrid". Selle leidsin ikka pärast päris pikka otsimist, kuna enamjaolt on muhu vattide männakirjad mõeldud meestele ning on liiga suure kirjakorraga.

Kindlasti mõnus ja soe meie imeliste talvede üleelamiseks.

Vintage vest

Et kõik ilusasti algusest peale ära rääkida, peab tegema väikese retke eelmisesse sajandisse. Kunagi ammu kudusin endale vesti - aasta oli siis 1983. Uskumatu.
Kandsin teda seni, kuni ta enam üldse selga ei sündinud panna. Lihtsalt ei käidud selliste imenikerdistega ja lõpuks jäi ta liiga kitsaks. No aga ära visata ka ei raatsinud ja õnneks ei olnud taaskasutus siis eriti kuum teema, nii see vest siis paremaid aegu ootama jäigi.


Eks ta mul vahete-vahel ikka ikka näppu sattus, kuni avastasin, et ühe hõlma peale olid käsitöölise suurimad vaenlased, koid, augud sisse järanud. Ju see oli kättemaks.
Ja kui see vest mulle sellel aastal jälle ette sattus, siis avastasin, et keegi hull oli vesti ära restaureerinud. Arvata on, et eks ma ise see ikka olin. Kuidas ma sellega hakkama sain, on peast pühitud, ainult lõngaotsad turritasid mälestuseks vesti pahemal poolel. Tõenäoliselt ma sellest parandamisest nii ära väsisin, et selle vesti jälle ootele panin.

Aasta alguses harutasin siis kõik peale hõlmade üles ja asusin uuele katsele, mille lõpp tõotas tulla eriti visalt. Kudumine oli muidugi kõige lihtsam, aga samal ajal ma kogu aeg närveerisin, et kas jääkidest jagub või ei. Ja mida ma siis teen, kui tõesti kõik enne lõppu otsa saab. Sama värvi beeži mul rohkem polnud ja teist värvi kantidega ma seda vesti ka kaunistada ei tahtnud. Aga kõik klappis. Mõnikord peab ju vedama ka.
 

Seljaosa sai seekord kootud küljelt küljele, tundus kuidagi lihtsam olevat silmused lihtsalt üles korjata ja kuduma hakata. Samal ajal oli vaja peas ka veidi selgust tekitada, et kas sellest vestist üleüldse saab asja.

Kuna vesti esimene versioon on kootud varrastega nr.2,5, siis seekord sai kudumiseks haaratud vardad nr.3. Peenemate varrastega ei oleks seda lõnga lihtsalt jagunud. Pidin ju selja "suuremaks" kuduma, et ma ikka vesti sisse ära mahuks. Venivuse pärast kudusin lihtsalt parem- ja pahempidiseid ridu.

Ennevanasti olin ma kandid kudunud kitsa ribana ja masinaga! külge õmmelnud. Seekord ma üle ei pingutanud ja kudusin kõik muidugi kohe külge. Ripskoes ja ühekordsed. Ausalt öeldes kudusin seekord omavahel kokku ka ühe külje ja esihõlma ning õlad. Asi areneb.

Muster ise on tõenäoliselt kuskilt väljamaa ajakirjast maha kootud.
Lõngaks peenvillane, mitu otsa koos.

Panin ka väikesed kinnitused hõlmadele, et vest ikka seljas püsiks. Nüüd siis lõppude lõpuks valmis ja pole väga vigagi.