pühapäev, 1. juuli 2018

Tagasihoidlik panus aastal 2017












Seal väikesel Balti merel üks väikene Kihnu saar...

Millalgi märtsis leidsin kuulutuse, kus kutsuti enne jaani toimuvale Kihnu I Kudumisfestivalile. Kuna osavõtjate arv oli piiratud, siis saatsin oma soovi kohe teele ja õnneks läks. Eks siis jäin põnevusega ootama juuni lõppu, sest minu eelmine Kihnu külastus toimus kindlasti eelmisel sajandil.

Kahjuks oli kogu kolmepäevane üritus nii tihe, et nii mõnigi pilt jäi puhtalt sellepärast tegema, et olin liialt hõivatud kuulamise ja vaatamisega. 

Esimene Kihnu päev algas kella 5-se ärkamise ja minu jaoks päris pika sõiduga Munalaidu, et jõuda 8.30 praamile. Praam oli paksult igasugu "mutte" täis ja püüdsin mõistatada, et ega nad kõik ometi kuduma ei tule. Praamisõidu ajal tuli telekast hommikutelevisiooni nupuke Kihnu kudumisfestivalist ja mõned kudujad kuulsid praamisõitjate kommentaare, et kes need küll sinna sõidavad? Mitmeks päevaks kuduma?
Nad kahjuks või õnneks ei teadnud, et on olemas ka sellised sõltlased - kudumissõltlased. Kui neil on vaid tokk lõnga ja vardad, siis peale lõnga nii öelda ära kudumist on nad valmis tehtud töö kohe üles harutama, et saaks edasi kududa. 



Kihnu jõudes ootas meid ees vana tuttav Kihnu takso masside vedamiseks ja võtsime suuna Metsamaa pärimustallu, kus veetsime oma elu järgmised kolm päeva.



Vastuvõtt algas pillimängu ja lauluga.



Kui meile oli sissejuhatus tehtud ning töövahendid, materjal ja juhendid kätte jagatud, siis mõne aja pärast saabusid kohale parimad Kihnu memmed. Kõik käsitöömeistrid. Ja nendega juba igav ei hakka. Jagati nõuandeid ja visati nalja. Kõik muidugist kihnu keeles, aga ega sellest aru saamine teab mis keeruline olegi.



Esimesel päeval toimus ka kastiautoga ekskursioon mööda saart, kuid kahjuks palju me muidugi näha ei jõudnud. Essa asjana käisime kirikus, mis algselt ehitati luterlastele. Peale kihnlaste massilist õigeusku minemist lisati kirikule lihtsalt sibulkuppel. Kihnlased muuseas on kõik õigeusku rahvas, nagu aru sain -  muud valikut polegi.



Järgmine käik oli kirikust üle tee asuvasse väga vahvasse Kihnu muuseumisse. Praeguseks hetkeks on mul tekkinud juba mitu küsimust, näiteks et kas kuulsa laevaga sõle kavandi autor oli kihnlane. Igasugu kirjatükkides kirjutatakse ainult nendest kes neid sõlgi meisterdasid, aga kes on autor?



Hülgeküti kostüüm.



Tuul muudkui tõusis ja meie suunasime oma ninad saare lõunatippu kus asus majakas. 


















Tuletorni tippu ronisid vähesed, seal üleval rinnatisel oli tõesti nii metsik tuul, et tagasi uksest sisse pressides oli ikka kergendus küll. Peale seda said aru, et tuulise ilmaga Kihnus ilma peakatteta, olgu selleks siis rätik või müts,  ringi liikuda on üsna mõttetu. Kõik pikemad juuksed on silmas ja suus ja ümber kõrvade keerdus. 


Esimene õhtu ja sokk (mis sokk, ikka kapeta) kannani kootud.



Hommikul tuju tõstvad memmed jälle kohal. 



Teise päeva pealelõuna ja esimene kapeta valmis.



Õhtul kontsert ja tants.



Vahepeal käisi memmed madarat korjamas ja meile tehti kiirkoolitus, kuidas värvimadarat ära tunda. Tõenäoliselt ma seda ise ikka kaevama ei lähe, ma parem koon.



Enne pidulikku lõpetamist olin jõudnud nõnda kaugele.



Tagasiteel sai jälle nalja. Kogu päeva piilusime aeg ajalt praamiliikluse plaane, sest tõesti oli kõva tuul ja oht mitte mandrile pääseda oli täitsa olemas. Enamus sellest kuduseltskonnast jäi ikkagi Kihnu kontserdile, aga mõned seadsid vaatamata meelitustele sammud kodu poole.
Need, kes auto peal olid, küsisid autotekil, et kas kedagi rohkem polegi praamil, neile vastati, et on küll. Seadsid nad siis sammud trepist üles reisijate salongi ja voilaa... seal oligi veel üks reisija, mina.



Nii me siis kuuekesi üle mere loksusimegi, isegi laeva meeskond oli suurem.




Peale Jaani sain valmis ka teise soki, lisaks kaks villi näppudele.