kolmapäev, 8. märts 2017

On sünnipäev tore päev, tore päev...

Nagu ikka, peab sünnipäevale minnes olema kaasas miski üllatus. Mina olen selline inimene, kes mõtleb viimse võimaliku hetkeni, sest iial ei või teada, millal saabub mõtetest parim. Ja tõenäoliselt ei saa minust kunagi inimest, kes Jaanipäeval mõtleb jõulukinkidele. Mul lihtsalt ei tule kunagi suvel sellist jõulutunnet ja villaste asjade isu isegi kui külm on. 
Aha hakkas lähenema lapselapse sünnipäev. Tema onu, st. minu poeg, teadis juba kuid tagasi, mida tema oma ema-isa teenitud rahaga õetütrele kingib. Seevastu ootasin mina veel viimse hetkeni seda parimat mõtet. No siis tuli mõte, aga esialgu lõin põnnama, sest olen taolised lipurivid oma poja sünnipäevaks teinud ja ikka pusisin. Mitte õmblemisega, aga mõõtude ja värvidega. Kahjuks ei leidnud ma millegi pärast ühtegi pilti sellest lippudega õue sünnipäevast. Aga kui leian, panen needki siia üles. 
Tookord tegin lipud ühekordsest, mitte hargnevast spetsiaalsest kangast ja tavaliste kääridega välja lõikamine võttis oma jagu aega, et kõik nurgad ikka korrektsed tuleksid. Õmblemine oli lihtne. 
aga samasugust lipurivi ma teha ei tahtnud, siis oleks võinud juba selle eelmise toa kaunistamiseks välja laenata.


Nagu näha, õmblesin seekord lipud kahekordsest kangast ja ega see palju kauem aega ei võtnudki. Eriti tore on see, et üks kangas on pärit minu lapsepõlveaegsest kleidist ja teine ühe 30 aasta taguse voodikatte õmblemisest järele jäänud tükkidest. Aga kolm kangajuppi ostsin ikkagi juurde, sest värvid pidid sobima. Selle koha pealt olen ma eriti tundlik.
Kandipaela ostsin loomulikult ka. Seda õudust ma küll ise poleks teinud.
Aga kokku klapitamine läks ruttu ja seda sellepärast, et olin KÕIK EELMISEL KORRAL ÜLES KIRJUTANUD! Olen juba aastaid tagasi taibanud, et kui tegeled peaaegu iga päev millegi loomisega, siis mõned asjad on ikka hea üles märkide, sest asi pole meeles pidamises, vaid selles, et kõik hakkab omavahel põimuma ja segi minema.

Lipurivisid valmis kaks, mõlemal 35 lippu ja pikkust koos otstega veidi üle 7 meetri.
Pildid on sellised vähe kummalised, sest oma kodus ei leidnud ma ühtegi tühja seina ega ka torusid kuhu neid oleks saanud riputada.
Tore on see, et ka nädalaid peale sünnipäeva kaunistavad need lipurivid lapselapse elamist!

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar