neljapäev, 8. märts 2018

Postitus tavalistest põlvikutest


Öeldakse, et kui 8 korda mida iganes korrata, siis jääb see lõpuks meelde ka. Otsustasin nüüd teha selle katse põlvikute kudumisega. Üks paar on küll sokid, aga kogu süsteemi kinnistamiseks sobivad ka need. Katse ise ongi peaaegu läbi, jäänud on veel viimane, kaheksas põlvik, mis läheb juba hirmus aeglaselt. Lühidalt öeldes olen ma vist põlviku kudumise enne 8.korda  suutnud kõvakettale salvestada. 
Miks põlvikud ja pitsilised? No need on ikka miskit muud kui sokid. Villaseid, lihtsalt saapa sisse panemise sokke ja põlvikuid saab spordipoest ka ja peavad üldiselt ka igasugu spordi tegemisele paremini vastu. 

Esimeste põlvikute lugu, mille kudumise ajal ma endale käepärast süsteemi sünteesisin, on siin. Maavillased. Enam ma vastupidavuse mõttes tavalisest villasest lõngast neid kududa ei raatsi, sest kui igapäevase käimise järel ikka auk sisse kulub, siis minust soki nõelujat ei ole. Mulle lihtsalt ei meeldi nõelutud sokid ja nõelumine ise ka mitte. Võib-olla peaks ütlema vastupidi, et esiteks ei meeldi nõelumine ja siis nõelutud sokid, selle olen ise oma peas paika pannud.
Mul oli siin aegade hämarusest paar paari auguga sokke oodanud aastaid, et keegi nad kandmis kõlbulikuks kohendaks. Ühed nendest viskasin igas tahes minema, lihtsalt enam ei suutnud koristamiste ajal neid jälle vaadata. Teised nõelusin ära, aga need ei ole õnneks minu sokid.

Kõik sokid/põlvikud on kootud spetsiaalsest sokilõngast, kus 25% polüamiidi ja mida saab õnneks masinas villapesu programmiga pesta.



1. ja 2. Roosad jalakatted on ikka rohkem sokkide moodi. Peale tegin vikelduse, sooniku ja mustri vahele kadrikste rea. Kannaks hiiu kand, mis püsib kordi paremini jalas kui traditsiooniline saksa kand ja varba otsa muhu kahandus spetsiaalse kahandusvõttega. Muhu kahanduse puhul meeldibki mulle just see, et parema jala sokk sobib vaid paremasse jalga ja vasaku jala sokk vaid vasakusse.
Nendele sokkidele jagus 100gr lõngast ja mina kasutasin 2,5mm vardaid.

  
3. ja 4.Tumehallid põlvikud. Ette ja taha passitasin pitsilise lehekirja ja õigetesse kohtadesse kahandused. Jällegi hiiu kand ja muhu kahandus, nende pärast ma õieti seda katset teostasingi.
Lõnga kulu seekord 150gr ja vardad jällegi 2,5mm.


Vot, mis meenus. Need põlvikud olid ennem säärised. Seekord tegin ennem harutamist pilti ka, kahjuks tulen mõnikord selle peale alles siis, kui on lootusetult hilja. Nende sääristest tehtud põlvikute oluliseks tingimuseks oli, et lõnga peab jätkuma!!! Kartsin küll kudumise ajal, et tulevad liiga napid, aga kuidagi venitasin ikka õige pikkuse välja, järgi ei jäänud peaaegu miskit.  
                           


5. ja 6. Helehallid põlvikud. Eesmisel poolel veidi teistsugune lehemuster ja taga väike palmik, et ikka edevam oleks. Muu kõik sama. Lõnga kulu 115gr, vardad ikka 2,5mm.



7. ja 8. Punased põlvikud...tulevad varsti.

laupäev, 20. jaanuar 2018

Kuidas ma päris kleiti kuduma hakkasin

Proloog - selle kirjatüki ja muidugi kleidiga tegin algust suvel, aga kuna avastasin, et sarnaseid ideid juba ringleb, siis otsustasin oma suvel alustatud jutukese nüüd avaldada.

Esimese asjana üritasin ennast mitu korda Saara suvekooli kleidi kudumise kursusele kirja panna, kuid alles 2017. aasta suvel klappisid kuupäevad lõpuks ka minu enda plaanidega.

Tegelikult läksin kursusele omamata siiski täit ettekujutust oma tulevasest kleidist, aga peale sissejuhatust mõistsin, et mina eriti suurejoonelist kleiti endale ei koo. Pulmakleiti mul ju vaja pole, kui siis ainult kuldpulma ja see võiks siis juba kuldne olla. Aga mul oli ostetud klassikaline tumesinine lõng, sest eks ma ole juba nii palju kudunud, et kappi seisma midagi ei tahaks enam vorpida.


Minu kleidi algus
foto Anu Pink


Sellise jupikese kudusin mina esimesel päeval, aga õues ehitasid kaks meest sama ajaga terve maja. Ikka päev ja maja ja päev ja jälle maja.




Kahju, et ma esimesel päeval tühjast platsist pilti ei teinud, no ei tulnud lihtsalt sellisele mõttele, et kolm päeva hiljem on sinna kerkinud terve asum.




Praeguseks on mul enda arvates töömahukam, kuid lihtsam osa, valmis. Selleks kulus laias laastus 17 päeva. Iga päev ma muidugi ei kudunud ja kui kudusin, siis iga päev 8 tundi kindlasti mitte. Vahepeal pidin ka mustrit joonistama.




Eks see kudumine üks keskmist sorti arvutamine olegi, aga kleidi puhul peab ikka korralikud arvutused tegema, sest harutada nii suurt asja on ikka kole kahju küll. Mul veel enam-vähem normaalne arv silmuseid, aga mõnel tuli neid üle 700. 



Siin pilt vahepealsest venitamisest, et aru saada kui palju on vaja veel kududa ja kas kõik tuleb nii, kuis plaanitud. Mustri aluseks võtsin Haapsalu räti lehekirja, mida ma kõvasti tuunisin st. suurendasin ja vähendasin. Peale vaadates tundub küll lihtne, kuid tegelikult kudusin ja joonistasin korraga, sest eesmärk oli teatud pikkuseni silmuste arvu vähenemine, aga ilma silmatorkavate kahandusteta.
Praeguseks on alumist osa kootud 85cm ja sellest peaks piisama. Ootan valgemaid päevi, et jätkata ülemise osa ja varrukatega.


Kleidikudujate grupp    
foto Anu Pink


Saara suvekool on muidugi omaette nähtus - priimad õpetajad ja priima koht. Tasub vaid endal avatud olla ja õpid iga nurga peal midagi uut. Tunnistuse saime ka, aga naljaga pooleks - selle võiks valmis kleidi ettenäitamisel saada. Nagu koolis. Aga täiskasvanud inimene on ise nii motiveeritud, et saab ettevõetud asjaga tahtejõudu appi võttes ikka hakkama. Elame näeme.






















reede, 29. detsember 2017

Klassika

Varsti ongi juba liiga paras.
Mõnda asja koon ma ikka üle mõistuse kaua. Või mis ma koon, tegelikult kootud on ühe jutiga, aga nööpe võin ma alles aasta hiljem külge õmblema hakata, see tundub lihtsalt nii jube töö olevat.

No ja ega karjuvat vajadust sellise vesti järgi ei olegi kui su laps käib "koolivormi" koolis. Millal sa ikka tuled koju teist vesti selga panema? Nii jäävadki ainult sünnipäevad ja pühad. Õnneks on neid külas käimisi aasta lõpus omajagu ja eks ma siis paar nädalat tagasi viimased pisted tegin, et keegi jõuaks vähemalt pildile paraja vestiga.



Vahelepõikena olgu öeldud, et ega ma seda talle ilma isikliku järelvalveta selga annakski. Sest nii palju kadunud ja uuesti üles leitud esemeid ei ole ma kuulnud veel kellelgi olevat. Üks väga hea minu kootud müts ongi lõplikult läinud. Teised esemed tulevad ikka ka kuid hiljem välja.
Õnneks tõi Jõuluvana meile 5 andurit, mida norm. inimene paneb võtmete ja telefoni külge, aga millega meie saame varustada oma lapse riided ja koolikoti ja lapse enda.



Miks ma üldse sellise vesti siis kudusin? Esiteks, lõnga kogus oli piiratud - umbes 240 gr ja muuks seda poleks jagunud. Teiseks oli see just selline vesti lõng, peenike, soe, aga veidi torkiv, omast käest proovitud.

