Neljapäev, 21. jaanuar 2021

Kuidas ma endale Muhu sukad sain

Kui eelmisel aastal kuulsin, et Kudujate koopiaklubil avanes imeline võimalus teha ERM-is näitus Muhu sukkadest, hakkas ikka veidi kade tunne. Aga kuna minu plaanipäratu eluga ei saa eriti kollektiivseid tegevusi harrastada, siis minu sukad valmisid alles novembris 2020.

Peale selle olen inimene, kes peab oma tegemistesse süvenema pikalt ja põhjalikult. Võib-olla tingib seda vajadus hiljem oma teadmisi jagada ja poolikuid teadmisi on päris keeruline jagada. Mõnikord on see isegi siis keeruline, kui enda arvates midagi oskad.


Päris kudumisele eelnes muidugi kõva eeltöö - igaks juhuks uue sukalõike tegemine juhuks, kui jalad jämmemaks on muutunud,  sobiva jämedusega lõngade varumine ja värvimine ning muidugi mustrite valimine. Kuna mina muuseumisse minna ei jõudnud, siis pidin oma mustrid leidma kõiksugu avaldatud raamatutest ja ega see kerge ei olnud, Muhu sukki on niiiii palju. Sellise otsuse ometigi tegin, et ei mingeid poolikuid mustreid sukkade siseküljele ja tegelikult otsisingi mustreid jooksvalt, töö käigus, vastavalt suka mõõtudele ja silmuste arvule.



Kuna ma olin ikka päris kannatamatu, siis alustasin sooniku osaga juba ennem, kui mul päris õige lõng suka kudumiseks üldse olemaski oli. Nimelt leidus mu kodustes varudes Läti 8/2 lõnga, mis millegipärast on märkimisväärselt peenem kui Raasiku 8/2 ning alustasin siis selle värvi katsetustega. Kui roosa, oranži ja rohelise õiged toonid olid leitud ja värvitud, läkski töö lahti. Just, nende 8/2 lõngadega.


Peale ülemise soonikuosa valmimist saabus ikkagi selgus - nende lõngadega edasi kududa ei ole võimalik. Eks nad veidi liiga jämedad olid ja ma ei soovinud endale mingeid puiseid jalavarje kududa. 
Tellisin peenemad lõngad ja muidugi värvisin ka need.
Aga ... seda kirsipunast lõnga ma ikkagi ei viitsinud värvida, siis seda sai paaris kohas sisse kootud. 


Värvimise jätkuks veel nii palju, et kuna see mässamine tundub mulle sobivat ja oskan värvida ka soovitud tooni, siis järgmise sukapaariga värvin kindlasti kõik vaja minevad toonid v.a must. Selle värvimisel ei näe ma mingit mõtet, ehk ainult siis, kui midagi eelnevalt täitsa metsa läheb. 


Ausalt öeldes ei olnudki see kudumine nii hirmuäratav kui alguses tundus. Pigem valmistas peavalu sobivate mustrite leidmine ja kombineerimine, sest kõik pidi sobima nii sääre laiuse kui ka pikkusega. Poolikuid mustreid ju kududa ei saanud. Ja muidugi värvid, peab ju ometigi püüdlema täiuslikkuse poole.


Minu sukad tulid traditsioonilistest vist veidi pikemad. Kogu aeg tundus, et ikka liiga vähe neid omamoodi erilisi mustreid mahub suka peale. Kindlasti tegi ka minu kasutatud läti lõng suka veidi pikemaks kui oleksin kogu suka ulatuses kasutanud 12/2 lõnga. 
Järgmine kord olen targem ja valin vist hoopis 10/2 lõnga, see tallevill 12/2 tundus ikka liiga habras minu jaoks. 


Kui ma kogu sääre ulatuses pidin harutama vaid ühe korra, sest muster ei sobinud eelnevalt kootuga üldse kokku, siis üllatus-üllatus, suurem harutamine oli hoopis valge pöiaosa kudumisel. 
Kuna selgus, et tallevilla lõngast pöiaosa kudumisel mingit pointi pole, see oleks lihtsalt esimese kandmisega juba auklikuks kulunud, siis haarasin jälle oma "veidi peenema" 8/2 läti lõnga, vardad jätsin samaks ja asusin kuduma. Kannakiilusid ei teinud, need pole muhu sukkadele üldse omased, kahandasin vaid pöiaosal. 
Aga seda kahandamist oli ikka liiga vähe, sukad ei läinud teps mitte väjalikul määral kitsamaks, vaid olid ikka laiad, väga laiad. 

Jõudnud oma kudumisega peaaegu otsa kahanduseni, mõistsin, et nii laiade sukkadega ma käia ei saa, need ei mahu saapa sisse. Tegin siis suurema harutamise ja kudusin pöiaosad uuesti koos kannakiiludega. Tundub uskumatu, et pidin harutama tavalist, valget kudet. 

Kokkuvõtteks võib öelda, et see pöiaosa oligi kõige visamalt edenev. Võib-olla sellepärast, et ei saanud rõõmustada kui  oli valminud järjekordne mustrikord, vaid muudkui kudusid ja kudusid tundega, et see pole see pole see.

Silmamised tegin ma alles siis, kui sukad valmis. Ehk oleks olnud lihtsam neid teha, kui sukk veel mõlemast otsast lahti oli, kuid minu arvates oleks siis seganud veel kudumi sees olevad vardad ja tundub, et neid ma poleks välja viitsinud sikutada ja mingi lõngaga selleks ajaks asendada.

Minu sukad tulid täpselt parajad, ehk oli abiks ka see, et olin juba mitu paari põlvikuid eelnevalt kudunud ja taipasin kogetu põhjal, et  abivahendina saab kasutada ka isiklikku jalga. 

Oranž, roosa ja roheline lõng ise värvitud 12/2 tallevill, ülejäänud läti 8/2.

Uue aasta alguses jõudsin lõpuks ka ERM-i vägevale sukanäitusele.  Eriti hea meel oli näha muuseumivarudest eksponeeritud sukki, sest kes siit mandrilt ikka nii kergesti Muhusse või Saaremaale muuseumisse pääseb, et korraga nii palju ilu saaks kaeda.

Pildistada aitas Norman Karits

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar