kolmapäev, 7. august 2019

Lõngade värvimine


Mida teha külmadel ja vihmastel päevadel, kus peab kandma mütsi ja võib-olla isegi kindaid? Midagi sooja, nagu näiteks pliidi ees seismine.
Õnneks oli mul kindel soov ja peaaegu kindel tahtmine need lõngad lõpuks ära värvida. Ja tänan õnne, et ma ikkagi võtsin ennast kokku ja ostsin Pärnust läbisõidul ära ühe portatiivse elektripliidi. Ma ei tea, mis mul peas toimus, kui ma ikkagi arvestasin võimalusega, et ma värvin need lõngad kodus. Pean õnne tänama, et see siiski nii ei läinud, sest 16 lõnga värvimiseks läks ikka omajagu vett ja maal on see jõe näol kohe olemas.
Värvid olid mul sorteeritud, kuid kahjuks ilma näidisteta. Mäletan, et vanasti turritas igast pakist välja väike jupike lõnga, kuid nüüd leidsin sellise jupi vaid paaril pakil peale otsa lahti rebimist, kusagilt serva vahelt.
Igastahes plaanisin ära katsetada kõik variandid v.a. sinised, neid on mul küll. Kuid lõpuks ikka võtsin ka selle elektrisinise värvi välja. Ainuke, mida ma enam ei suutnud värvida, oli must, lihtsalt tahtmine sai otsa ja must ei tundunud enam väga atraktiivne olevat.



Esimese õhtu töö.


Sidrunikollane tundus olevat õiget värvi.


 Kollased õige sarnased sellele, mis pakkidele kirjutatud oli.


Sambla karva oli ikkagi tavaline roheline värv. Võib-olla oli sammal eelmisel sajandil teist värvi. Ja see rohekas kollane, seda oli terve pinu täis, samuti kui kollakasrohelist. Seda viimast peaks ikka järgmine kord proovima, aga praegu erilist isu polnud, sest meenus, et enamus vanaema kootud tekstiilid meie lapsepõlvekodus olid sellist kollakasrohelist ja rohekaskollast tooni. 


Minu lapse "erepunased" püksid. Erepunane oli kaugel sellest, mida ma ette kujutasin, pigem selline lõheroosa. Tundub juba, et unustasin soola ja äädika panemata.


Erepunane ja silmi pimestav helepunane. Eks järgmine kord tuleb arvestada sellega.



Tomatipunane meenutab kõige enam eelmisel sajandil poest saada olevaid  ungari tomateid.





































See värv oli nüüd veel vanemast ajast, kui muud Orto värvid, aga kirjad kahel küljel olid nii eesti kui ka vene keeles. Rohkem ma seda pakki harutada ei saanud, sest paber oli nii pude. Aga väga ilus värv tuli ja nii tugev, et tegin ka teise värvimise. 


See violett on selline templililla ja annab ka peale 3 päevast leotamist värvi välja. Tea, kas ma seda kasutada julgengi.


Vanasti nimetatigi sellist türkiissinist elektrisiniseks.


Oranžid, ilusad apelsini karva.


Ja meeles pidamiseks, et kui poest uue rõivaeseme ostate, siis peske kindlasti ennem kandmist läbi, sest pesumasinas pestes me kahjuks ei näe, kaua ja kui palju need riided veel aastate jooksul värvi välja annavad.

Kooliaasta lõpp

Kooliaasta lõppes või parem oleks öelda tipnes kahe väljasõiduga. Organiseerijaks ei olnud õnneks mina ja seetõttu suutsin reisipaketti muidugi hulga mõnusamalt nautida.
See on muidugi omaette märkimist väärt, et olen kuidagi iseenesest mõistetavalt hakanud aasta lõppu arvestama jaanipäevast ja uut aastat 1.septembrist. Vahepealne aeg (st. suvi) on kui kaaluta olek ja uuesti iseenda leidmine.


No nii, esimene väljasõit piirnes Käsmu ja Võsuga.

Nostalgia Käsmus. Sinna tõmbab mind alati, midagi pole teha, lapsepõlve mälestused. Ometigi sain jälle samasse majja, kus kunagi ammu veetsin ühe kuu suvest ETKVL-i lasteaia!!! laagris. See oli muidugi mingi omaette nähtus. Arvestades asjaolusid, oleks me pidanud osa suvest nii ehk naa lasteaias käima ja eks sellepärast vist komandeeritigi lasteaed "maale". Kasvatajad pidid ju ka osa suvest tööl käima. Kas selline laager toimis rohkem kui ühe aasta, ma ei tea, sest tõenäoliselt viibisin ma seal kusagil vanema rühma suvel ja mälestused on vaid ühest suvest. Ja eks tee läks sellest majast edasi ETKVL-i pioneerilaagrisse paar krunti edasi, seal on praegu nüüd Lainela.

Meie esimese päeva sisustasid kooliga seotud hindamised ja sellest teistele midagi eriti huvitavat kirjutada pole, aga järgmisel päeval külastasime Jaanioja käsitöötalu ja Lillemantlite meisterdajat Janika Saart. Saime harjutada tikkimist, heegeldamist ja kuivviltimist ning kaasa muidugi kuhjaga teadmisi.






Nädal vahet ja uus väljasõit viis Jaani talusse Pärnumaal, kus esimesel päeval tutvustas Julika Roos meid mitmesuguste villatööde - sorteerimise, pesemise, noppimise, kraasimise ja kammimisega ning õhtul ka kedervarrega ketramisega.

Väga must vill pesuvannis 
Kraasimine. Minu vanaema kraasid.

Kammimine

Peale kraasimist ja kammimist hakkasime õppima ja harjutama kedervarrega ketramist ja korrutamist. Seda tööd peaks iga päev miinimum 10 minutit tegema, siis saaks lõpuks lihasmällu salvestatud ka. Ise võite arvata mitu korda ma seda teinud olen. 0. Ketramise ajal sai ise tunda, kuidas on erinevate villadega töötada. Mina sain hakkama paari meetrise efektlõngaga jupiga. 
Tublimad pääsesid ka voki ligi. Kuna mul kodus vokki! veel pole, siis piirdusin esialgu selle kedervarrega. Ja ega mul selle vokiga "vokkimiseks" oskusi polegi.

Kedervars ja minu efektlõng

Mõnel oli ikka väga mõnus

Teine päev: Indigoga värvimine.

Indigo lahus
See päev möödus Liis Luhamaa juhendamisel nii tempokalt, et pilte polnud mahti tehagi. Olen eelnevalt käinud Liisi taimedega värvimise koolitusel ja tema põhjalikkus tõmbab mind - midagi ei saa jätta juhuse hooleks, vähemalt koolitusel mitte. Kodus võib pärast ise erinevaid katseid korraldada.
Eelmisel aastal taimedega värvitud näidised

Sellel aastal minu indigoga värvitud lõngad
Võtsin seekord kaasa ühekordsed lõngad, sest nendega tekkis mul üks idee. Aga millal ma ülejäänud hunniku sellest mitmest kilost teist värvi värvin, see on küll esialgu teadmata. Ainult sinistest lõngadest midagi teha tundub ikka väga igav.

Orto värvid
Et jätkata unustatud värvimisega, sorteerisin ära emalt saadud keemiakombinaat Orto värvid. Õnneks olid peaaegu kõik värvid vähemalt ühe pakiga esindatud, kuid eriti suurearvuliselt oli  rohekaskollase pakikesi. Aga samas leidus ka kollakasrohelist. Värvinäidised olid kahjuks vaid paaril pakil ja seetõttu tuleb katse-eksituse meetodil saada teada kui palju erineb rohekaskollane kollakasrohelisest.

Kokkuvõtteks võib öelda, et isu katsetada on olemas, kas ka tahtmist jätkub, see on iseasi, aga kõik on kättevõtmise asi. 

esmaspäev, 7. jaanuar 2019

Sukajutt või sukajutt


Saara suvekool.
Kui eelmisel aastal, uups, üle eelmisel aastal kudusin Saara suvekoolis kleiti, mis on ikka veel veidi poolik, siis eelmisel suvel otsustasin pitsilise suka kudumise selgeks saada. Oli ju just ilmunud ka "Sukakudumise entsüklopeedia" ja koos pusimine ja kudumine tundus ikka lihtsam, lõbusam ja etem olevat.
Algus kulus nagu ikka - sisse elamisele, lõike tegemisele, mustri otsimisele, proovitööde kudumisele ja niisama mõtlemisele, et kas nii või naa.
See, mis ma koha peal jõudsin
Nii paljukest mõistust siiski oli, et liiga keerulise mustriga sukka ma esimesena teha ei kavatsenud. Egas ju suka kudumine iseenesest midagi keerulist pole, aga see sukajutt st. sääre tagaosas olev kahandus tundus küll käigu pealt mitte tehtav. Ja eks nii oligi.
Kui kahanduseni jõudsin, siis edasi kudusin arvuti süles ja iga rea juures joonistasin selle kohe üles. Teise sukaga läks muidugi lihtsamalt.





























