Lõpuks sain ka paar pilti tehtud, kuigi kampsik ise valmis juba jõuludeks. See "ohvri" pildile meelitamine on muidugi omaette ooper – nõuab parajalt kavalust, meelitusi ja loomulikult väärilist tasu.
Kudumisprotsess hakkab vaikselt juba ununema, aga inspiratsiooni ja tehnilist nõu ammutasin muidugi Anu Pinki raamatust "Ruhnu. Kirjad kudujate saartelt". Omaniku mõõdud sai võetud ühes Tartu söögikohas ja ka seal ei saanud läbi ilma väikese kavaluseta.
Lõnga hankisin Pärnust - Midara Merino soft, lambahall, 100% Merino wool. Mõnus, pehme meriino, aga jätab täpselt eesti maavillase mulje. 500 grammi jäi seekord veidi napiks, kampsun oleks võinud grammivõrra pikemgi tulla.
Nüüd, kus patentkoes kampsunid on jälle moepildis tagasi, jagaksin paar tähelepanekut.
Kuigi ma eelistan tavaliselt ringselt kududa, siis patentkoe puhul soovitan kehaosad siiski eraldi tükkidena edasi-tagasi valmis teha. Patentkude on kangekaelne ja kokkuõmblemisel tavalise parempidise koe reeglitele ei allu. Kui kampsunil on küljeõmblused, on varrukaid palju lihtsam külge istutada, sest käeava pikkust saad vastavalt vajadusele reguleerida.
Varrukad seevastu tasub kindlasti ringselt kududa – minu arvates jääb õmblus patentkoe puhul lihtsalt liiga kohmakas ja robustne.
Viimistluseks kantisin seekord ainult kaeluse.