Tegelikult on see vest kootud teise ringi lõngast st. see oli varem minu enda hall vest, mis oli aja jooksul millegipärast kokku tõmmanud. Naerukoht.

Aga huvitav on tegelikult see, et sellest 250gr oli mul täitsa normaalse suurusega palmikutega vest ja nüüd sai peaaegu sama koguse lõngaga - 230gr -  hulga pisemale inimesele vest. Päris tihti imestan, et kuidas eelmise põlvkonna riided ei mahu enam uue põlvkonna sama vanade laste selga.





Lõng Titan Wool Winner, täitsa villane. Kui on ikka kvaliteetne lõng, annab seda mitmeid kordi üha uuesti kududa. Tegelikult, ega ma kolmandat korda millestki midagi uut vist ikka kudunud pole, aga teist korda kindlasti ja üsna palju. Muidugi peab see olema minu enda ostetud lõng, siis tean kindlalt ka 100 aastat hiljem selle koostist. Muidugi mitte peast, vaid paberilt.

Ühe asjaga panin muidugi puusse. Ei teinud enda vestist pilti ennem kui harutama hakkasin. Aga eks sellel hetkel kui lõpuks see uue vesti mõte tuli, asusin kiirelt harutama ja kordagi ei sähvatanud jäädvustamise mõte.



Selja tagant selline. Leidsin ühe mõnusa peene keeruga palmiku mustri.


Kaua sa pil-dis-tad???

neljapäev, 28. detsember 2017

Hipsteri sall


Vahepeal on palju vett merre voolanud, palju õhku ära hingatud ja igasugu laatu väisatud. Koon ikka kogu aeg, tõesti kogu vaba aja, aga midagi erilist näidata ei olegi.

Tundub, et täitsa tavaline sall hakkab jälle moodi minema. Olen teisi selle aastal juba mitu eksemplari kudunud, aga mõni on ikka nii tavaline, et imelik on isegi pildistada ja blogisse panna. 

Suure tõenäosusega on salliprobleem selles, et normaalsest materjalist, noh sellisest mis ikka peale kandmist ka ilus on ja normaalse hinnaga neid saada pole.

Ja ega isegi päris ideaalset lõnga pole saada. Ega kõike kohti jõua muidugi läbi tuulata, aga kuna soov oli just esmajärjekorras beež värv ja teiseks jämedam lõng, siis kahanes valik kohe peaaegu olematuks. Peale tavalise salli on ka beež värv alati in. Kolistasin terve kuu mööda lõngapoode ja otsisin beeži, kobedamat, mitte torkivat lõnga. Nühkisin vastu kaela, tegin pilte ja suhtlesin. Vahepeal soovitasin isegi poest valmis sall osta.
Aga ... lõpuks valiti selline lõng: 25% alpaka, 25%vill ja 50% polüakrüül. Sellest lõngast tuli täpselt selline sall nagu soovitud. 




Aga ega see sirge asja kudumine nii kiirest läinudki. Omajagu võttis aega õige laiuse katsetamine, tegin oma 4 proovi enne kui rahule jäin. Kuna vardad olid ka üpris jämedad, 8mm, siis iga mustrikord muutis salli laiust mitu sentimeetrit. 





Mustri leidsin enda riiulis olevast kudumise raamatust. Kuna tütar näitas, milline see sall võiks välja näha, siis kusagilt mälusopist meenus, et midagi taolist ma olen näinud, aga pole veel kunagi proovinud kududa. Ja peab tunnistama, et see muster oli väga õige valik.
Sellest ka igapäevane jututeema koolis - kõike ei saa pähe õppida, tuleb osata õigest kohast vaadata.



Narmastele kulus ka posu lõnga, nagu ikka.
Salli pikkuseks tuli 2m ja lõnga kulus peaaegu 400gr.
Miks ma just sellest sallist kirjutan? Tundub, et õnnestus - omanik ja tegija on mõlemad rahul.

neljapäev, 17. august 2017

Heleroosa unistus


Taas kord roosa. Ja mitte kampsuni omaniku soovil, vaid kuduja tahtel. 
Tundus, et just selline kampsun peaks olema roosa ja ainult roosa. Iseküsimus on, et milline roosa, aga kevadel kui selle lõnga ostsin, siis igasugust roosat enam polnudki. Oli ja on vist moevärv ja tegelikult sobib paljudele.