Lõnga mul endal seekord kaasas polnudki, sest Saara kirjutas, et varustab puudu oleva materjaliga. Sealt ma selle lilla puuvillase lõnga hankisingi. Vardad olid seekord 2 ja 1,75mm, neid vahetasin vastavalt vajadusele. Just nimelt. Peale laiema sääreosa kudumist võtsin kasutusele peenemad vardad. Nimelt on sukkadega sellised lood, et kui mustrit enam esteetiliselt kahandada ei anna, siis tuleb varrastega mängida.
Tegelikult on puudu veel aukudest läbi punutav pael või kumm. Lihtsalt pole sobivat veel leidnud, kuigi sukad ise on valmis juba septembri kuust.



Suka otsad minu moodi, parema ja vasaku omad selgelt eristatavad.
Ausalt öeldes on päris tore, et mingit erilist arutamist ei olnud ja kõik läks plaani järgi.

Sukad II



Ühe jutiga kudusin siis teised sukad ka. Seekord villased, lõng jällegi Saarast. Vardad 1,75mm.  
Mustri võtsin raamatust ja tegin veidi ilusamaks. Kõik muu enda sünteesitud. Sukajuti tegin jälle arvuti süles kududes.

reede, 21. detsember 2018

Boolero

Boolero valmis selle aasta imeliselt soojal kevadel ja pabistasin väga, et kas tarvitamist üldse leiab. Aga imelised pildid on siin. 



Sellel korral see kudumine nii lihsalt ei läinud. Kõik kokkulepped pruudiga tuli ümber mängida, sest taolise lõikega boolero puhul nagu mina tahtsin kududa, lihtsalt iga muster ei sobinud. Tegelikult võiks öelda, et mitte ükski eriti ei sobinud.

Nimelt olen kudunud endale ühe sellise tavalise, lihtsa lõikega boolero. Lahti seletatult tähendab see kootud salli, mille mõlemad varrukad on ringselt ja tagumine osa lihtsalt edasi-tagasi kootud. Aga seljas see küll hästi ei istu ja sellepärast tahtsin seekord millegi kantavamaga hakkama saada.


Muidugi meisterdasin lõike ja kudusin poolest tokist lõngast proovimustreid. Sealt me ühe välja valisimegi, kuid kududes selgus, et kasvatused ja kahandused lihtsalt ei ole perfektsed. Vähemalt mina neid küll vaadata ei suutnud.

Igasugu pilte sirvides oli näha, et taolise lõike puhul oli kasutatud väga lihtsat parempidist kudet, mille puhul silmuste juurde tekitamine ja kaotamine on suhteliselt probleemivaba. Sellist parempidise koega boolerot ma muidugi kududa ei saanud. Peale tohutult pikki vaagimisi jäin selle lihtsama koe juurde kus annab mängida üldmuljet lõhkumata.

Krae moodi serva kududes teadsin, et lihtsalt tavaline, äärde kootud kant hakkab kukla peal häirima, aga sellist sallkraed on võimalik maha keerata..


Lõng Drops Flora, vardad 3mm.

Fotograaf Liina Laurikainen

neljapäev, 20. detsember 2018

Kuuma suve sokid

Sellel suvel otsustasin mitte minutitki autosõitu lasta raisku minna, varustasin ennast hunniku Dropsi sokilõngadega ja asusin pikemaid retki planeerima. Kudumise ajal ma roolis ei olnud. Õnneks konditsioneeritud autos ei kleepu villane lõng ka käte külge ning kudumine läks suhteliselt valutult.  Siin piltidel tegelikult viis üsna sarnast paari, ainult jalgu veidi vähem.












Kand kolmnurkne ja otsakahandus viltune. Sellisena kootud sokid istuvad jalga minu meelest kõige paremini ja mahuvad hästi ka saapasse.
Lõnga kulu ühele paarile ikka alla 100 gr ja vardad 2,5mm.