esmaspäev, 7. jaanuar 2019

Sukajutt või sukajutt


Saara suvekool.
Kui eelmisel aastal, uups, üle eelmisel aastal kudusin Saara suvekoolis kleiti, mis on ikka veel veidi poolik, siis eelmisel suvel otsustasin pitsilise suka kudumise selgeks saada. Oli ju just ilmunud ka "Sukakudumise entsüklopeedia" ja koos pusimine ja kudumine tundus ikka lihtsam, lõbusam ja etem olevat.
Algus kulus nagu ikka - sisse elamisele, lõike tegemisele, mustri otsimisele, proovitööde kudumisele ja niisama mõtlemisele, et kas nii või naa.
See, mis ma koha peal jõudsin
Nii paljukest mõistust siiski oli, et liiga keerulise mustriga sukka ma esimesena teha ei kavatsenud. Egas ju suka kudumine iseenesest midagi keerulist pole, aga see sukajutt st. sääre tagaosas olev kahandus tundus küll käigu pealt mitte tehtav. Ja eks nii oligi.
Kui kahanduseni jõudsin, siis edasi kudusin arvuti süles ja iga rea juures joonistasin selle kohe üles. Teise sukaga läks muidugi lihtsamalt.





























Lõnga mul endal seekord kaasas polnudki, sest Saara kirjutas, et varustab puudu oleva materjaliga. Sealt ma selle lilla puuvillase lõnga hankisingi. Vardad olid seekord 2 ja 1,75mm, neid vahetasin vastavalt vajadusele. Just nimelt. Peale laiema sääreosa kudumist võtsin kasutusele peenemad vardad. Nimelt on sukkadega sellised lood, et kui mustrit enam esteetiliselt kahandada ei anna, siis tuleb varrastega mängida.
Tegelikult on puudu veel aukudest läbi punutav pael või kumm. Lihtsalt pole sobivat veel leidnud, kuigi sukad ise on valmis juba septembri kuust.



Suka otsad minu moodi, parema ja vasaku omad selgelt eristatavad.
Ausalt öeldes on päris tore, et mingit erilist arutamist ei olnud ja kõik läks plaani järgi.

Sukad II



Ühe jutiga kudusin siis teised sukad ka. Seekord villased, lõng jällegi Saarast. Vardad 1,75mm.  
Mustri võtsin raamatust ja tegin veidi ilusamaks. Kõik muu enda sünteesitud. Sukajuti tegin jälle arvuti süles kududes.

reede, 21. detsember 2018

Boolero

Boolero valmis selle aasta imeliselt soojal kevadel ja pabistasin väga, et kas tarvitamist üldse leiab. Aga imelised pildid on siin. 



Sellel korral see kudumine nii lihsalt ei läinud. Kõik kokkulepped pruudiga tuli ümber mängida, sest taolise lõikega boolero puhul nagu mina tahtsin kududa, lihtsalt iga muster ei sobinud. Tegelikult võiks öelda, et mitte ükski eriti ei sobinud.

Nimelt olen kudunud endale ühe sellise tavalise, lihtsa lõikega boolero. Lahti seletatult tähendab see kootud salli, mille mõlemad varrukad on ringselt ja tagumine osa lihtsalt edasi-tagasi kootud. Aga seljas see küll hästi ei istu ja sellepärast tahtsin seekord millegi kantavamaga hakkama saada.


Muidugi meisterdasin lõike ja kudusin poolest tokist lõngast proovimustreid. Sealt me ühe välja valisimegi, kuid kududes selgus, et kasvatused ja kahandused lihtsalt ei ole perfektsed. Vähemalt mina neid küll vaadata ei suutnud.

Igasugu pilte sirvides oli näha, et taolise lõike puhul oli kasutatud väga lihtsat parempidist kudet, mille puhul silmuste juurde tekitamine ja kaotamine on suhteliselt probleemivaba. Sellist parempidise koega boolerot ma muidugi kududa ei saanud. Peale tohutult pikki vaagimisi jäin selle lihtsama koe juurde kus annab mängida üldmuljet lõhkumata.

Krae moodi serva kududes teadsin, et lihtsalt tavaline, äärde kootud kant hakkab kukla peal häirima, aga sellist sallkraed on võimalik maha keerata..


Lõng Drops Flora, vardad 3mm.

Fotograaf Liina Laurikainen

neljapäev, 20. detsember 2018

Kuuma suve sokid

Sellel suvel otsustasin mitte minutitki autosõitu lasta raisku minna, varustasin ennast hunniku Dropsi sokilõngadega ja asusin pikemaid retki planeerima. Kudumise ajal ma roolis ei olnud. Õnneks konditsioneeritud autos ei kleepu villane lõng ka käte külge ning kudumine läks suhteliselt valutult.  Siin piltidel tegelikult viis üsna sarnast paari, ainult jalgu veidi vähem.












Kand kolmnurkne ja otsakahandus viltune. Sellisena kootud sokid istuvad jalga minu meelest kõige paremini ja mahuvad hästi ka saapasse.
Lõnga kulu ühele paarile ikka alla 100 gr ja vardad 2,5mm.

pühapäev, 1. juuli 2018

Tagasihoidlik panus aastal 2017












Seal väikesel Balti merel üks väikene Kihnu saar...

Millalgi märtsis leidsin kuulutuse, kus kutsuti enne jaani toimuvale Kihnu I Kudumisfestivalile. Kuna osavõtjate arv oli piiratud, siis saatsin oma soovi kohe teele ja õnneks läks. Eks siis jäin põnevusega ootama juuni lõppu, sest minu eelmine Kihnu külastus toimus kindlasti eelmisel sajandil.

Kahjuks oli kogu kolmepäevane üritus nii tihe, et nii mõnigi pilt jäi puhtalt sellepärast tegema, et olin liialt hõivatud kuulamise ja vaatamisega. 

Esimene Kihnu päev algas kella 5-se ärkamise ja minu jaoks päris pika sõiduga Munalaidu, et jõuda 8.30 praamile. Praam oli paksult igasugu "mutte" täis ja püüdsin mõistatada, et ega nad kõik ometi kuduma ei tule. Praamisõidu ajal tuli telekast hommikutelevisiooni nupuke Kihnu kudumisfestivalist ja mõned kudujad kuulsid praamisõitjate kommentaare, et kes need küll sinna sõidavad? Mitmeks päevaks kuduma?
Nad kahjuks või õnneks ei teadnud, et on olemas ka sellised sõltlased - kudumissõltlased. Kui neil on vaid tokk lõnga ja vardad, siis peale lõnga nii öelda ära kudumist on nad valmis tehtud töö kohe üles harutama, et saaks edasi kududa. 



Kihnu jõudes ootas meid ees vana tuttav Kihnu takso masside vedamiseks ja võtsime suuna Metsamaa pärimustallu, kus veetsime oma elu järgmised kolm päeva.



Vastuvõtt algas pillimängu ja lauluga.



Kui meile oli sissejuhatus tehtud ning töövahendid, materjal ja juhendid kätte jagatud, siis mõne aja pärast saabusid kohale parimad Kihnu memmed. Kõik käsitöömeistrid. Ja nendega juba igav ei hakka. Jagati nõuandeid ja visati nalja. Kõik muidugist kihnu keeles, aga ega sellest aru saamine teab mis keeruline olegi.



Esimesel päeval toimus ka kastiautoga ekskursioon mööda saart, kuid kahjuks palju me muidugi näha ei jõudnud. Essa asjana käisime kirikus, mis algselt ehitati luterlastele. Peale kihnlaste massilist õigeusku minemist lisati kirikule lihtsalt sibulkuppel. Kihnlased muuseas on kõik õigeusku rahvas, nagu aru sain -  muud valikut polegi.



Järgmine käik oli kirikust üle tee asuvasse väga vahvasse Kihnu muuseumisse. Praeguseks hetkeks on mul tekkinud juba mitu küsimust, näiteks et kas kuulsa laevaga sõle kavandi autor oli kihnlane. Igasugu kirjatükkides kirjutatakse ainult nendest kes neid sõlgi meisterdasid, aga kes on autor?



Hülgeküti kostüüm.



Tuul muudkui tõusis ja meie suunasime oma ninad saare lõunatippu kus asus majakas. 


















Tuletorni tippu ronisid vähesed, seal üleval rinnatisel oli tõesti nii metsik tuul, et tagasi uksest sisse pressides oli ikka kergendus küll. Peale seda said aru, et tuulise ilmaga Kihnus ilma peakatteta, olgu selleks siis rätik või müts,  ringi liikuda on üsna mõttetu. Kõik pikemad juuksed on silmas ja suus ja ümber kõrvade keerdus. 


Esimene õhtu ja sokk (mis sokk, ikka kapeta) kannani kootud.



Hommikul tuju tõstvad memmed jälle kohal. 



Teise päeva pealelõuna ja esimene kapeta valmis.



Õhtul kontsert ja tants.



Vahepeal käisi memmed madarat korjamas ja meile tehti kiirkoolitus, kuidas värvimadarat ära tunda. Tõenäoliselt ma seda ise ikka kaevama ei lähe, ma parem koon.



Enne pidulikku lõpetamist olin jõudnud nõnda kaugele.



Tagasiteel sai jälle nalja. Kogu päeva piilusime aeg ajalt praamiliikluse plaane, sest tõesti oli kõva tuul ja oht mitte mandrile pääseda oli täitsa olemas. Enamus sellest kuduseltskonnast jäi ikkagi Kihnu kontserdile, aga mõned seadsid vaatamata meelitustele sammud kodu poole.
Need, kes auto peal olid, küsisid autotekil, et kas kedagi rohkem polegi praamil, neile vastati, et on küll. Seadsid nad siis sammud trepist üles reisijate salongi ja voilaa... seal oligi veel üks reisija, mina.



Nii me siis kuuekesi üle mere loksusimegi, isegi laeva meeskond oli suurem.




Peale Jaani sain valmis ka teise soki, lisaks kaks villi näppudele. 

neljapäev, 8. märts 2018

Postitus tavalistest põlvikutest


Öeldakse, et kui 8 korda mida iganes korrata, siis jääb see lõpuks meelde ka. Otsustasin nüüd teha selle katse põlvikute kudumisega. Üks paar on küll sokid, aga kogu süsteemi kinnistamiseks sobivad ka need. Katse ise ongi peaaegu läbi, jäänud on veel viimane, kaheksas põlvik, mis läheb juba hirmus aeglaselt. Lühidalt öeldes olen ma vist põlviku kudumise enne 8.korda  suutnud kõvakettale salvestada. 
Miks põlvikud ja pitsilised? No need on ikka miskit muud kui sokid. Villaseid, lihtsalt saapa sisse panemise sokke ja põlvikuid saab spordipoest ka ja peavad üldiselt ka igasugu spordi tegemisele paremini vastu. 

Esimeste põlvikute lugu, mille kudumise ajal ma endale käepärast süsteemi sünteesisin, on siin. Maavillased. Enam ma vastupidavuse mõttes tavalisest villasest lõngast neid kududa ei raatsi, sest kui igapäevase käimise järel ikka auk sisse kulub, siis minust soki nõelujat ei ole. Mulle lihtsalt ei meeldi nõelutud sokid ja nõelumine ise ka mitte. Võib-olla peaks ütlema vastupidi, et esiteks ei meeldi nõelumine ja siis nõelutud sokid, selle olen ise oma peas paika pannud.
Mul oli siin aegade hämarusest paar paari auguga sokke oodanud aastaid, et keegi nad kandmis kõlbulikuks kohendaks. Ühed nendest viskasin igas tahes minema, lihtsalt enam ei suutnud koristamiste ajal neid jälle vaadata. Teised nõelusin ära, aga need ei ole õnneks minu sokid.

Kõik sokid/põlvikud on kootud spetsiaalsest sokilõngast, kus 25% polüamiidi ja mida saab õnneks masinas villapesu programmiga pesta.



1. ja 2. Roosad jalakatted on ikka rohkem sokkide moodi. Peale tegin vikelduse, sooniku ja mustri vahele kadrikste rea. Kannaks hiiu kand, mis püsib kordi paremini jalas kui traditsiooniline saksa kand ja varba otsa muhu kahandus spetsiaalse kahandusvõttega. Muhu kahanduse puhul meeldibki mulle just see, et parema jala sokk sobib vaid paremasse jalga ja vasaku jala sokk vaid vasakusse.
Nendele sokkidele jagus 100gr lõngast ja mina kasutasin 2,5mm vardaid.

  
3. ja 4.Tumehallid põlvikud. Ette ja taha passitasin pitsilise lehekirja ja õigetesse kohtadesse kahandused. Jällegi hiiu kand ja muhu kahandus, nende pärast ma õieti seda katset teostasingi.
Lõnga kulu seekord 150gr ja vardad jällegi 2,5mm.


Vot, mis meenus. Need põlvikud olid ennem säärised. Seekord tegin ennem harutamist pilti ka, kahjuks tulen mõnikord selle peale alles siis, kui on lootusetult hilja. Nende sääristest tehtud põlvikute oluliseks tingimuseks oli, et lõnga peab jätkuma!!! Kartsin küll kudumise ajal, et tulevad liiga napid, aga kuidagi venitasin ikka õige pikkuse välja, järgi ei jäänud peaaegu miskit.  
                           


5. ja 6. Helehallid põlvikud. Eesmisel poolel veidi teistsugune lehemuster ja taga väike palmik, et ikka edevam oleks. Muu kõik sama. Lõnga kulu 115gr, vardad ikka 2,5mm.



7. ja 8. Punased põlvikud...tulevad varsti. Tulidki. Tegelikult valmisid juba märtsis.