Varraste kodu

Kaua kavandatud ehk kaua tehtud kaunikene...

Õige on, et oleks ma selle asjanduse 10 aastat tagasi teinud, siis oleks see kindlasti hulga väiksem ja peaksin juba uue ja suurema peale mõtlema. Aga samas oleks pool sellest 10-st aastast tunduvalt lihtsam, kui mitte kogu aeg oma vardaid taga otsida ja üle mõõta. Teadupärast enamustel sukavarrastel mõõte peal ei ole või kuluvad need suure kudumisega ikka ära. 

Mõte sellisest kotist on mu peas tärganud igal sügisel taas ja taas, sest õpilased koolis alustavad just sügisel endale enam-vähem sarnase mõttega käsitöötarvikute koti õmblemist. Ja mina olen kadedusest lõhkemas. 

Sellel sügisel otsustasin siis lõpuks oma soovi ise täide viia, sest kes see ikka kõige paremini teab, milline üks minule vajalik asi võiks välja näha. Mul on ikka midagi ideaalset või vähemalt sellele lähedast vaja.

Alustasin ikka  kavandist, sest mulle see plaani pidamine ja kavandamine meeldib. Siis mõne päeva seedisin ja otsisin materjali kokku. 

Mingeid hulle tagavarasid ma juba ammu endale ei hangi, aga vanadest varudest leidsin paraja jupi sellist tugevamat, ilmselt eelmisest sajandist pärit kangast, mis oligi väga sobilik, et varraste teravad otsad kohe riidest läbi ei tikuks. Kanti ma ise ei teinud vaid ostsin, see tundus seekord lihtsam variant. Kartsin, et mu tuhin ja vaba aeg saavad ennem lihtsalt otsa, kui asi valmis saab.

Siis asusin õmblema. Kõik läks plaanipäraselt kuni ümber ringi kandi õmblemiseni.  Nimelt selgus, et masin sellist massi paksu kangast ja kanti ikka ilusasti ei õmble ja seetõttu tegin kandi pööramise õmbluse käsitsi. Seda ma muidugi ette näha ei osanud ja selle peale läks nii aega kui ka päris palju jõudu, sest kandi kangas oli millegiga töödeldud ja nõel läbis seda väga vaevaliselt. Eks ka õmblusmasin tundis selle ära ja sellepärast ei tahtnudki õmmelda.  

Kõiki sukavardaid seal taskutes ei olegi, osasid ma enam üldse ei kasuta ja mõned on muidugi ka mitmesuguste pooleli olevate kudumite sees.

Sidumiseks tegin kandipaelast paela, mille õmblesin serva vahele kinni. Algselt planeerisin krõpsude õmblemist, aga neile õige koha leidmine tundus päris  hullu ettevõtmisena, sest seda oleks ju tulnud teha enne poolte kokku õmblemist ja serva kantimist.

Isegi püsti püsib.
M.O.T.T. Kõik on kättevõtmise asi.