pühapäev, 1. juuli 2018

Tagasihoidlik panus aastal 2017












Seal väikesel Balti merel üks väikene Kihnu saar...

Millalgi märtsis leidsin kuulutuse, kus kutsuti enne jaani toimuvale Kihnu I Kudumisfestivalile. Kuna osavõtjate arv oli piiratud, siis saatsin oma soovi kohe teele ja õnneks läks. Eks siis jäin põnevusega ootama juuni lõppu, sest minu eelmine Kihnu külastus toimus kindlasti eelmisel sajandil.

Kahjuks oli kogu kolmepäevane üritus nii tihe, et nii mõnigi pilt jäi puhtalt sellepärast tegema, et olin liialt hõivatud kuulamise ja vaatamisega. 

Esimene Kihnu päev algas kella 5-se ärkamise ja minu jaoks päris pika sõiduga Munalaidu, et jõuda 8.30 praamile. Praam oli paksult igasugu "mutte" täis ja püüdsin mõistatada, et ega nad kõik ometi kuduma ei tule. Praamisõidu ajal tuli telekast hommikutelevisiooni nupuke Kihnu kudumisfestivalist ja mõned kudujad kuulsid praamisõitjate kommentaare, et kes need küll sinna sõidavad? Mitmeks päevaks kuduma?
Nad kahjuks või õnneks ei teadnud, et on olemas ka sellised sõltlased - kudumissõltlased. Kui neil on vaid tokk lõnga ja vardad, siis peale lõnga nii öelda ära kudumist on nad valmis tehtud töö kohe üles harutama, et saaks edasi kududa. 



Kihnu jõudes ootas meid ees vana tuttav Kihnu takso masside vedamiseks ja võtsime suuna Metsamaa pärimustallu, kus veetsime oma elu järgmised kolm päeva.



Vastuvõtt algas pillimängu ja lauluga.



Kui meile oli sissejuhatus tehtud ning töövahendid, materjal ja juhendid kätte jagatud, siis mõne aja pärast saabusid kohale parimad Kihnu memmed. Kõik käsitöömeistrid. Ja nendega juba igav ei hakka. Jagati nõuandeid ja visati nalja. Kõik muidugist kihnu keeles, aga ega sellest aru saamine teab mis keeruline olegi.



Esimesel päeval toimus ka kastiautoga ekskursioon mööda saart, kuid kahjuks palju me muidugi näha ei jõudnud. Essa asjana käisime kirikus, mis algselt ehitati luterlastele. Peale kihnlaste massilist õigeusku minemist lisati kirikule lihtsalt sibulkuppel. Kihnlased muuseas on kõik õigeusku rahvas, nagu aru sain -  muud valikut polegi.



Järgmine käik oli kirikust üle tee asuvasse väga vahvasse Kihnu muuseumisse. Praeguseks hetkeks on mul tekkinud juba mitu küsimust, näiteks et kas kuulsa laevaga sõle kavandi autor oli kihnlane. Igasugu kirjatükkides kirjutatakse ainult nendest kes neid sõlgi meisterdasid, aga kes on autor?



Hülgeküti kostüüm.



Tuul muudkui tõusis ja meie suunasime oma ninad saare lõunatippu kus asus majakas. 


















Tuletorni tippu ronisid vähesed, seal üleval rinnatisel oli tõesti nii metsik tuul, et tagasi uksest sisse pressides oli ikka kergendus küll. Peale seda said aru, et tuulise ilmaga Kihnus ilma peakatteta, olgu selleks siis rätik või müts,  ringi liikuda on üsna mõttetu. Kõik pikemad juuksed on silmas ja suus ja ümber kõrvade keerdus. 


Esimene õhtu ja sokk (mis sokk, ikka kapeta) kannani kootud.



Hommikul tuju tõstvad memmed jälle kohal. 



Teise päeva pealelõuna ja esimene kapeta valmis.



Õhtul kontsert ja tants.



Vahepeal käisi memmed madarat korjamas ja meile tehti kiirkoolitus, kuidas värvimadarat ära tunda. Tõenäoliselt ma seda ise ikka kaevama ei lähe, ma parem koon.



Enne pidulikku lõpetamist olin jõudnud nõnda kaugele.



Tagasiteel sai jälle nalja. Kogu päeva piilusime aeg ajalt praamiliikluse plaane, sest tõesti oli kõva tuul ja oht mitte mandrile pääseda oli täitsa olemas. Enamus sellest kuduseltskonnast jäi ikkagi Kihnu kontserdile, aga mõned seadsid vaatamata meelitustele sammud kodu poole.
Need, kes auto peal olid, küsisid autotekil, et kas kedagi rohkem polegi praamil, neile vastati, et on küll. Seadsid nad siis sammud trepist üles reisijate salongi ja voilaa... seal oligi veel üks reisija, mina.



Nii me siis kuuekesi üle mere loksusimegi, isegi laeva meeskond oli suurem.




Peale Jaani sain valmis ka teise soki, lisaks kaks villi näppudele. 

neljapäev, 8. märts 2018

Postitus tavalistest põlvikutest


Öeldakse, et kui 8 korda mida iganes korrata, siis jääb see lõpuks meelde ka. Otsustasin nüüd teha selle katse põlvikute kudumisega. Üks paar on küll sokid, aga kogu süsteemi kinnistamiseks sobivad ka need. Katse ise ongi peaaegu läbi, jäänud on veel viimane, kaheksas põlvik, mis läheb juba hirmus aeglaselt. Lühidalt öeldes olen ma vist põlviku kudumise enne 8.korda  suutnud kõvakettale salvestada. 
Miks põlvikud ja pitsilised? No need on ikka miskit muud kui sokid. Villaseid, lihtsalt saapa sisse panemise sokke ja põlvikuid saab spordipoest ka ja peavad üldiselt ka igasugu spordi tegemisele paremini vastu. 

Esimeste põlvikute lugu, mille kudumise ajal ma endale käepärast süsteemi sünteesisin, on siin. Maavillased. Enam ma vastupidavuse mõttes tavalisest villasest lõngast neid kududa ei raatsi, sest kui igapäevase käimise järel ikka auk sisse kulub, siis minust soki nõelujat ei ole. Mulle lihtsalt ei meeldi nõelutud sokid ja nõelumine ise ka mitte. Võib-olla peaks ütlema vastupidi, et esiteks ei meeldi nõelumine ja siis nõelutud sokid, selle olen ise oma peas paika pannud.
Mul oli siin aegade hämarusest paar paari auguga sokke oodanud aastaid, et keegi nad kandmis kõlbulikuks kohendaks. Ühed nendest viskasin igas tahes minema, lihtsalt enam ei suutnud koristamiste ajal neid jälle vaadata. Teised nõelusin ära, aga need ei ole õnneks minu sokid.

Kõik sokid/põlvikud on kootud spetsiaalsest sokilõngast, kus 25% polüamiidi ja mida saab õnneks masinas villapesu programmiga pesta.



1. ja 2. Roosad jalakatted on ikka rohkem sokkide moodi. Peale tegin vikelduse, sooniku ja mustri vahele kadrikste rea. Kannaks hiiu kand, mis püsib kordi paremini jalas kui traditsiooniline saksa kand ja varba otsa muhu kahandus spetsiaalse kahandusvõttega. Muhu kahanduse puhul meeldibki mulle just see, et parema jala sokk sobib vaid paremasse jalga ja vasaku jala sokk vaid vasakusse.
Nendele sokkidele jagus 100gr lõngast ja mina kasutasin 2,5mm vardaid.

  
3. ja 4.Tumehallid põlvikud. Ette ja taha passitasin pitsilise lehekirja ja õigetesse kohtadesse kahandused. Jällegi hiiu kand ja muhu kahandus, nende pärast ma õieti seda katset teostasingi.
Lõnga kulu seekord 150gr ja vardad jällegi 2,5mm.


Vot, mis meenus. Need põlvikud olid ennem säärised. Seekord tegin ennem harutamist pilti ka, kahjuks tulen mõnikord selle peale alles siis, kui on lootusetult hilja. Nende sääristest tehtud põlvikute oluliseks tingimuseks oli, et lõnga peab jätkuma!!! Kartsin küll kudumise ajal, et tulevad liiga napid, aga kuidagi venitasin ikka õige pikkuse välja, järgi ei jäänud peaaegu miskit.  
                           


5. ja 6. Helehallid põlvikud. Eesmisel poolel veidi teistsugune lehemuster ja taga väike palmik, et ikka edevam oleks. Muu kõik sama. Lõnga kulu 115gr, vardad ikka 2,5mm.



7. ja 8. Punased põlvikud...tulevad varsti. Tulidki. Tegelikult valmisid juba märtsis.


laupäev, 20. jaanuar 2018

Kuidas ma päris kleiti kuduma hakkasin

Proloog - selle kirjatüki ja muidugi kleidiga tegin algust suvel, aga kuna avastasin, et sarnaseid ideid juba ringleb, siis otsustasin oma suvel alustatud jutukese nüüd avaldada.

Esimese asjana üritasin ennast mitu korda Saara suvekooli kleidi kudumise kursusele kirja panna, kuid alles 2017. aasta suvel klappisid kuupäevad lõpuks ka minu enda plaanidega.

Tegelikult läksin kursusele omamata siiski täit ettekujutust oma tulevasest kleidist, aga peale sissejuhatust mõistsin, et mina eriti suurejoonelist kleiti endale ei koo. Pulmakleiti mul ju vaja pole, kui siis ainult kuldpulma ja see võiks siis juba kuldne olla. Aga mul oli ostetud klassikaline tumesinine lõng, sest eks ma ole juba nii palju kudunud, et kappi seisma midagi ei tahaks enam vorpida.


Minu kleidi algus
foto Anu Pink


Sellise jupikese kudusin mina esimesel päeval, aga õues ehitasid kaks meest sama ajaga terve maja. Ikka päev ja maja ja päev ja jälle maja.




