neljapäev, 21. jaanuar 2021

Kuidas ma endale Muhu sukad sain

Kui eelmisel aastal kuulsin, et Kudujate koopiaklubil avanes imeline võimalus teha ERM-is näitus Muhu sukkadest, hakkas ikka veidi kade tunne. Aga kuna minu plaanipäratu eluga ei saa eriti kollektiivseid tegevusi harrastada, siis minu sukad valmisid alles novembris 2020.

Peale selle olen inimene, kes peab oma tegemistesse süvenema pikalt ja põhjalikult. Võib-olla tingib seda vajadus hiljem oma teadmisi jagada ja poolikuid teadmisi on päris keeruline jagada. Mõnikord on see isegi siis keeruline, kui enda arvates midagi oskad.


Päris kudumisele eelnes muidugi kõva eeltöö - igaks juhuks uue sukalõike tegemine juhuks, kui jalad jämmemaks on muutunud,  sobiva jämedusega lõngade varumine ja värvimine ning muidugi mustrite valimine. Kuna mina muuseumisse minna ei jõudnud, siis pidin oma mustrid leidma kõiksugu avaldatud raamatutest ja ega see kerge ei olnud, Muhu sukki on niiiii palju. Sellise otsuse ometigi tegin, et ei mingeid poolikuid mustreid sukkade siseküljele ja tegelikult otsisingi mustreid jooksvalt, töö käigus, vastavalt suka mõõtudele ja silmuste arvule.



Kuna ma olin ikka päris kannatamatu, siis alustasin sooniku osaga juba ennem, kui mul päris õige lõng suka kudumiseks üldse olemaski oli. Nimelt leidus mu kodustes varudes Läti 8/2 lõnga, mis millegipärast on märkimisväärselt peenem kui Raasiku 8/2 ning alustasin siis selle värvi katsetustega. Kui roosa, oranži ja rohelise õiged toonid olid leitud ja värvitud, läkski töö lahti. Just, nende 8/2 lõngadega.


Peale ülemise soonikuosa valmimist saabus ikkagi selgus - nende lõngadega edasi kududa ei ole võimalik. Eks nad veidi liiga jämedad olid ja ma ei soovinud endale mingeid puiseid jalavarje kududa. 
Tellisin peenemad lõngad ja muidugi värvisin ka need.
Aga ... seda kirsipunast lõnga ma ikkagi ei viitsinud värvida, siis seda sai paaris kohas sisse kootud. 


Värvimise jätkuks veel nii palju, et kuna see mässamine tundub mulle sobivat ja oskan värvida ka soovitud tooni, siis järgmise sukapaariga värvin kindlasti kõik vaja minevad toonid v.a must. Selle värvimisel ei näe ma mingit mõtet, ehk ainult siis, kui midagi eelnevalt täitsa metsa läheb. 


Ausalt öeldes ei olnudki see kudumine nii hirmuäratav kui alguses tundus. Pigem valmistas peavalu sobivate mustrite leidmine ja kombineerimine, sest kõik pidi sobima nii sääre laiuse kui ka pikkusega. Poolikuid mustreid ju kududa ei saanud. Ja muidugi värvid, peab ju ometigi püüdlema täiuslikkuse poole.


Minu sukad tulid traditsioonilistest vist veidi pikemad. Kogu aeg tundus, et ikka liiga vähe neid omamoodi erilisi mustreid mahub suka peale. Kindlasti tegi ka minu kasutatud läti lõng suka veidi pikemaks kui oleksin kogu suka ulatuses kasutanud 12/2 lõnga. 
Järgmine kord olen targem ja valin vist hoopis 10/2 lõnga, see tallevill 12/2 tundus ikka liiga habras minu jaoks. 


Kui ma kogu sääre ulatuses pidin harutama vaid ühe korra, sest muster ei sobinud eelnevalt kootuga üldse kokku, siis üllatus-üllatus, suurem harutamine oli hoopis valge pöiaosa kudumisel. 
Kuna selgus, et tallevilla lõngast pöiaosa kudumisel mingit pointi pole, see oleks lihtsalt esimese kandmisega juba auklikuks kulunud, siis haarasin jälle oma "veidi peenema" 8/2 läti lõnga, vardad jätsin samaks ja asusin kuduma. Kannakiilusid ei teinud, need pole muhu sukkadele üldse omased, kahandasin vaid pöiaosal. 
Aga seda kahandamist oli ikka liiga vähe, sukad ei läinud teps mitte väjalikul määral kitsamaks, vaid olid ikka laiad, väga laiad. 

Jõudnud oma kudumisega peaaegu otsa kahanduseni, mõistsin, et nii laiade sukkadega ma käia ei saa, need ei mahu saapa sisse. Tegin siis suurema harutamise ja kudusin pöiaosad uuesti koos kannakiiludega. Tundub uskumatu, et pidin harutama tavalist, valget kudet. 

Kokkuvõtteks võib öelda, et see pöiaosa oligi kõige visamalt edenev. Võib-olla sellepärast, et ei saanud rõõmustada kui  oli valminud järjekordne mustrikord, vaid muudkui kudusid ja kudusid tundega, et see pole see pole see.

Silmamised tegin ma alles siis, kui sukad valmis. Ehk oleks olnud lihtsam neid teha, kui sukk veel mõlemast otsast lahti oli, kuid minu arvates oleks siis seganud veel kudumi sees olevad vardad ja tundub, et neid ma poleks välja viitsinud sikutada ja mingi lõngaga selleks ajaks asendada.

Minu sukad tulid täpselt parajad, ehk oli abiks ka see, et olin juba mitu paari põlvikuid eelnevalt kudunud ja taipasin kogetu põhjal, et  abivahendina saab kasutada ka isiklikku jalga. 

Oranž, roosa ja roheline lõng ise värvitud 12/2 tallevill, ülejäänud läti 8/2.

Uue aasta alguses jõudsin lõpuks ka ERM-i vägevale sukanäitusele.  Eriti hea meel oli näha muuseumivarudest eksponeeritud sukki, sest kes siit mandrilt ikka nii kergesti Muhusse või Saaremaale muuseumisse pääseb, et korraga nii palju ilu saaks kaeda.

Pildistada aitas Norman Karits

pühapäev, 10. jaanuar 2021

Roosa karantiiniaja kudumine

Tahtsin pealkirjaks panna, et mida vanem eit seda roosam kleit, aga tundus ikkagi liialt eneseirooniline.

Kuidas siis nii, et jälle roosa kampsik? Ma isegi ei tea, mitmes juba? Õnneks pole siiani kootud ükski minu oma, aga veel üks roosa lõng isiklikuks otstarbeks on ootel.

Sellised roosad kudumid on juba valminud:







                                                           Jänkud


Vahukommiroosa kampsun





Minu isikliku roosa kampsuni lugu sai alguse 300 grammist bukleelõngast, mõnusa koostisega alpakast, villast ja veidikesest polüamiidist. Sellest oleks igal juhul pidanud välja tulema üks korralik kampsun, sest juba lõngale soovituslik varda suurus oli 5,5 mm. Mul oli seda lõnga 1200 meetrit!

Järgnevat juttu lugedes ei pea kahtlema lõnga headuses vaid ikka kudujas. Kehva lõnga ma endale ostnud ei oleks.

Arvestamata enda parameetreid tuli esimene kampsun siiski nii napp, et andsin ta hoopis tütrele. Oli vähemalt kellele anda. Kuna bukleelõnga kudumine ja veel rohkem harutamine mingi meelakkumine pole, siis ei olnud ka seda nappi kehakatet mõtet harutama hakata, siis oleks juba mõttekam olnud teise ringi poodi viia.
Nagu pildilt näha, ei suutnud ma esimesel kampsunil soonikuid enam sellest samusest lõngast kududa, vaid läksin lihtsama vastupanu teed ja ostsin puuvilla- ja viskoosiseguse materjali.
Sellele esimesele kampsunile kulus lõnga 150 grammi, see tähendab ainult 600 meetrit.














No nii, sellest kampsikust sain lahti, aga pool materjalist oli veel alles.

Mõtlesin siis sügise lõppedes see seisev lõng uuesti kätte võtta, hea hele talvel kududa. Ja kui jõuluks valmis saan, siis millalgi talve poole jõuab ehk veel selgagi panna. Hakkasin  siis uut visiooni looma. Eks mul see üldine nägemus oli ju olemas, esimene läks ainult aia taha.

Liialt väikest kampsunit ma enam teha ei tahtnud, sellepärast kudusin veel ühe tööproovi ja arvutasin. Täpselt nii nagu ma koolis ise räägin.

