Jäägikampsun

Seekord ma ei mõelnudki asja ise välja – inspiratsioon saabus otse Pinterestist. Selle foto järgi sünteesisin terve kampsuni.

Allikas: https://www.pinterest.com/pin/561261172335453187

Tegelikult seisis mul kapis üks tütrele väikeseks jäänud kampsun. See oli super mõnusast siidi- ja meriinosegusest valgest lõngast ja täis igasuguseid palmikuid. Ettenägelikult mõistsin, et päris uut kampsunit sellest uuesti välja ei võlu ja ega mul alguses mingit erilist vaimuvälgatust tulnudki. Nii need harutatud lõngakerad kusagil kastipõhjas ja kirstus lihtsalt oma aega ootasid.

Aga kui seda Pinteresti „sigri-migri“ nägin, hakkas mõte kohe jooksma! Lõngajääkide hävitamist kudumise teel on vast iga käsitööline harrastanud. Eks minulgi tekib aeg-ajalt tunne, et no nüüd on küll viimane aeg midagi ette võtta, enne kui ise nendesse lõngakuhjadesse ära kaon.

Värvilisi, umbes samasuguse jämedusega lõngu mul oli, aga kokkuvõttes kujunes sellest projektist üks suur puzle. Pidevalt tuli nuputada, kas ühte või teist värvi ikka jagub terve mustrikorra jaoks või tuleb lõnganappuse korral juba valminud mustrikord üles harutada ja uus asendus otsida.

Et vältida lõputut külje- ja varrukaõmbluste kokku passitamist, kudusin need muidugi ringselt. 

Suurim pähkel seisis aga alles ees. 

Kui olin kõik detailid valmis kudunud, õlad kokku õmmelnud ja kaelusegi lõpetanud, saabus täielik seisak. Proovisin neid varrukaid küll niipidi ja naapidi otsa klapitada, aga tulemus mind ei rahuldanud. Kogu kupatus lendas käsitöökirstu peitu. Eks me vahetevahel ikka kohtusime, aga mingeid edusamme sellele ei järgnenud. Ainult frustratsioon järjekordse pooliku töö pärast.

Mõtetes olin juba valmis need varrukad õmblusmasinaga külge vuristama, aga masinat ei viitsinud ka sellise asja pärast kapist välja vinnata – teadsin sisimas niigi, et tulemus mulle ei meeldiks.

Ja siis... ühel päeval soovitasin õpilasele heegeldatud kampsiku kehaosa ja varruka ühendamiseks hoopis aassilmuseid. Sealt see idee minu enda kõvakettale salvestuski! Paari päeva möödudes olid varrukad nagu naksti kehaosa küljes ja tulemusega võis lõpuks ometi rahule jääda.

Lõngad: CERVINIA Super Tajmahal (kašmiir 8%, siid 22%, meriino superfine 70%), ALVITA Alpaka (100% alpaca superfine), DROPS Merino Extra Fine (100% meriino)

Vardad: 4 mm

              

Järvamaa sukad

                                

Võtsin kätte Anu Pinki raamatu "Sukad ja sokid", kindla plaaniga kududa teleka vaatamise  kõrvale ühed lihtsad villased sokid. Valged, soojad ja pretensioonitud. Mõtlesin küll, et kui väga igav hakkab, lisan ehk mõne vöökirja, aga see pidi olema ka kõik.

Leheküljelt 147 jäid silma Järvamaa poolikud sukasääred (PM 352 E 77). Lappasin oma lõputuid märkmeid, alustamiseks soovitatud 100 silmust tundus täitsa sobiv ja töö läks lahti.

Kudusingi mõlema soki esimesed mustriosad valmis, siis juhatas raamat mind vihjega edasi: keera hoopis leht tagasi ja leiad sarnased, tundmata päritoluga sukad (ERM A 509:3262), mis on säilinud varbaotsani.

Sel hetkel käis klõps – miks piirduda sokkidega, kui siit annab välja venitada uhked sukad? 

                                 

Ja kuigi inspiratsiooniallikaks olnud sukasääred on linased, siis tervenisti säilinud sukad on villased ja see sobis minu tööga imeliselt. 

Kahandused arvutasin isikliku sukalõike järgi ja sukajuti võtsin linastelt sukkadelt, oli põnevam. Kiilkanna kudumine üle pika aja oli ka väike väljakutse.

Vardad 1,75 mm, lõng Texrena. 

Inspiratsioon

Sukad, naiste, ERM A 509:3262/ab, Eesti Rahva Muuseum
(http://www.muis.ee/museaalview/506514)

Sukasäär, PM _ 352 E 77/a, Järvamaa Muuseum
(http://www.muis.ee/museaalview/1698389)

Ruhnu stripuvamsa

Lõpuks sain ka paar pilti tehtud, kuigi kampsik ise valmis juba jõuludeks. See "ohvri" pildile meelitamine on muidugi omaette ooper – nõuab parajalt kavalust, meelitusi ja loomulikult väärilist tasu.

Kudumisprotsess hakkab vaikselt juba ununema, aga inspiratsiooni ja tehnilist nõu ammutasin muidugi Anu Pinki raamatust "Ruhnu. Kirjad kudujate saartelt". Omaniku mõõdud sai võetud ühes Tartu söögikohas ja ka seal ei saanud läbi ilma väikese kavaluseta.

Lõnga hankisin Pärnust - Midara Merino soft, lambahall, 100% Merino wool. Mõnus, pehme meriino, aga jätab täpselt eesti maavillase mulje. 500 grammi jäi seekord veidi napiks, kampsun oleks võinud grammivõrra pikemgi tulla.

Nüüd, kus patentkoes kampsunid on jälle moepildis tagasi, jagaksin paar tähelepanekut. 

Kuigi ma eelistan tavaliselt ringselt kududa, siis patentkoe puhul soovitan kehaosad siiski eraldi tükkidena edasi-tagasi valmis teha. Patentkude on kangekaelne ja kokkuõmblemisel tavalise parempidise koe reeglitele ei allu. Kui kampsunil on küljeõmblused, on varrukaid palju lihtsam külge istutada, sest käeava pikkust saad vastavalt vajadusele reguleerida. 

Varrukad seevastu tasub kindlasti ringselt kududa – minu arvates  jääb õmblus patentkoe puhul lihtsalt liiga kohmakas ja robustne. 

Viimistluseks kantisin seekord ainult kaeluse.