Taas kord kampsunid kaksikutele ...

Kaks ühesugust kampsunit. Mõnes mõttes lihtne, sest teine ju samasugune, aga kui üks läheb viltu, siis ju teine ka. Olen muidugi ka suur kahtleja, sest eks nii mõnigi kord on juhtunud, et üles harutatud mõte on parem kui sellele järgnenud. Vahete vahel koongi mitu algust, siis hea võrrelda. Ja eks see kahtlemine painabki rohkem neid, kes püüavad ise kõik välja nuputada.

Kui lõngad  laste emmega välja valitud ja ostetud, siis tundus taas kord, et egas midagi, vardad kätte, proovilapp  - õigem oleks muidugi öelda tööproov, nagu ma koolis räägin- valmis, veidi mõõtmist ja kuduma.

Algselt tahtsin kududa lihtsalt palmikud ja rombid, aga need rombid tundusid kuidagi tühjad olema ja nuppe, mis teadupärast palju lõnga võtavad sinna rombidesse ma ei riskeerinud teha. Kartsin, et materjal lõppeb ennem kui kampsunid valmis saavad.
Ette ruttavalt võin öelda, et tegelikult jäi lõnga isegi üle.  Poes müüja muidugi hirmutas, et kampsinit te 300gr küll kootud ei saa, kuigi eelmised kampsunid samadele lastele, küll mitu numbrit väiksemad, võtsid lõnga vaid 150gr. Poes peaksin ikka enesekindlam olema, sest kuidagi mõttetu tundub väga suure varuga materjali omale ladustamiseks osta.
Nii ma siis ise kogemata sellise mustri leiutasingi. Loodetavasti pole keegi juba patenti võtnud, siis tuleb muidugist suur jama.

Kuduma hakates selgus, et olin juba jõudnud eelmise palmikutega kampsuni projekti unustada. Et arvuta ja arvuta ja paiguta ja paiguta. 

Seekord valisin endale uue tee. Joonistasin lõike paberile ja sinna peale proovilapilt võetud mõõtude järgi palmikud ja need rombid. Ja isegi sooniku joonistasin, sest kõik peab vinks vonks jooksma, et ikka ilus oleks vaadata. Muidugi ei joonistanud ma tervet mustrit, aga põhiline mõtlemise koht on see, et alumisest servast algav muster ikka tervelt õlani jõuaks. 

Suurim mure minu jaoks palmikute kudumisel on kõik keerud õigele poole keerata. Seetõttu tuleb päris tihti kogu töö üle kontrollida, et pärast ei oleks nutmist. On ka minul juhtunud, et suures kudumise tuhinas eksin ja see harutamine võib siis väga valus olla.

Nööbid õunapuust, Mardilaadalt, taas kord hea leid. 

Varraste kodu

Kaua kavandatud ehk kaua tehtud kaunikene...

Õige on, et oleks ma selle asjanduse 10 aastat tagasi teinud, siis oleks see kindlasti hulga väiksem ja peaksin juba uue ja suurema peale mõtlema. Aga samas oleks pool sellest 10-st aastast tunduvalt lihtsam, kui mitte kogu aeg oma vardaid taga otsida ja üle mõõta. Teadupärast enamustel sukavarrastel mõõte peal ei ole või kuluvad need suure kudumisega ikka ära. 

Mõte sellisest kotist on mu peas tärganud igal sügisel taas ja taas, sest õpilased koolis alustavad just sügisel endale enam-vähem sarnase mõttega käsitöötarvikute koti õmblemist. Ja mina olen kadedusest lõhkemas. 

Sellel sügisel otsustasin siis lõpuks oma soovi ise täide viia, sest kes see ikka kõige paremini teab, milline üks minule vajalik asi võiks välja näha. Mul on ikka midagi ideaalset või vähemalt sellele lähedast vaja.

Alustasin ikka  kavandist, sest mulle see plaani pidamine ja kavandamine meeldib. Siis mõne päeva seedisin ja otsisin materjali kokku. 

Mingeid hulle tagavarasid ma juba ammu endale ei hangi, aga vanadest varudest leidsin paraja jupi sellist tugevamat, ilmselt eelmisest sajandist pärit kangast, mis oligi väga sobilik, et varraste teravad otsad kohe riidest läbi ei tikuks. Kanti ma ise ei teinud vaid ostsin, see tundus seekord lihtsam variant. Kartsin, et mu tuhin ja vaba aeg saavad ennem lihtsalt otsa, kui asi valmis saab.

Siis asusin õmblema. Kõik läks plaanipäraselt kuni ümber ringi kandi õmblemiseni.  Nimelt selgus, et masin sellist massi paksu kangast ja kanti ikka ilusasti ei õmble ja seetõttu tegin kandi pööramise õmbluse käsitsi. Seda ma muidugi ette näha ei osanud ja selle peale läks nii aega kui ka päris palju jõudu, sest kandi kangas oli millegiga töödeldud ja nõel läbis seda väga vaevaliselt. Eks ka õmblusmasin tundis selle ära ja sellepärast ei tahtnudki õmmelda.  

Kõiki sukavardaid seal taskutes ei olegi, osasid ma enam üldse ei kasuta ja mõned on muidugi ka mitmesuguste pooleli olevate kudumite sees.

Sidumiseks tegin kandipaelast paela, mille õmblesin serva vahele kinni. Algselt planeerisin krõpsude õmblemist, aga neile õige koha leidmine tundus päris  hullu ettevõtmisena, sest seda oleks ju tulnud teha enne poolte kokku õmblemist ja serva kantimist.

Isegi püsti püsib.
M.O.T.T. Kõik on kättevõtmise asi.