Triibuline sumadan

Eelmine talv sai Rakverest ostetud endale kaks rahvuslike triipudega puuvillast kangast. Ühest oli plaan õmmelda jakk ja see projekt teostus kiiresti. Lisandina lasin kõik võimalikud kohad neete täis pikkida. Pilt ise on tehtud juba aasta tagasi kevadel.

Aga see teine kangatükk, mille ostsin nii öelda väljapool plaani...

Tookord oli kaupluse valikus vaid tumedapoolsed kangad, aga suvi oli ju tulekul. Siis leiti mulle üks 70 või 80cm pikkune rest, mille ostsin muidugi ära, et endale ometi üks suvine sumadan meisterdada.

Kas need rõnga moodi sangad olid mul enne või hankisin need hiljem, täpselt enam ei mäleta. Aga minu kinnisideeks sai just ümber selliste rõngaste endale kott meisterdada. Ja veel ilma konkreetse lõiketa ning TRIIBULISEST riidest, mida oli vaid 70cm. Loodan, et rohkem ma sellist asja enam ette ei võta, vähemalt lähemal ajal mitte.

Algust selle kotiga tegin muidugi juba eelmisel kevadel. Küljed ja voodri sain kokku, taskudki sisse ja sangad külge, aga põhja juures jooksis ketas kokku. Olin nimelt küljed mingi imelise mõtte ajendil väga erilised lõiganud ja enam ei kujutanud ette, kuidas neid põhjaga kokku sobitada.

Kaua sa neid poolikuid silmade alla sattuvaid asju ikka näha tahad, kogu aeg muudkui kripeldab ja kripeldab ning soov on ikka kõik ideed realiseerida.

Lõpuks mobiliseerisin kuu tagasi ühel vabal momendil oma jõu ja läbi katsetamiste leidsin rahuldava lõpptulemuse. Triibud jooksevad igal pool ilusti kokku ja käe otsas näeb välja nagu kott ikka.

Meenus ka see, miks ma ei kasutanud ühtegi sellistele sangadele sobivat lõiget. Minu meelest olid vähemalt kõik need, mis minule ette sattusid, pehmelt öeldes väga imelikud kui mitte öelda koledad.

Väike tikand ehk kursist kõrvalekalle

Peaksin jälle alustama sõnadega oli kord, aga hakkan ennast juba muinasjutuvestjana tundma.
Tegelikult oligi kunagi villane kampsun, mis kellelegi kandmiseks enam ei sobinud. Sai siis teda vähe vanutatud ja lõpptulemust nähes tahtsin sinna kohe lisada mõned tikitud motiivid. Aga et kampsun muutus vanutamise käigus ikka kordi väiksemaks, siis lõpptulemi kandja pidi ka selline pisemat sorti olema.



Eks siis panin peas kõik täpselt paika, lõikasin jaki välja ning tikkisin ja õmblesin vaheldumisi.
Seekord peale peaaegu midagi ei joonistanudki, tegin vaid mõned täpid ja kriipsud. Tuli tahtmine sellist meeleolu tikandit teha.

Tikkimislõngad sain Liann lõngadest ja sellel momendil tundus see mulle lausa vedamisena. Olin kujutanud ette, et lähen poodi ja ostan vajaliku materjali, aga et sobiva jämedusega villaseid tikkimislõngu pole, ei mahtunud mulle küll pähe. Kaubanduse kammimise ajal hakkasin vahepeal juba kogu projekti maha kandma. Aga lõpp hea, kõik hea.

Muhukas

Saigi valmis. Ja juba enne sügist.
Tuli selline nagu just ette kujutasin, veidi vanaaegne ja aegumatu. Juba sisse õnnistatud vanaisa juubelil ja Vabariigi aastapäeva peol lasteaias.



Nüüd ka veidi värvilisemad pildid. Tumehall - Hjertegarni Ciao Trunte - kulu 120gr, kollane - Filcolana Arwetta merino - kulu 20 gr, mõlemad pärit Käsitööjaamast. Sinine ja helehall lõng pärinevad vanadest varudest ja sobisid oma jämeduselt ja värvilt imehästi.
Vardad kogu kudumi ulatuses nr.2,5.



Kehaosa kootud ringselt ja peale käeavasid edasi-tagasi. Eks see üks paras pusimine oli, sest mul jooksis ju taustal kolm värvi, mis muidugi kogu aeg omavahel vussi kippusid minema. Aga see eest peidetavaid lõngaotsi oli päris vähe, sest mõnikord ikka veab. Olin nimelt värvide vahetuse just nii plaaninud, et kõik sujus ideaalselt.

Muster pärineb raamatust "Meite Muhu mustrid". Selle leidsin ikka pärast päris pikka otsimist, kuna enamjaolt on muhu vattide männakirjad mõeldud meestele ning on liiga suure kirjakorraga.

