Taaskasutus

Minu suhe taaskasutusega on päris hea. Proovin seda rakendada jõudumööda kõigis valdkondades, aga eeskätt muidugi käsitöös. Aga... ühelt poolt inimlik  ja elusõbralik tegevus võib aegamööda muutuda vastupidiseks. Nimelt siis, kui sa sellesse kogumiskirega kogutud koli alla ära tahad mattuda. Seetõttu tuleb vahete-vahel muidugi  kõvasti pidurit tõmmata ja kogu kokku krabatud kraam üle sortida.
Kahjuks taaskasutusest ma isiklikult endale enamasti riideid osta ei saa juba oma pikkuse tõttu. Eks seal ole ju enamjaolt sellised vana aja lühemate inimeste veidi kokkutõmbunud või kellelegi väikeseks jäänud asjad. Neid leidub mul endalgi. Liiga suuri riideid oskab ju nii mõnigi endale väiksemakss teha, aga juppide vahele põimimine ei tundu enam nii ahvatlev. Aga erandeid muidugi on elus ikka ette tulnud.
Nüüd pean vahele kirjutama hoopis sellise tähelepaneku, et sellel aastal poode väisates oli minu imestuseks enamus riideesemeid hoopis väga suured.

Aga kuna aeg-ajalt olen suviti tegelenud viltimisega, siis ühel hetkel jäid mu silma ärapestud villased kampsikud. Üks parem kui teine, kuid masinast vale programmiga läbi käinud ja selliseks raudrüü sarnaseks muutunud. Ime, et need üldse poes välja riputatakse, kandmiseks on nad ikka väga ebamugavad. Eks mu pea hakkas kohe tööle, materjal ju hea, ikkagi puhas vill. Lõikamisel ei narmenda jne., jne.

Selle aasta kinkideks valmisid niisiis mobiilikotid. Algselt proovisin neid suvel küll viltida ja poole peale sain nad ka valmis, aga see viimistlemine võtab teist sama palju mu elust ja ega seda aega just üleliia käes ei ole.
Kõigepealt muidugi väntasin ennem need kudumid masinas läbi. Mis varemalt veel väga vildistunud ei olnud, sai oma õige näo ja teo.

Esimese, selle musta ja rohelisetriibulise tegin siis proovitööna endale. Läks päris nobedalt ja kuna kampsik ise oli triibuline, siis mingeid kaunistusi ma juurde lisama ei hakanud.
Teised jäägid olid sellised tavalisemad ja need siis kaunistasin veidi kingisaajat silmas pidades. Üllataval kombel läks seekord ka tikkimine kähku. Ju olid siis ideed nii läbi küpsetatud, et vaja oli ainult teostust. Tõenäoliselt oli sellel päeval ka vähe segavaid faktoreid ja õhtul vuristasin kõik kotid juba kokku.
Peab veel mainima, et iga kott sai tehtud ikka vastavalt omaniku mobiili mõõtudele.

Advendilaat

Minu postituste vahed hakkavad ikka väga pikaks venima, mis muidugi ei tähenda, et käed rüpes istutakse. Mõni päev pole istudagi aega.

Viimased nädalad on läinud Normani väikese kooli advendilaada meistrikoja ettevalmistamise tähe all. Nüüdseks on see tore üritus möödas. Kuna sellel aastal toimetasime esimest korda, siis pabistamist ikka oli, et mida teha ja kas keegi meisterdama ikka tuleb. Aga ... huvilised ei mahtunud laudade taha ära ja arvan, et mõned lapsed oleksid sinna tahtnud jäädagi.



Plaani hakkasin küpsetama peas peaaegu kohe. Enam-vähem oli teada ka sihtgrupp. Kuna koolis on esialgu vaid kaks klassi, siis pidid tööd olema jõukohased just sellele vanusele. Ja meisterduse pidi valmis saama ikka poole tunniga.
Laadal tegime origamit, meisterdasime kaarte ja jõulupuu ehteid ning viltisime. Minu südameasjaks jäi põhiliselt viltimine, teisi tegevusi vedasid teised tublid emmed ja abikäsi oleks olnud vaja veelgi enam.

