Mütsid tootmisjääkidest

    Seekordsed mütsid on nii öelda tootmisjääkidest. Neid aja jooksul ikka koguneb ja mõnikord on vaja päris parajalt nuputamist, mida millega kokku kududa. Õnneks on enamus minu lõngadest naturaalsed ja ei pea palju muretsema, kuidas erinevad materjalid pärast pesu käituma hakkavad. Mütsi kudumine ise on muidugi riski bisnes. Eriti siis, kui iga mütsi jaoks võtta uus lõng ja kõik otsast alata. Eks seepärast olengi ekspluateerinud ühte mustrit erinevate variatsioonidega mitu korda. Kui oled ikka ühte mustrit mitmeid kordi ühte ja samasse mütsi kudunud, seda vahepeal pesnud ja harutanud ja uuesti kudunud ning vahepeal muidugi kandnud, siis tead täpselt mitu silmust vardale võtta, et lõpuks saada müts, mis ka peale pesu oma kuju ja suurust muutnud ei oleks. Sest paar cm liiga suur kampsun ei tundu ikka nii suur, kui paar cm liiga suur müts.

  



 Selle kollase mütsi meisterdasin vahelduseks randmesoojendajatele, kuid otse loomulikult kudusin sisse pärleid. Tundus kuidagi liiga lihtne ilma nendeta. Lehemuster sama nagu ennevanasti ja meeldib see mulle seetõttu, et pealaele ei jää mingit suuremat mustrita ringi ega järske kokkuvõtmisi, kõik on ilus kuni lõpuni.
Lõng mõnus ja torkevaba Drops`i Alpaka Käsitööjaamast.
Randmesoojendajad sobisid seekord komplekti ja nii paningi nad kätte.

Rohelise ja mustatriibulise mütsi kudumisel kasutasin Titan Wooli Meriseta`t ja mohääri- ja villasegust Alvita Rasa´t.  Meriseta on nn. siledatest lõngadest üks minu lemmikuid, ei torgi ja hoiab väga hästi oma esialgset kuju.

Must müts on kootud ka Titan Wooli Merisetast. Selle ja eelmise mütsi serv on kootud ühte ja sama mustrit, kuigi eelmise pildi peal  seda näha ei ole.