Otsisin seda roosat siis maa alt ja maa pealt, kammisin läbi kõiksugu poed ja poekesed. Kuna ma kindlalt tahtsin mingit puuvilla ja bambuse segu, mis on just täpselt paraja jämedusega st. umbes 50g = 100m, siis ega see otsimine nii lihtne polnudki. Lõpuks leidsin sobiliku Novita poest - Cotton bamboo ja sealtki sellel hetkel viimased 6 tokki, mille muidugi telefoni teel kohe kinni panin. Kuduma hakates muidugi pabistasin, et kas jätkub, aga puuvillaga lõng on teatavasti suht raske nii, et kudum venib parajalt. Ja kogu 300 gr ära ei kulunudki. Ainuke häda kudumisel on lõnga lauge keerd, kuid tänu sellele on ta ka imeliselt pehme.









Nagu eelmisest lõigust selgub, tegin asjaga algust juba kevadel, kuid nüüd on sügis peaaegu käes. Õudselt kaua läks. Eks ta enamuse ajast seisiski peaaegu valminult mul kusagil kotis, sest mida ma ei saanud ilusti istuma, see oli kaelus. Ja kuna ohvrit ka iga kell käepärast võtta polnud, siis nii oligi, et meisterdasin mingeid minu jaoks lihtsamaid asju kui see kaelus.
















Asi muidugi selles, et ega ma neid raglaane eriti kudunud ei ole. Kokkuvõtete süsteemi suutsin ise mingi valemi abil leiutada (nagu me teame, siis kudujad peavad olema ka head arvutajad), aga kaelus lihtsalt ei tulnud ilus ja kõik. No ja sellist omaette olemise päeva ka ei olnud. Eks kudujad teavad, et kui midagi ümber on vaja teha, siis peab olema ikka aega, et uuesti samu vigu mitte korrata. Lihtsamalt öeldes peab vigasest asjast pilt silme ees olema kui viga parandama hakata, nii on vähemalt minul.














Siis koitiski see päev, kus ma kõik muud mõnusamad kudumised pidin silme eest ära peitma ja asuma roosa kampsuni kallale, sest muidu oleks võinud tekkida oht, et varsti omanikule see selga enam ei mahugi.
No ja täna, kui klient külas oli, siis proovisin selga ja voilaa!!! täitsa tip-top, isegi poleks uskunud, et nii lihtsalt läks. 
























Siis nööbid, ainult 2 tükki, aga õmblesin neid 3 korda - mõlemat 3 korda! Kampsun venis ja nööbid olid suured ja lõng keerdus lahti jne. See nööbi õmblemine ei tule mul peaaegu kunagi esimesel korral nii nagu ma sooviksin. On veel arenguruumi ja peaks vist kursustele minema.
Kampsuni kehaosa kudusin ühes tükis koos liistudega, kokkuvõtted külgedel. Varrukad ringselt, kasvatused olematu õmbluse kohal. Siis kõik ühele vardale, edasi-tagasi kududes ja kahandades nagu raglaan ikka ja lõpuks kaelus.
Pildistamine läks ludinal, õnnelik omanik ise võttis poose. 











reede, 24. märts 2017

"Kodukuub"...

... ehk tegelikult ikka hommikumantel, kuigi kantud saab seda ka õhtul. Eelmine, õmmeldud Hommikumantel, hakkas oma värskust kaotama ja seekord otsustasin kudumise kasuks, sest mida muud üks kudumissõltlane teha soovib kui kududa, ikka kududa. Tundus selline rahulik ja kestev protsess ja  oligi, ikka väga kestev. 


Lõngad ostsin juba eelmise aasta suvel, oli vist selline mitte 5+ suvi ja ehk lootsin siis algust teha. Materjali ostmisel oli mitu kriteeriumit - mitte väga paks, et ei tuleks selline mitme kilone raudrüü, kindlasti puuvillane ja merseriseerimata, seda just pehmuse pärast. 
Alguses mõtlesin ka ühevärvilise lõnga peale, aga teades, et selle hõlstiga viibin ma ka ka hommikusöögilauas, siis järele mõeldes tundus see ikka väga ebapraktiline. Ega ma nüüd väga suur mäkerdaja ka ole, aga ikkagi... 


Visioon oli peas valmis. Lilled alla äärde, külgedele ja seljale.
Nagu pildilt näha, kudusin jälle kõik ühes tükis ja kiirelt see kudumine ei läinud, ikkagi peaaegu 350 silmust ja kõigest 2,5mm vardad. Aga tööprooviga tegin enda elu lihtsamaks ja ei pidanud algust mitte ühtegi korda harutama. Vot see on tase st. et ei pidanud harutama.


Kahjuks ei saanud seda hommikumantlit üleni pitsilist kududa, sest siis oleks tema kandmine eeldanud, et selle all on kogu aeg veel mingi riietus. Sestap muster siis külgedel...


 ... ja seljal.


Muster topeltpiibelehekiri raamatust "Haapsalu sall". Olen sealt ühe motiivi rivvi pannud ja mulle tunduvad need nagu tulbid. Ise kutsungi seda tulbikirjaks.
Kohe ma seda kandma ei saanud hakata, sest puudus vöö ja sellist igavat asja ma diivani peal istudes ei olnud nõus kuduma. Tuli oodata pikemat autosõitu ja isegi distantsil Tallinn - Pühajärve -Tallinn ei jõudnud ma seda päris valmis, mingi 20 cm jäi ikkagi kodus kudumiseks. Aga sellel ajal oli võimalus uue asjaga harjuda, mul polnud ju ennem sellist kootud hommikumantlit olnud.
Tänaseks võin öelda, et tasus kudumist - mõnus, soe ja pehme, parem kui kangast õmmeldud.
Lõnga kulus 650gr ja vardad 2,5mm.






kolmapäev, 8. märts 2017

On sünnipäev tore päev, tore päev...

Nagu ikka, peab sünnipäevale minnes olema kaasas miski üllatus. Mina olen selline inimene, kes mõtleb viimse võimaliku hetkeni, sest iial ei või teada, millal saabub mõtetest parim. Ja tõenäoliselt ei saa minust kunagi inimest, kes Jaanipäeval mõtleb jõulukinkidele. Mul lihtsalt ei tule kunagi suvel sellist jõulutunnet ja villaste asjade isu isegi kui külm on. 
Aga hakkas lähenema lapselapse sünnipäev. Tema onu, st. minu poeg, teadis juba kuid tagasi, mida tema oma ema-isa teenitud rahaga õetütrele kingib. Seevastu ootasin mina veel viimse hetkeni seda parimat mõtet. No siis tuli mõte, aga esialgu lõin põnnama, sest olen taolised lipurivid oma poja sünnipäevaks teinud ja ikka pusisin. Mitte õmblemisega, aga mõõtude ja värvidega. Kahjuks ei leidnud ma millegi pärast ühtegi pilti sellest lippudega õue sünnipäevast. Aga kui leian, panen needki siia üles. 
Tookord tegin lipud ühekordsest, mitte hargnevast spetsiaalsest kangast ja tavaliste kääridega välja lõikamine võttis oma jagu aega, et kõik nurgad ikka korrektsed tuleksid. Õmblemine oli lihtne. 
aga samasugust lipurivi ma teha ei tahtnud, siis oleks võinud juba selle eelmise toa kaunistamiseks välja laenata.


Nagu näha, õmblesin seekord lipud kahekordsest kangast ja ega see palju kauem aega ei võtnudki. Eriti tore on see, et üks kangas on pärit minu lapsepõlveaegsest kleidist ja teine ühe 30 aasta taguse voodikatte õmblemisest järele jäänud tükkidest. Aga kolm kangajuppi ostsin ikkagi juurde, sest värvid pidid sobima. Selle koha pealt olen ma eriti tundlik.
Kandipaela ostsin loomulikult ka. Seda õudust ma küll ise poleks teinud.
Aga kokku klapitamine läks ruttu ja seda sellepärast, et olin KÕIK EELMISEL KORRAL ÜLES KIRJUTANUD! Olen juba aastaid tagasi taibanud, et kui tegeled peaaegu iga päev millegi loomisega, siis mõned asjad on ikka hea üles märkide, sest asi pole meeles pidamises, vaid selles, et kõik hakkab omavahel põimuma ja segi minema.

Lipurivisid valmis kaks, mõlemal 35 lippu ja pikkust koos otstega veidi üle 7 meetri.
Pildid on sellised vähe kummalised, sest oma kodus ei leidnud ma ühtegi tühja seina ega ka torusid kuhu neid oleks saanud riputada.
Tore on see, et ka nädalaid peale sünnipäeva kaunistavad need lipurivid lapselapse elamist!