reede, 24. märts 2017

"Kodukuub"...

... ehk tegelikult ikka hommikumantel, kuigi kantud saab seda ka õhtul. Eelmine, õmmeldud Hommikumantel, hakkas oma värskust kaotama ja seekord otsustasin kudumise kasuks, sest mida muud üks kudumissõltlane teha soovib kui kududa, ikka kududa. Tundus selline rahulik ja kestev protsess ja  oligi, ikka väga kestev. 


Lõngad ostsin juba eelmise aasta suvel, oli vist selline mitte 5+ suvi ja ehk lootsin siis algust teha. Materjali ostmisel oli mitu kriteeriumit - mitte väga paks, et ei tuleks selline mitme kilone raudrüü, kindlasti puuvillane ja merseriseerimata, seda just pehmuse pärast. 
Alguses mõtlesin ka ühevärvilise lõnga peale, aga teades, et selle hõlstiga viibin ma ka ka hommikusöögilauas, siis järele mõeldes tundus see ikka väga ebapraktiline. Ega ma nüüd väga suur mäkerdaja ka ole, aga ikkagi... 


Visioon oli peas valmis. Lilled alla äärde, külgedele ja seljale.
Nagu pildilt näha, kudusin jälle kõik ühes tükis ja kiirelt see kudumine ei läinud, ikkagi peaaegu 350 silmust ja kõigest 2,5mm vardad. Aga tööprooviga tegin enda elu lihtsamaks ja ei pidanud algust mitte ühtegi korda harutama. Vot see on tase st. et ei pidanud harutama.


Kahjuks ei saanud seda hommikumantlit üleni pitsilist kududa, sest siis oleks tema kandmine eeldanud, et selle all on kogu aeg veel mingi riietus. Sestap muster siis külgedel...



 ... ja seljal.



Muster topeltpiibelehekiri raamatust "Haapsalu sall". Olen sealt ühe motiivi rivvi pannud ja mulle tunduvad need nagu tulbid. Ise kutsungi seda tulbikirjaks.
Kohe ma seda kandma ei saanud hakata, sest puudus vöö ja sellist igavat asja ma diivani peal istudes ei olnud nõus kuduma. Tuli oodata pikemat autosõitu ja isegi distantsil Tallinn - Pühajärve -Tallinn ei jõudnud ma seda päris valmis, mingi 20 cm jäi ikkagi kodus kudumiseks. Aga sellel ajal oli võimalus uue asjaga harjuda, mul polnud ju ennem sellist kootud hommikumantlit olnud.
Tänaseks võin öelda, et tasus kudumist - mõnus, soe ja pehme, parem kui kangast õmmeldud.
Lõnga kulus 650gr ja vardad 2,5mm.

kolmapäev, 8. märts 2017

On sünnipäev tore päev, tore päev...

Nagu ikka, peab sünnipäevale minnes olema kaasas miski üllatus. Mina olen selline inimene, kes mõtleb viimse võimaliku hetkeni, sest iial ei või teada, millal saabub mõtetest parim. Ja tõenäoliselt ei saa minust kunagi inimest, kes Jaanipäeval mõtleb jõulukinkidele. Mul lihtsalt ei tule kunagi suvel sellist jõulutunnet ja villaste asjade isu isegi kui külm on. 
Aga hakkas lähenema lapselapse sünnipäev. Tema onu, st. minu poeg, teadis juba kuid tagasi, mida tema oma ema-isa teenitud rahaga õetütrele kingib. Seevastu ootasin mina veel viimse hetkeni seda parimat mõtet. No siis tuli mõte, aga esialgu lõin põnnama, sest olen taolised lipurivid oma poja sünnipäevaks teinud ja ikka pusisin. Mitte õmblemisega, aga mõõtude ja värvidega. Kahjuks ei leidnud ma millegi pärast ühtegi pilti sellest lippudega õue sünnipäevast. Aga kui leian, panen needki siia üles. 
Tookord tegin lipud ühekordsest, mitte hargnevast spetsiaalsest kangast ja tavaliste kääridega välja lõikamine võttis oma jagu aega, et kõik nurgad ikka korrektsed tuleksid. Õmblemine oli lihtne. 
aga samasugust lipurivi ma teha ei tahtnud, siis oleks võinud juba selle eelmise toa kaunistamiseks välja laenata.