Kindlasti mõnus ja soe meie imeliste talvede üleelamiseks.

Vintage vest

Et kõik ilusasti algusest peale ära rääkida, peab tegema väikese retke eelmisesse sajandisse. Kunagi ammu kudusin endale vesti - aasta oli siis 1983. Uskumatu.
Kandsin teda seni, kuni ta enam üldse selga ei sündinud panna. Lihtsalt ei käidud selliste imenikerdistega ja lõpuks jäi ta liiga kitsaks. No aga ära visata ka ei raatsinud ja õnneks ei olnud taaskasutus siis eriti kuum teema, nii see vest siis paremaid aegu ootama jäigi.


Eks ta mul vahete-vahel ikka ikka näppu sattus, kuni avastasin, et ühe hõlma peale olid käsitöölise suurimad vaenlased, koid, augud sisse järanud. Ju see oli kättemaks.
Ja kui see vest mulle sellel aastal jälle ette sattus, siis avastasin, et keegi hull oli vesti ära restaureerinud. Arvata on, et eks ma ise see ikka olin. Kuidas ma sellega hakkama sain, on peast pühitud, ainult lõngaotsad turritasid mälestuseks vesti pahemal poolel. Tõenäoliselt ma sellest parandamisest nii ära väsisin, et selle vesti jälle ootele panin.

Aasta alguses harutasin siis kõik peale hõlmade üles ja asusin uuele katsele, mille lõpp tõotas tulla eriti visalt. Kudumine oli muidugi kõige lihtsam, aga samal ajal ma kogu aeg närveerisin, et kas jääkidest jagub või ei. Ja mida ma siis teen, kui tõesti kõik enne lõppu otsa saab. Sama värvi beeži mul rohkem polnud ja teist värvi kantidega ma seda vesti ka kaunistada ei tahtnud. Aga kõik klappis. Mõnikord peab ju vedama ka.
 

Seljaosa sai seekord kootud küljelt küljele, tundus kuidagi lihtsam olevat silmused lihtsalt üles korjata ja kuduma hakata. Samal ajal oli vaja peas ka veidi selgust tekitada, et kas sellest vestist üleüldse saab asja.

Kuna vesti esimene versioon on kootud varrastega nr.2,5, siis seekord sai kudumiseks haaratud vardad nr.3. Peenemate varrastega ei oleks seda lõnga lihtsalt jagunud. Pidin ju selja "suuremaks" kuduma, et ma ikka vesti sisse ära mahuks. Venivuse pärast kudusin lihtsalt parem- ja pahempidiseid ridu.

Ennevanasti olin ma kandid kudunud kitsa ribana ja masinaga! külge õmmelnud. Seekord ma üle ei pingutanud ja kudusin kõik muidugi kohe külge. Ripskoes ja ühekordsed. Ausalt öeldes kudusin seekord omavahel kokku ka ühe külje ja esihõlma ning õlad. Asi areneb.

Muster ise on tõenäoliselt kuskilt väljamaa ajakirjast maha kootud.
Lõngaks peenvillane, mitu otsa koos.

Panin ka väikesed kinnitused hõlmadele, et vest ikka seljas püsiks. Nüüd siis lõppude lõpuks valmis ja pole väga vigagi.

Töö õpetab tegijat

Ongi täis esimene aasta blogitamist.
On hea meel, et olen suutnud vähemalt esialgu hoida enda püstitatud eesmärki ning siia vaatamiseks ja lugemiseks pannud ainult seda, mis puutub käsitöösse. Ja väga tore on, et leidub ikka huvilisi, kes minu tegemisi jälgivad. Eriliselt head meelt teeb muidugi see, et nende hulgas on palju käsitööga otseselt mitte kokku puutuvaid inimesi. Nii saavad ka nemad mingitki aimu isetegemise telgitagustest.

Tänud kõigile!



Nüüd teen ühe väikese erandi oma blogipidamises ja näitan poolikut kudumit.
Kuna parasjagu tundus aega jätkuvat (ma nimelt planeeerisin selle vesti valmimise sügisesse) ja sobivad lõngadki olid enamjaolt olemas, otsustasin ühe muhu teemalise vestiga oma lapsele algust teha. Sellepärast varusingi nii palju aega, et ei meenunud, millal viimati kirjatud kudumit sai käes hoitud ja ka vardad 2,5 ei tõotanud eriti kiiret edenemist. Oma üllatuseks olen märganud, et tegelikult sujub asi päris edukalt ja isegi silmaga on näha, kuidas vestihakatis muudkui kasvab.

