kolmapäev, 23. veebruar 2011

Muhukas

Saigi valmis. Ja juba enne sügist.
Tuli selline nagu just ette kujutasin, veidi vanaaegne ja aegumatu. Juba sisse õnnistatud vanaisa juubelil ja Vabariigi aastapäeva peol lasteaias.



Nüüd ka veidi värvilisemad pildid. Tumehall - Hjertegarni Ciao Trunte - kulu 120gr, kollane - Filcolana Arwetta merino - kulu 20 gr, mõlemad pärit Käsitööjaamast. Sinine ja helehall lõng pärinevad vanadest varudest ja sobisid oma jämeduselt ja värvilt imehästi.
Vardad kogu kudumi ulatuses nr.2,5.



Kehaosa kootud ringselt ja peale käeavasid edasi-tagasi. Eks see üks paras pusimine oli, sest mul jooksis ju taustal kolm värvi, mis muidugi kogu aeg omavahel vussi kippusid minema. Aga see eest peidetavaid lõngaotsi oli päris vähe, sest mõnikord ikka veab. Olin nimelt värvide vahetuse just nii plaaninud, et kõik sujus ideaalselt.



Muster pärineb raamatust "Meite Muhu mustrid". Selle leidsin ikka pärast päris pikka otsimist, kuna enamjaolt on muhu vattide männakirjad mõeldud meestele ning on liiga suure kirjakorraga.



Kindlasti mõnus ja soe meie imeliste talvede üleelamiseks.

teisipäev, 8. veebruar 2011

Vintage vest

Et kõik ilusasti algusest peale ära rääkida, peab tegema väikese retke eelmisesse sajandisse. Kunagi ammu kudusin endale vesti - aasta oli siis 1983. Uskumatu.
Kandsin teda seni, kuni ta enam üldse selga ei sündinud panna. Lihtsalt ei käidud selliste imenikerdistega ja lõpuks jäi ta liiga kitsaks. No aga ära visata ka ei raatsinud ja õnneks ei olnud taaskasutus siis eriti kuum teema, nii see vest siis paremaid aegu ootama jäigi.


Eks ta mul vahete-vahel ikka ikka näppu sattus, kuni avastasin, et ühe hõlma peale olid käsitöölise suurimad vaenlased, koid, augud sisse järanud. Ju see oli kättemaks.
Ja kui see vest mulle sellel aastal jälle ette sattus, siis avastasin, et keegi hull oli vesti ära restaureerinud. Arvata on, et eks ma ise see ikka olin. Kuidas ma sellega hakkama sain, on peast pühitud, ainult lõngaotsad turritasid mälestuseks vesti pahemal poolel. Tõenäoliselt ma sellest parandamisest nii ära väsisin, et selle vesti jälle ootele panin.


Aasta alguses harutasin siis kõik peale hõlmade üles ja asusin uuele katsele, mille lõpp tõotas tulla eriti visalt. Kudumine oli muidugi kõige lihtsam, aga samal ajal ma kogu aeg närveerisin, et kas jääkidest jagub või ei. Ja mida ma siis teen, kui tõesti kõik enne lõppu otsa saab. Sama värvi beeži mul rohkem polnud ja teist värvi kantidega ma seda vesti ka kaunistada ei tahtnud. Aga kõik klappis. Mõnikord peab ju vedama ka.
 

Seljaosa sai seekord kootud küljelt küljele, tundus kuidagi lihtsam olevat silmused lihtsalt üles korjata ja kuduma hakata. Samal ajal oli vaja peas ka veidi selgust tekitada, et kas sellest vestist üleüldse saab asja.

Kuna vesti esimene versioon on kootud varrastega nr.2,5, siis seekord sai kudumiseks haaratud vardad nr.3. Peenemate varrastega ei oleks seda lõnga lihtsalt jagunud. Pidin ju selja "suuremaks" kuduma, et ma ikka vesti sisse ära mahuks. Venivuse pärast kudusin lihtsalt parem- ja pahempidiseid ridu.
Ennevanasti olin ma kandid kudunud kitsa ribana ja masinaga! külge õmmelnud. Seekord ma üle ei pingutanud ja kudusin kõik muidugi kohe külge. Ripskoes ja ühekordsed. Ausalt öeldes kudusin seekord omavahel kokku ka ühe külje ja esihõlma ning õlad. Asi areneb.
Muster ise on tõenäoliselt kuskilt väljamaa ajakirjast maha kootud.
Lõngaks peenvillane, mitu otsa koos.
Panin ka väikesed kinnitused hõlmadele, et vest ikka seljas püsiks. Nüüd siis lõppude lõpuks valmis ja pole väga vigagi.