Nagu näha, õmblesin seekord lipud kahekordsest kangast ja ega see palju kauem aega ei võtnudki. Eriti tore on see, et üks kangas on pärit minu lapsepõlveaegsest kleidist ja teine ühe 30 aasta taguse voodikatte õmblemisest järele jäänud tükkidest. Aga kolm kangajuppi ostsin ikkagi juurde, sest värvid pidid sobima. Selle koha pealt olen ma eriti tundlik.
Kandipaela ostsin loomulikult ka. Seda õudust ma küll ise poleks teinud.
Aga kokku klapitamine läks ruttu ja seda sellepärast, et olin KÕIK EELMISEL KORRAL ÜLES KIRJUTANUD! Olen juba aastaid tagasi taibanud, et kui tegeled peaaegu iga päev millegi loomisega, siis mõned asjad on ikka hea üles märkide, sest asi pole meeles pidamises, vaid selles, et kõik hakkab omavahel põimuma ja segi minema.

Lipurivisid valmis kaks, mõlemal 35 lippu ja pikkust koos otstega veidi üle 7 meetri.
Pildid on sellised vähe kummalised, sest oma kodus ei leidnud ma ühtegi tühja seina ega ka torusid kuhu neid oleks saanud riputada.
Tore on see, et ka nädalaid peale sünnipäeva kaunistavad need lipurivid lapselapse elamist!

esmaspäev, 6. märts 2017

Kevad tuleb

 Ennem
Pool päeva hiljem

reede, 3. märts 2017

Vahukommiroosa kampsun

Iga kord kui kirjutama asun on kõik head mõtted kui peast pühitud. Vist istun alati valel ajal asja kallale. 
Aga selline ta on, järgmine kampsik. Lõngad -  kokku kootud Dropsi Lace ja  Brushed Alpaca Silk.


Seekord läks päris kaua mõtlemisest valmis kampsunini. Visioon tuli kohe, aga paigutus ja täpne silmuste arv vajas  mõtlemist ja arvutamist. Kuna sellist karvast lõnga on päris vastik harutada, siis pidi kõik enam-vähem kindla peale minema ja ka välja tulema. Kui ma tavaliselt väldin ja välistan küljeõmblused, siis seekord kudusin kõik tükid eraldi, sest siis on laiuste ja pikkuste arvutamine lihtsam.
Ja sellisel juhul alustan alati seljaosast. Selle järgi on hiljem silmuste ja ridade arvutamine  ja mustri paigutamine tunduvalt lihtsam. Ka varrukad kudusin seekord eraldi, aga ikkagi ringiratast ilma õmbluseta ja õmblesin külge tikkpistega.





Mustri võtsin Haapsalu salli raamatust - nimeks "väike pajulehekiri".


Kampsuni omanik soovis just sellist pitsilist kude kahele poole ja seda polnud vaja kaua otsida.


Mulle meeldib haapsalu salli musterid oma kudumites kasutada, olen neid vahete-vahel veidi ümber disaininud, aga enamasti sobivad raamatus olevad väga hästi. Võiksin ju ka haapsalu salle või muid salle nende mustrite järgi kududa, aga praeguseks tundub, et see teema on minu jaoks ennast ammendanud. On neid kootud juba omajagu ja uued mõtted kipuvad vägisi pähe, mida kõike tahaks veel katsetada ja proovida.


Kampsun istus omaniku seljas kui valatud. Tundub, et olen omandanud kunsti "silma järgi mõõtmine".