Silmuste arvu määramine

Leidsin oma raamaturiiulis seisvast raamatukesest midagi väga vajalikku kudujatele, eriti algajatele, kes päris tihti uurivad, et mitu silmust pean ma üles looma, kui tahan nii suurt asja kududa. Oli kohe võimalus ka kontrollida ja töötas küll.

Ega mul endal selle tabeliga üksvahe midagi teha poleks olnudki, sest mulle ei meeldinud kohe üldse neid proovilappe kududa. Võib-olla tuli see tõrge koolist, sest seal sai neid tehtud ikka kümnete kaupa, praegugi teised veel kastides alles.

Pean ütlema, et ma pole kõiki neid vanu brošüüre leht lehelt läbi lugenud ja sellest on kahju. Võib-olla leiaks veel midagi kasulikku. 

Selle aasta mütsid

Selle aasta mütsid tulid siis sellised.
Kaks esimest neist saadaval http://www.estgild.com/.

Täitsa tavaline kampsun

 Pealtnäha tundub üks täitsa tavaline ja lihtne kampsun, aga vaeva nägin ma millegipärast omajagu. Tahtsin kududa sooja ja paksu, aga mitte kohmakat kampsunit.  Sellepärast kudusin nn. kahevärvilist soonikut, see on piisavalt elastne ja kokkuvõtteks tuli kampsun ikka selline, nagu ette kujutasin.

Kasutasin Dropsi pruuni Baby Merinot ja  beeži Alpakat, pealpool on mõlemale juurde pandud valge peenvillane lõng. Valge lõnga võtsin lisaks, et pruuni ja beeži vahelist kontrasti hajutada. Aga kahevärvilise sooniku alumine pool on ainult pruun. Nii kampsuni kehaosa kui ka varrukad kudusin  ringselt ja kuna alguse leiutasin muidugi ise, siis pidin ka raglaani kokkuvõtted  vastavalt parem ja pahempidi silmustele ise välja mõtlema. Valmis ma ta sain, aga vaatamata tehtud märkmetele on midagi täpsemalt raske kirjeldada..

Sooniku kudumine varrastega 3mm, muu 4mm.

Kampsuni kaal 370gr. 

Sinine kilpkonn on lapse kätetöö keraamika ringis.

Yupi tekk

Nagu näha, lõppesid minu kirjutised koos eelmise aasta viimaste päikesekiirtega. Eks see kripeldab mul sees, sest kudunud olen ma kogu aeg, aga see pildistamine ... Ja enamus kudumeid tundusid teistele näitamiseks liiga tavalised. Asun nüüd viga parandama.

 Sügisel oma lõngavarusid tuulates leidsin ikka igasugu kõrvale pandud jääke. Ja nagu teada, ega nendest jääkidest midagi eriti kududa ei saa, sest alati jääb midagi puudu ja siis tuleb jällegi varusid täiendada. Vähemalt nii kehtib see minu puhul. 

Midagi paremat ma sellel hetkel välja ei mõelnud, kui üks korralikkude mõõtudega korralikust materjalist soe tekk. Sellest tuli üks ühe koha peal kootav töö, sest lõpuks ole see päris suur ja  raske.

Alustuseks valisin välja sellised värvid ja muidugi jäi kõigest puudu. Otsisin siis siit ja sealt materjali juurde st. midagi harutasin ülesse ja ka taaskasutusest sain paar väga head tuttuut lõnga juuurde. 

Kudusin sisse kõik piisavalt pikad jupid. Rea algusesse ja lõppu leiutasin mingi võtte, et narmas üles ei hargneks ja nii ma rida realt seda leiutasin ja kudusin. Peenema lõnga puhul kudusin 2 otsa kokku.

Vardad 7mm, 200 silmust. Mõõdud tulid 150x150cm ja lõpuks kaalus tekk 1600gr.

Magada selle teki all on väga mõnus ning soe ja lapse lemmik on see ka, eriti kui teleka ees lebada on vaja.

Valgeõieline beebitekk

Järjekordne beebitekk. Tundub, et Eestimaal ikkagi pole beebidest puudus.
Selle teki kudusin ühele uuele meie suguvõsa augustikuu tüdrukule.

Lõngaks - eriti tähtis - Drops Baby Merino. Mõnus, pehme, just sobiv beebidele. Olen sellest ikka ja jälle just kõige väiksematele kudunud. 

Mõõdud peale venitamist umbes täpselt 80x80cm. Vardad seekord 4, 4,5 ja 5,5mm. Kudusin ikka Haapsalu salli võtteid silmas pidades, vaid pitsi kudusin kohe külge. Minu isikliku praktika käigus on selgunud, et jämedama lõnga puhul ei õigusta äärepitsi külgeõmblemine ennast kohe sugugi. Lihtsalt ei jää ilus, vähemalt minu silmaga vaadates.

Seekord tegin kudumisel ka ühe tõsise möödapaneku. Millegipärast tundus, et ei tahaks seekord keskosa serva mingeid ripsiridu, nagu tavaliselt Haapsalu sall ette näeb ja see maksis ennast kätte. Kudusin seda tekki ikka 2 korda, esimese valmis teki harutasin täitsa rahuliku südamega üles, sest tulemus ei olnud nagu tavaliselt. Keskosa tahab vormis püsimiseks ikkagi mingit raami.

ÄRGE SEDA KODUS ISE JÄRGI PROOVIGE!

Keskosa muster "vanast"  silmuskudumise raamatust. Mulle kohe meeldivad need lilled. Salli kudumiseks tundub see muster mulle liiga tihe, aga ühe teki jaoks just parasjagu õhuline.  Eks näis, võib-olla proovin kunagi need lilled ka mõne salli sisse kududa.  

Äärepitsi tegin seekord lainelise. Mulle isiklikult tundub, et selline teravatipuliste sakkideta variant on hiljem mugavam, ei pea peale pesemist tingimata venitama. Ja tundub ikka liiga palju nõutud, et keegi peaks ühe kingiga edaspidi nii palju mässama. 

Pildid on tehtud meie pere salarannas. Tegelikult oligi see päev täis pildistamist ja päikest. 

Bullerby voodikate

Vastu kevadet pühendasin ühe tubli kuu heegeldamisele. No ja ega ma väga kõva heegeldaja ei ole ka. Seekord sai asi alguse kahest oma aja ära elanud särgist, mis olid kootud puuvillasest Capri lõngast. Üks neist  laimiroheline ja teine fuksiaroosa. Harutasin nad üles, sest olin nende tõstmisest ühelt kapi riiulilt teisele juba üsna tüdinenud. Ühe sõnaga  - nad olid ees. Eks ma olin neid vaadates iga kord mõelnud, et mida uut võiks neist teha. Lõnga polnud ju palju, üks kaalus vaid 250gr. 

Siis tuligi selline pikaajaline projekt pähe - et kui midagi muud teha pole, siis heegeldan muudkui neid lappe. Aga läks nagu alati. Ega ennem rahu ei saa, kui tervik silme ees terendab.

Mustrid võtsin raamatust "200 heegeldatud ruutu".

Lapid valisin lootuses, et ma vähemalt fuksiaroosat ega laimirohelist juurde ostma ei pea, aga siiski ühe rohelise toki pidin veel hankima. Ja peale selle muidugi valget ja kollast ja heleroosat ja veel ühte rohelist. Igastahes käisin kord nädalas varusid täiendamas. Kokku liites kulus lõnga umbes 1600gr, veidi jäi muidugi järgi ka, aga õnneks mitte mingeid uusi suuri kuhjasid. Kokku heegeldasin 117 ruutu 3 variandis. Eks mustrite valimisel olid orientiiriks ikka olemas olevad lõngad.
Voodikatte mõõdud tulid 170x 120cm.

Ruutude kokku panemisel eelistasin pealt poolt kokku heegeldamist ja ega ma midagi paremat leiutada ei oleks osanud. Heegeldasin valge ruudu poolt neli värvilist ruutu külgepidi valge ruudu külge. Minu meelest jäi väga korrektne.

Äärepitsi võtsin kuskilt raamatust, aga pidin selle siiski veidi ümber tegema.

Voodikatte õnnelik omanik on Adele. Voodi disain tema emalt  Hannalt.

Vahtralehekirja beebitekk

Seekord siis beebitekk. 

Selle tekiga läks kuidagi väga kiirelt. Reedel ostsin lõnga, mõned tunnid nuputasin ja arvutasin ja teisipäeval oligi valmis. Vahepeal muidugi kudusin. Aga kogu aeg ma ka vardaid ei klõbistanud, pühapäev oli ikka hingamise päev. 

Alguses, teades tähtaega, plaanisin kududa mingit lihtsamat mustrit. Aga tundes ennast, oleks vist ikka igavaks läinud. Võtsin siis seni proovimata, aga südames kripeldava mustri vahtralehtedega. No ja kui ma juba kuduma hakkasin, siis taganeda polnud kuhugi. Esimese mustrikorra järgi arvasin, et see ei jäägi mulle pähe. Pidin kogu aeg rida realt jälgima, kui kaugel olen. Aga oh imet, kui algus tehtud ja on mille järgi kududa, siis lõpuks suutsin ikka peast kududa.

Äärepitsi nikerdasin jälle külge. Arvutamine on küll keerulisem, kui eraldi kootuna, kuid kui kudumine on valmis, siis on kõik. Ei mingit õmblemist enam.
Ette öeldes seisab praegu valmis kootuna üks rätt, millele plaanisin äärepitsi külge õmmelda. Eks näis, kuidas läheb. Tõenäoliselt peab varuma palju aega ja arvestama väikese vererõhu tõusuga.

Lõng Drops Baby Merino, mida kulus 5 tokki. Vardad 4 ja 5,5mm. Tekk tuli mõõtudes 95x95cm, nii et igati sobiv suurus, nii arvan mina.

Loodan, et selle all magaval beebil on mõnusalt soe ja ilusad unenäod.