Kuna mina püüan enamus asju kududa ringselt, sest ei viitsi õmmelda, siis harutamist on muidugi kaks korda rohkem ja nagu mainitud, seda lõnga ei taha kohe üldse harutada.

Esimene variant tuli liiiiiga lai, kohe väga. Aga kududa jõudsin seda lõnga terve toki st. 200 meetrit. Teise variandi tegin muidugi veidi kitsama, jälle 200 meetrit kudumist, no see oli ka lai. Siis tuli muidugi kolmas, veel veidikese kitsam variant, 200 meetrit kudumist ja siis sain aru, et kui ma seda varianti jätkan, siis see kampsun mulle selga ikka ei mahu või parem oleks öelda, tuleb liiga kitsas.
Taastasin siis selle teise variandi, mille ma muidugi juba üles harutanud olin.
Ja ega see kuduminegi lihtsalt ei läinud, isegi ei tea miks, aga väga visalt kulges. Seda kehaosa sain ikka mõnuga kududa, praegu tundub, et kuid, kusjuures kude koosneb vaid parem- ja pahempidi ridadest.

Siis varrukad, need tulid alguses vastupidiselt kehaosale jälle liiga laiad ja ega ma ennem seda laiust täpselt adunud, kui mõlemad peaaegu valmis olid. Lõng hakkas ka otsa lõppema, aga minu kampsunil pidid veel servad ka samast lõngast tulema.

Vahepeal õnnestus üks viimastest tokkidest veel juurde hankida, sest ega isegi kitsamate varrukate jaoks poleks seda eelmist portsu jätkunud. Varrukate kudumine algas käeaugu poolt, sest see külge õmblemine ...uuhhh. Uued varrukad kootud, tuli umbes-täpselt ka soonikud otsa meisterdada ja siis veel see viimane rida, ei liiga lõtv ega liiga tugev ja kui õige pingega ei tule, siis peab jälle harutama. Võin öelda, et kui kusagil harutama pidin, siis kohe ma seda teha ei suutnud, lükkasin järgmisesse päeva.

Siis veel see kehaosa soonik. Sama jutt, kuid seda viimast rida ma ikkagi harutasin ühe korra. Aga arvutamisest või kogemusest oli nii palju kasu, et soonikud tulid täpselt õige laiusega.

Kokkuvõtteks võib üelda, et sellel kampsunil on tegelikult 4 kehaosa ja 4 varrukat.

Nagu kannatuste rada, aga valmis sai. Kui seda praegust kodusolemise sundi ei oleks, siis arvan, et see konkreetne kampsun oleks küll kusagil poolikuna puntras seismas, ikka nii visa värk tundus.
Lõng Lana Gatto Light, pärit Liannist. Minu enda kampsunile kulus siis 200gr lõnga,  kudumisvardad olid 5mm ja sooniku vardad 4mm.




Ja mida lõpetuseks öelda - üks tokk seda lõnga on mul õhku haihtunud. Täna veel kontrollisin oma lõngakasti üle, lihtsalt pole.

Nüüd võtan parem 1,5mm vardad ja 8/2 lõnga, tundub lihtsam ja mugavam kududa. 

Sokid ja poolsukad

Kõik sokid on kootud raamatust "Eesti silmuskudumine. Sukad ja sokid", Anu Pink kirja pandud näpunäidete ja soovituste järgi, kuid ikka vastavalt kandja jala mõõtudele.




Esimese paarina kudusin kihnu poolsukad. Kuidas kulges juhendatud ja lihtsama variandi kudumine, see on kirjas siin - Kihnu sukad. Teist paari on juba hulga lihtsam nii kavandada kui ka kududa. Tuligi veidi keerulisem, aga ei midagi ületamatut.


Kolmandana võtsin ette ruhnu naistesokid. 


Neljandaks lihtsamad muhu sukad, mida ma tõenäoliselt enam 8/3 lõngast ei kooks. Neid kudusin ühe paari halli karva veel, aga enne kinkimist ununes muidugi teha pilt.


Vormsi naistesukad. 

Enamus neist sukkadest on kootud Raasiku 8/2 lõngast, vaid need muhu sukad on mingitest vanadest tagavaradest leitud 8/3 lõngast. Vardad vastavalt lõnga jämedusele kas 1,75 või 2mm.