Kui nüüd muidugi kõik ausalt ära rääkida, siis alguses muidugi kahtlesin kõvasti, kas ikka tasub nii palju panustada, kui on olemas imelised kudumismasinad, mis sellise asjakese palju-palju rutem valmis meisterdavad. Aga mõtlesin ja mõtlesin - nendes masinaga kootud esemetes jääb puudu paar väga olulist asja - hing ja tunded.

Ja veel - tegelikult mõtlesin proovida ka steekidega kudumist. Selline väike vest oleks selleks hästi sobinud. Uurisin siis regivärsse ja pilte steekide kohta ja mida kauem ma seda teemat uurisin, seda kindlamalt süvenes minus mõte, et selline süsteem ei ole ikka mõeldud minu jaoks. Et kõigepealt koon ja siis lükkan käärid sisse. Aga kui midagi ei sobi. Siis on pool (st. see kääridega töödeldud pool) ju prügikasti kaup. Sellist asja ma küll endale ette ei kujuta, et saaksin kotitäie lõngajuppe, mul on neid niigi palju. Ja ega mõnikord ei kuku ju kõik nii välja nagu peab ja tuleb ette ka olukordi, kus juba vanast asjast saab harutades ja uuesti kududes palju parem kui see eelmine oligi. Kuna ma nii ehk naa koon ringiratast, siis seda väikest juppi kudumist, mis jääb kaenlaaukudest ülespoole, võib ju veidi kauem pusida ja edasi tagasi kududa. Ennevanasti sai kõik kirjatud kampsikud edasi-tagasi kootud ja sain küll hakkama.

Muhu vati mustri tuunisin muidugi ümber. Laps küll küsis pärast ühe mustriosa kudumist, et miks seda oranzi ei ole. Püüdsin siis talle selgitada, et ma ei tahaks teda rahvatantsijatega segi ajada ja sellepärast koongi asjast oma nägemuse. Ikka nagu ennemuiste - mida oli, sellest kooti.

Eks siis sügisel tulevad täpsemad jutud ja pildid valmis vestist ning loodan, et laps ikka vesti mõõdule vastaks.

Kevadpäikese karva õlasall

Päikesepaisteliste päevadega hakkab tunduma, et kevade tulek ei ole enam mägede taga. Seepärast "vahelduseks" üks kevadise päikese kollane õlasall koos koheva lume ja tõelise talveilmaga.

Värv sai valitud omaniku poolt ja on vägagi sobiv Vesiroosikirja kudumiseks. Vähmalt minu arvates täiendavad nii värv kui muster teineteist.

Õlasall on kootud Filcolana Arwetta merino lõngast - mõnusalt pehme ja soe. Taaskord hangitud Käsitööjaamast ja kulu oli veidi üle 200 gr. Vardad 4 ja 4,5.

Seekord tuli õigel ajal meelde kaaluda ka salli üksikute osade lõngakulu ja nagu arvata oli läheb kõige viimasele, kahekordsest lõngast reale, mehine kogus. Seepärast see lõpetamine ongi alati parajalt närvesööv, et kas seekord jätkub lõnga või ei. Ja suuruse osas ei ole ma nõus kompromisse tegema, ennem ostan ikka lisa.

Keskosa mustriks niisiis ümber kujundatud Vesiroosikiri ja äärepits jällegi raamatust "Pitsilised koekirjad". Vesiroosikiri on omasuguste seas ikka väga kena ja seetõttu tuleb seda ikka ja jälle kududa.

Kuusk ja kuusega kuubikukirja rätt. Spruce and scarf with Cube and Spruce Pattern

Jõulukuusk õue viidud, kulinad ära pakitud ja elu läheb vana rada edasi. Variatsioonid kuuse teemal aga jätkuvad.
Selle räti kudusin muidugi juba läinud aastal, aga mulle on jätkuvalt kõige igavam lõnga otste ära peitmine ja muu seesugune töö. Seepärast läheb kaua aega viimase silmuse kudumisest piltide ülesriputamseni.


Kuusega kuubikukirja rätt on kootud Filcolana Arwetta extra merino lõngast - saadud Veimevakast, nüüdsest Käsitööjaamast. Kuna pole ammu nuppe kudunud, siis pelgasin vähe, aga kõik sujus ilusti ja oli üllatavalt mõnus töö.

Kuusega kuubikukiri pärineb muidugi "Haapsalu salli" raamatust, kuid kohandasin ta ise kolmnurka. Sellega oli vähe pusimist, sest soovisin, et nupuread jookseks ka mööda räti välimist serva. Õnnestus.

Äärepitsi kiri "Pitsilistest koekirjadest" ja külge kootud.

Rätt sai suur, pehme ja soe. Lõnga kulus peaaegu 200 grammi, kudumisel abistasid vardad nr.4 ja 4,5.

Rätiku laius 180cm ja kõrgus 90cm.

Otsib omanikku.