Alustuseks tuulutasin veidi oma pead ja käsitöökirstu ning lappasin kahte raamatut. Sellest õnneks piisas. Minu proovitööd ehk näidised on sellel esimesel pildil. Enamus asju on vilditud, vaid see kuuseke on tehtud taaskasutusmaterjalist.
No neid vildipalle olen ennegi ise meisterdanud ja nii ka seekord. Kui mõte kinni jooksis, siis võtsin kausi sooja veega ja seebi ning kukkusin kuule veeretama. Vorpisin neid terve korvikese täis ja muidugi tuli sellise koguse peale hulga paremad võtted, kui seni olin kasutanud. Vildipallidest sai teha helkureid, võtmehoidjaid, kuusekaunistusi ja juuksekumme.
Järgmiseks proovisin seda poes müüdavast valgest materjalist kuuli viltida. Mul oli mingist ajast järgi üks munakujuline ja eks ta selline siis tuligi. Seni olin ka selliste ruumiliste kujundite sisu ise viltinud, aga noh see on ikka metsik töö ja ühtki last ei saa selleks sundida.
Ja siis need südamed. Sellisel viisil vilditud kujunditest saab teha ka prosse. Meenuski, et juba eelmisel õhtul, kui koolimaja korda sättisime, jõudsid mõned tüdrukud viltimisega juba algust teha ja siis valmis ka üks pross.
Selle kuusekese valmistamiseks vajalikud detailid lõikasin välja, siis kleepisin vaid kokku, pärlid peale, pael taha ning valmis ta oligi.  Taaskasutusest kirjutan varsti ühe pikema jutu, aga see tuleb peale jõule.

 Selline nägi välja meie meistrikoja üks laud. Nagu näha on selle ümbrus paksult rahvast täis ja nii mõnigi kord pidid mõned ennast jõuga teiste vahele kiiluma.  Pildilt on puudu vaid mõned issid, kes tegid oma esimesi samme viltimises.

Oli väga tore laupäev!

Kampsun, mis kasvab koos kandjaga

Päris nii seekord muidugi väita ei saa, aga üldjoontes on asi tõsi.

Korralikuma kampsiku kõrvale on alati ka ühte õues mängimise oma vaja. Ja eks ma siis olengi iga paari aasta järgi ühe uue kudunud ja vana on jäänud õues püherdamiseks. Ega ma ise ka ei uskunud, et see kamps veel selga sünnib panna. Aga oh imet, vaid varrukad kudusin 4cm pikemaks.
Aga muu kampsun on sama nagu enne. Valmis sain selle 2010. aasta jaanuaris ja Normani pikkus oli siis max 110cm. Kohe on käes 2013. aasta jaanuar ja minu laps on 127cm pikkune. Nii et kasv 17cm ja sama kampsun.

 Eks ma sellepärast nii innukalt sellist juttu ajangi, et selgitada sellise kampsuni kasulikkust. Norman kannab ühte kampsunit ikka 2 talve. Ja kui see on kootud lastesõbralikust, tõeliselt pehmest ja siidisest lõngast, ei vaja üleliigseid kaeluseid ega ohtlikke salle, siis on see tõsisel talvepäeval meie peres asendamatu riideese. Sikutad üle pea, jope või kombekas selga ja ongi valmis.

Allesjäänud kampsunid - vaata lastele alt.

Talvele vastu. Tutikad surfaritele.

Millegipärast on tekkinud karjuv vajadus oma lõngajääke vähendada (sellel võib olla seos meie kuid kestva renoveerimisega ja toast tuppa kolimisega) ja mis sobiks selleks paremini, kui need üksikud tutsud millekski vajalikuks kududa. Koolimütsi aeg on selleks aastaks kindlalt läbi ja läki-läki aeg alles ees, nii et veidi paksemad kootud peakatted on just sobivaimad selliste ilmadega.

Selle esimese tutika kudusin katsetamiseks ja nii saigi ta oma lapsele. Üldse olen viimasel ajal märganud, et panustan tehnoloogiasse päris palju. Mitte et ma ennemini seda teinud ei oleks, aga viimasel ajal olen võimeline nikerdama ühe asja kallal nii, nagu oleks sarnaseid esemeid vaja kududa veel ikka kümnete kaupa.

Teised tulid vastavalt lõngajääkidele just sellised heledamat karva. Sobivad paremini vist tüdrukutele.

Kõige rohkem pelgasin tuttide tegemist. Arvan, et pole neid paarkümmend aastat meistardanud, sest tutimütside moodi pole ju eriti olnud. Kõige rohkem meeldis mulle muidugi see, et tuti tegemisel läks käiku viimne kui üks lõngajupp, mis vähegi ümber papi andis venitada. Tahtsin alguses katsetada seda Fb nähtud kahvli ümber keeratud tutti, aga üles ma seda õpetust enam ei leidnud ja siis kasutasin ikka vana meetodit.

 

Kaks viimast mütsi on saadaval. Kes soovib teiste värvidega, olen valmis kuduma.

Mütsid tootmisjääkidest

    Seekordsed mütsid on nii öelda tootmisjääkidest. Neid aja jooksul ikka koguneb ja mõnikord on vaja päris parajalt nuputamist, mida millega kokku kududa. Õnneks on enamus minu lõngadest naturaalsed ja ei pea palju muretsema, kuidas erinevad materjalid pärast pesu käituma hakkavad. Mütsi kudumine ise on muidugi riski bisnes. Eriti siis, kui iga mütsi jaoks võtta uus lõng ja kõik otsast alata. Eks seepärast olengi ekspluateerinud ühte mustrit erinevate variatsioonidega mitu korda. Kui oled ikka ühte mustrit mitmeid kordi ühte ja samasse mütsi kudunud, seda vahepeal pesnud ja harutanud ja uuesti kudunud ning vahepeal muidugi kandnud, siis tead täpselt mitu silmust vardale võtta, et lõpuks saada müts, mis ka peale pesu oma kuju ja suurust muutnud ei oleks. Sest paar cm liiga suur kampsun ei tundu ikka nii suur, kui paar cm liiga suur müts.

  



 Selle kollase mütsi meisterdasin vahelduseks randmesoojendajatele, kuid otse loomulikult kudusin sisse pärleid. Tundus kuidagi liiga lihtne ilma nendeta. Lehemuster sama nagu ennevanasti ja meeldib see mulle seetõttu, et pealaele ei jää mingit suuremat mustrita ringi ega järske kokkuvõtmisi, kõik on ilus kuni lõpuni.
Lõng mõnus ja torkevaba Drops`i Alpaka Käsitööjaamast.
Randmesoojendajad sobisid seekord komplekti ja nii paningi nad kätte.

Rohelise ja mustatriibulise mütsi kudumisel kasutasin Titan Wooli Meriseta`t ja mohääri- ja villasegust Alvita Rasa´t.  Meriseta on nn. siledatest lõngadest üks minu lemmikuid, ei torgi ja hoiab väga hästi oma esialgset kuju.

Must müts on kootud ka Titan Wooli Merisetast. Selle ja eelmise mütsi serv on kootud ühte ja sama mustrit, kuigi eelmise pildi peal  seda näha ei ole.

Mustad randmesoojendajad

Tegin mustadest randmesoojendajatest nüüd extra pildid, sest kogu ilu tuleb esile ikka siis, kui nad kätte on tõmmatud.

Lõng ja käed üks ja see sama, pärlid ja paelad ja muster erinevad ning kohe on teine mulje. Mõlemal paaril pikkust 28cm.

Selle hooaja randmesoojendajad

Proovin katkestada nüüd oma pika vaheaja blogimises.

Suvel ei ole eriti mahti laua taga istuda, kuigi näidata isegi oleks midagi ja seekord tuli sügis sellise rutuga peale, et toibuma hakkan alles nüüd. Peale 2,5 nädalast harjutamist olen lapse koolimineku enam-vähem kontrolli alla saanud  ning uus päevaplaan hakkab ka pähe kuluma. Vähemalt mulle.  

                           

Olen terve selleaastase suve vahelduva eduga kudunud randmesoojendajaid. Eks algus läks ikka ideaalsemate lahenduste otsimisele ja mustrite kombineerimisele. Nüüdseks on asi nii kaugel, et olen neid erinevaid randmekaunistusi meisterdanud ikka mitukümmend paari.

Selliseid randmesoojendajaid on hea kanda nii omaette ja ka õhemate sõrmkinnaste peal. Ja kohe-kohe varsti on saabumas sellised ilmad, millal sobiks need kätte tõmmata.

Randmesoojendajate esialgsed värvid on piltide peal näha, varieerida saab nii pärleid kui  paelu. Lõngaks soe täisvillane.
Huvilistel palun ühendust võtta fb-Dreamer või algi.karits@gmail.com. Fb panen ka pildid igast paarist eraldi, et oleks kergem valikut teha.