Kahju, et ma esimesel päeval tühjast platsist pilti ei teinud, no ei tulnud lihtsalt sellisele mõttele, et kolm päeva hiljem on sinna kerkinud terve asum.




Praeguseks on mul enda arvates töömahukam, kuid lihtsam osa, valmis. Selleks kulus laias laastus 17 päeva. Iga päev ma muidugi ei kudunud ja kui kudusin, siis iga päev 8 tundi kindlasti mitte. Vahepeal pidin ka mustrit joonistama.




Eks see kudumine üks keskmist sorti arvutamine olegi, aga kleidi puhul peab ikka korralikud arvutused tegema, sest harutada nii suurt asja on ikka kole kahju küll. Mul veel enam-vähem normaalne arv silmuseid, aga mõnel tuli neid üle 700. 



Siin pilt vahepealsest venitamisest, et aru saada kui palju on vaja veel kududa ja kas kõik tuleb nii, kuis plaanitud. Mustri aluseks võtsin Haapsalu räti lehekirja, mida ma kõvasti tuunisin st. suurendasin ja vähendasin. Peale vaadates tundub küll lihtne, kuid tegelikult kudusin ja joonistasin korraga, sest eesmärk oli teatud pikkuseni silmuste arvu vähenemine, aga ilma silmatorkavate kahandusteta.
Praeguseks on alumist osa kootud 85cm ja sellest peaks piisama. Ootan valgemaid päevi, et jätkata ülemise osa ja varrukatega.


Kleidikudujate grupp    
foto Anu Pink


Saara suvekool on muidugi omaette nähtus - priimad õpetajad ja priima koht. Tasub vaid endal avatud olla ja õpid iga nurga peal midagi uut. Tunnistuse saime ka, aga naljaga pooleks - selle võiks valmis kleidi ettenäitamisel saada. Nagu koolis. Aga täiskasvanud inimene on ise nii motiveeritud, et saab ettevõetud asjaga tahtejõudu appi võttes ikka hakkama. Elame näeme.






















reede, 29. detsember 2017

Klassika

Varsti ongi juba liiga paras.
Mõnda asja koon ma ikka üle mõistuse kaua. Või mis ma koon, tegelikult kootud on ühe jutiga, aga nööpe võin ma alles aasta hiljem külge õmblema hakata, see tundub lihtsalt nii jube töö olevat.

No ja ega karjuvat vajadust sellise vesti järgi ei olegi kui su laps käib "koolivormi" koolis. Millal sa ikka tuled koju teist vesti selga panema? Nii jäävadki ainult sünnipäevad ja pühad. Õnneks on neid külas käimisi aasta lõpus omajagu ja eks ma siis paar nädalat tagasi viimased pisted tegin, et keegi jõuaks vähemalt pildile paraja vestiga.



Vahelepõikena olgu öeldud, et ega ma seda talle ilma isikliku järelvalveta selga annakski. Sest nii palju kadunud ja uuesti üles leitud esemeid ei ole ma kuulnud veel kellelgi olevat. Üks väga hea minu kootud müts ongi lõplikult läinud. Teised esemed tulevad ikka ka kuid hiljem välja.
Õnneks tõi Jõuluvana meile 5 andurit, mida norm. inimene paneb võtmete ja telefoni külge, aga millega meie saame varustada oma lapse riided ja koolikoti ja lapse enda.



Miks ma üldse sellise vesti siis kudusin? Esiteks, lõnga kogus oli piiratud - umbes 240 gr ja muuks seda poleks jagunud. Teiseks oli see just selline vesti lõng, peenike, soe, aga veidi torkiv, omast käest proovitud.

Tegelikult on see vest kootud teise ringi lõngast st. see oli varem minu enda hall vest, mis oli aja jooksul millegipärast kokku tõmmanud. Naerukoht.

Aga huvitav on tegelikult see, et sellest 250gr oli mul täitsa normaalse suurusega palmikutega vest ja nüüd sai peaaegu sama koguse lõngaga - 230gr -  hulga pisemale inimesele vest. Päris tihti imestan, et kuidas eelmise põlvkonna riided ei mahu enam uue põlvkonna sama vanade laste selga.





Lõng Titan Wool Winner, täitsa villane. Kui on ikka kvaliteetne lõng, annab seda mitmeid kordi üha uuesti kududa. Tegelikult, ega ma kolmandat korda millestki midagi uut vist ikka kudunud pole, aga teist korda kindlasti ja üsna palju. Muidugi peab see olema minu enda ostetud lõng, siis tean kindlalt ka 100 aastat hiljem selle koostist. Muidugi mitte peast, vaid paberilt.

Ühe asjaga panin muidugi puusse. Ei teinud enda vestist pilti ennem kui harutama hakkasin. Aga eks sellel hetkel kui lõpuks see uue vesti mõte tuli, asusin kiirelt harutama ja kordagi ei sähvatanud jäädvustamise mõte.



Selja tagant selline. Leidsin ühe mõnusa peene keeruga palmiku mustri.


Kaua sa pil-dis-tad???