Algas lugu sellest, et väsisin suurte asjade kudumisest ära. Tekib muidugi õigustatud küsimus, et kus need asjad siis on. Pildi peal ja pildid on isegi arvutis, aga juttu veel pole ja sellega võib oodata. Aga tahtsin just selle jope juurde Normanile ühe uue mütsi kududa.
Kuldse kaameli karva...sellise jutuga selle mütsi tegu algas. Et mis värvi see kaamel õieti on, pidavat kuldne olema. Väga tore, aga ega sellist moodsat värvi igas poes polegi. Seekord jõudsin otsaga Lianni ja leidsin sealt hoobilt õige värvi ja jämedusega torkimisvaba meriinolõnga Fulli. Seda kulus meeter vähem kui 100gr. Nibin-nabin.
Kavand ja muster ise kokku klopsitud ja lugedes siin Fb toimuvaid tralle ümber autoriõiguste tabasin ennast mõttelt, et polegi ammu sellistele asjadele üldse mõelnud. Suhteliselt lihtne on kui kõik ise leiutad. Ja loodetavasti ühelegi palmikule veel patenti pole võetud.
Pealaelt kahandasin üht oma nippi kasutades, sest kõiki silmuseid korraga kokku ei meeldi mulle mitte kroukida. Kahandan sujuvalt, et silmuseid ikka vähemaks jääks ja muster pooleks ei oleks lõigatud. See on minu meelest oluline,
Ja tutt oli keelatud. Tõenäoliselt on tegemist inimesega, kes oma mütsil tutte vihkab. Päritud vist kaasa sündinud omadusega emalt. Ühelegi tema mütsile ma neid panna ei tohi. Eks ma siis panen mõnuga kõikidele teistele.
Tänud kaasa elamast!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar